Mulle ei meeldi vanu kiriku fotosid sirvida. Nii paljusid, kes ei ole enam siin, vaatavad mulle otsa; nende nägusid, keda ma nii hästi tunnen, pühapäeva hommikuti enam ei ole. Elamine mobiilses äärelinna kontekstis tähendab, et jätame regulaarselt hüvasti nendega, kes kolivad mujale. Elamine tugevalt kiriklikus ja tarbimiskeskses kogukonnas tähendab, et me kaotame regulaarselt rahulolematuid. Ja needuse all olevas maailmas elamine tähendab, et valame regulaarselt pisaraid, mis loodavad nende ihude ülestõusmist, mis lakkavad töötamast.
Iga nimi nende fotode all tähendab minu jaoks midagi, sest iga nimi sisaldab lugu. Need ei ole minu lood ja ometi olen ma kuidagi neisse põimitud, niitidega nendega seotud ja välja sirutunud nende poole nagu unenäopüüdja üle Jeesuse Kristuse ihu.
Vanemliku pikameelega juhtimine
Kiriku pastor olla on omapärane. See tähendab, et oleme kutsutud – Jumala ja koguduse poolt kooskõlastatult – juhtima ja teenima, kaitsma ja õpetama, meie juhiks ja varustajaks on Jumala ja inimeste kahekordne armastus. Vaatamata Ameerika pastoraadi soovitud professionaalsusele pole see minu jaoks kauge korporatiivne ülesanne. Pastor peab armastama lambaid vanemliku pika meelega ja surema nende eest ristikujulise kiindumusega, kui aeg käes. Kumbagi pole võimalik teha eemalt, nagu ka inkarnatsiooni viia läbi taevakõrgustes.
Nii nagu Kristus laskub meie põrmu ja häbisse, et anda oma ihu vabalt päästvaks tarbimiseks (Johannese 6:53), nii ei anna Tema delegaadid mitte ainult oma ajakavasid ja tööaegu, vaid ka iseennast nende hoole all olevatele inimestele. Armastus seob pastori Jumala rahvaga, mis ulatub üle aja ja ruumi. Ja kui ma aeglustan piisavalt kauaks, et mõtiskleda selle kutsumuse saladuse ja oma keeruliste pingete üle, tunnen hirmu ja värinat Pauluse küsimuse ees: „Ja kes selleks kõlbab?” (2Kr 2:16).
See kutse läbistab mu hinge armastuse nõelaga, põimides nende elud minu enda omaga. Tema lein saab minu omaks. Tema võitlus patuga saab minu koormaks. Nende ebaõnnestunud abielu muutub minu valuks. Palves, mõtetes, ajas ja töös on pastor karja hulgas esimene, kes kannab lammaste koormaid. See keermestatud side Kristuse rahvaga painab mind kumulatiivse survega. See on kummaline koorem, mis langeb pigem suureneva survega kui šokeerib äkiliselt. Ja see on kogemus, mida pastorid jagavad, kus iganes nad ka ei oleks, ühine teadmine, mida isegi võõrad kohtumisel tunnevad.
Olen seotud inimeste lugudega, keda ma armastan, ja seetõttu ei meeldi mulle vanu fotosid vaadata. Iga nimi räägib loo. Mõned on lood minu ebaõnnestumisest, tuletavad meelde raskeid sõnu, mida oleksin pidanud armastuses rääkima, kuid seda ei teinud. Teadlikkus ajast, mille oleksin pidanud kulutama, kuigi see oli ebamugav. Kahetsen, et ma ei näinud, kui sügavad on nende haavad, mida ma tahtmatult puudutasin. Iga nimi tuletab mulle mu armastuse võlga meelde.
Minusse on põimitud lood inimestest, keda ma armastan, mistõttu on mul valus nimesid lugeda ja minust lahti rebitud niite meenutada. Sõprade ja kaaslaste vastukajad, millest kajab läbi reetmine ja kriitika. Kalli armastusega hoolitseti nii sakiliste ja sügavate haavade eest, mille olid löönud äkilised avaldused, et ei, vabandust, te ei tee piisavalt. Tumedad konfliktijooned, mida purustasid need, kes pigem lahkuvad kui paranevad. Rikkalikud, paksud, põimitud niidid, mis on ootamatult lõikunud teisejärgulise probleemiga, mis on läbi imbunud valesti paigutatud raskusjõust.
Kuigi iga valu on erinev – üks asi on aidata perekonnal ülestõusmise lootuses hüvasti jätta pereliikmega või saata hinnalisi pühasid meie õnnistusega uutesse geograafilistesse piirkondadesse; teine asi, on saada “e-kiri” või olla hüljatud – see on siiski valus. Iga kirje foto all on auk, mille on armastus mu südames avanud.
Olen valuga harjunud. Viisteist aastat tagasi sain noore abipastorina oma esimese e-kirja “Me lahkume. Me ei osale enam,” seisis seal. Niisamuti kadus juhtkonnas lugupeetud perekond, nende liikmelisus tühistati nagu unustatud jõusaaliliikmesus. Mul on mälusaalidesse talletatud kogumik nendest kirjadest, e-kirjadest ja telefonikõnedest, millest igaüks on kirje rebenevast niidist.
Kas see kõlab melodramaatiliselt? Võib-olla. Aga ma tean midagi paksu naha kohta. Minu poolteist kümnendit pastoraalset teenistust on õpetanud mind ette nägema rebenemist ilma isolatsiooni tõmbumata. Mul on tekkinud rakud, ilma et oleksin karmikoeliseks muutunud. Olen õppinud laskma minevikul jääda minevikku.
Sellest hoolimata jääb valu alles.
Hiljuti võtsid minuga ühendust endised koguduseliikmed, kes lahkusid halvasti, e-posti teel, hoiatades et ma nendega mitte kunagi enam ühendust ei võtaks. Ja ometi vajasid nad nüüd, et ma võtaksin vastutuse nende eest, kuna nad püüdsid uue kiriku liikmeks saada. Ma polnud nende sõpradega kolm aastat rääkinud – nende palvel. Hirmu ja riskiga nõustusin. Vestlus oli piisavalt tsiviilne, kindlasti aus ja lõpuks nõustusin nende uue pastoriga rääkima.
Kõnejärgsetel päevadel valdas mind emotsioonide uputus, mida ma ei oodanud. Meie vastu suunatud lahendamata ülekohtu plejaad, lein ja kurbus armastuse pärast – andeks antud, kuid selle juhusliku kontakti käigus taas esile toodud, paisus minu sees. Võib-olla olen ma melodramaatiline. Tõenäoliselt olen inimene, kes üritab hästi armastada.
Juhtimine avatud embusega
Olen sageli määratlenud kristlikku armastust kui midagi, milles „püütakse iseennast anda teise tõelise hüvangu heaks”. Kui see on nii, siis peab armastuse poos olema avatud embus. Armastada tähendab liikuda teise poole tema hüvanguks. Ometi pole meie kõveras maailmas avatud embus ohutu. Armastavalt teise poole liikumine ja oma loo temasse sisendamine tähendab riskida mitte ainult tema hüve otsimise kuludega, vaid ka tema kaotamise haavadega.
Ohutus on võimalik täielikult ainult siis, kui hoiame teisi endast eemal; kasutades oma käsi kaitseasendi moodustamiseks. Muidugi, seni kuni minu emotsionaalne turvalisus on esmatähtis, jääb armastus võimatuks. Kuni ma kaitsen end teiste eest, ei saa ma teiste poole liikuda. Imelik ja imeline pastoraadi töö nõuab paksu nahka, kasvõi selleks, et taluda haavu, mis sellest avatud embusest paratamatult tekivad.
Me ei vaja enam korporatiivseid pastoreid; meid on juba liiga palju. Meil on vaja karjaseid, kes järgivad head Karjast, kes armastas omasid lõpuni, põlvitades põrandale, et pesta oma järgijate jalgu – isegi reetur Juuda omi. Kui me saame terveks Jeesuse haavade kaudu, siis kindlasti saab kirik, pastorite haavade kaudu, teada, mida tähendab armastada.
Need vanad kiriku fotod kummitavad mind nagu kurbuse tondid. Ja ometi, mõtiskledes kurbuse üle, mida ma nii lähedalt tunnen, avastan selle töö tõelise rõõmu. See ei ole kerge ülesanne. Kuid ma näen, kui armsad ja võimalikud on Pauluse sõnad korintlastele: “Ma kulutan end hea meelega ja lasen ennast kulutada teie hingede pärast” (2. Kor. 12:15 – Literal Standard Version).
Autor: Bob Stevenson.
Allikas: When You Spend Yourself for the Sheep (thegospelcoalition.org)
Bob Stevenson on abikaasa, nelja lapse isa ja töötab Illinoisi osariigis Auroras asuva Village Baptisti kiriku peapastorina. Tal on MDiv Trinity Evangelical Divinity Schoolist ja ta omandab sotsioloogia kraadiõpet Loyola Chicagos. Ta on kirglik kohaliku koguduse julgustamiseks ja tugevdamiseks läbi kirjutatud ja räägitud sõna. Saate lugeda Bobi kirjutisi tema ajaveebis ja jälgida teda Twitteris.
Aasta oli 1997. Pärast 12-aastast pastorina teenimist asusin Washingtoni DC piirkonna suures kirikus uuele ametikohale. Ma keskendusin vähem .....
Francis Asbury (1745-1816) oli esimene metodisti piiskop Põhja-Ameerikas, kes saabus sinna 1771. aastal. Temast sai Baltimore'i maakonna metodistide .....
[Parem on] surmapäev kui sünnipäev.Ma mõistan, et see on järsk viis artikli alustamiseks, kuid nii alustab Jutlustaja Koguja .....
"Mind visati kirikust välja, kuna olin lahutatud." Kathryn Kuhlman. Ühel päeval kuulutas Kathryn Kuhlman kirikus ja keegi ütles .....
Näib, et Hezbollah on saanud loa Iisraeli rünnata. Kogu selle aja lendas rakette ja toimusid rünnakud põhjast, kuid .....
See artikkel räägib sellest, kuidas minu arvates kordab kaasaegne prohvetlik liikumine sageli varajase montanistliku liikumise ketserlusi. Mis on .....
Kaheksa silmapaistvat karismaatilise liikumise juhti sealhulgas teoloog ja meediategelane Michael Brown, on kuulutanud Rahvusvahelise Palvemaja Kansas City (IHOPKC) .....
Judaismi üks sügavamaid saladusi on sod ha’ibbur, sõna otseses mõttes "interkalatsiooni saladus" – päikese- ja kuukalendri ühitamine. Sellise .....
