2007.aasta aprilli teisipäeva varahommikul laskusin põlvili ja tunnistasin Jumalale, et minu elu Temaga oli liiga mugav. Palusin Tal näidata mulle viisi, kuidas me abikaasaga oma mugavustsooni piire saaksime laiendada, et Tema kuningriiki paremini aidata.
Kui olin palvetamise lõpetanud, lülitasin raadio sisse ja kuulsin kohe, kuidas naine otsis kodusid, kes saaksid võõrustada ühe nädala Ameerikat külastavaid prantsuse tudengeid. Kiire vastus palvele! Rääkisin oma abikaasaga, helistasin ja kaks nädalat hiljem tuli meie ellu Celine. Kaks kuud hiljem võõrustasime Axlit kolm nädalat ja kooli alguseks liitus meie perega terveks aastaks Su Ying.
Meie aeg nende elujõuliste õpilastega oli väljakutsete rohke, rõõmus ja tohutu õnnistus. “Paluge, ja teile antakse” (Mt 7:7).
Meie kodu avamine rahvusvahelistele üliõpilastele oli aga pelgalt eeltöö, mis tõi meile kulmineeriva vastuse sellele palvele. Viis kuud pärast seda, kui palusime Jumalalt missiooni, tuli Jacqueline meie ellu.
Vastus palvele
Nägin teda esimest korda selle kooli koridoris, kus õpetasin. Kui ta kolmanda klassi klassiruumi kõndis täieliku enesekindluse ja kontrolliga, oli tal kaenla alla torgatud hiiglaslik mapp. Mind köitsid tema väga suured tumedad silmad, pixie juukselõikus, punnis põsed ja peenike piht.
Järgmine kord, kui ma Jacqueline’i nägin, karjus ta samal ajal, kui kaks sassis juustega õpetajat kandsid teda kätest ja jalgadest kinni hoides mööda koridori, olles palunud tal vahetundi kauemaks jääda, et kodutööd lõpetada. Tüdruku reaktsioon oli ootamatu vastus mineviku traumale.
Headel päevadel oli Jacquelineil au tulla minu klassiruumi, et lugeda meie teraapiakoerale Dudleyle raamatut. Halbadel päevadel taandati ta oma klassiruumi, kus temalt võeti igasugused privileegid.
Lõpuks saime teada, et Jacqueline’i rasked olud tõid endaga kaasa lapsendamisplaani. Tema vajadused ja meie soov aidata langesid kokku viisil, mis tundus olevat selge vastus meie palvetele.
Jacqueline tuli meie koju 2008. aasta suvel ja aasta hiljem sai temast ametlikult meie tütar. Ta lahkus meie kodust vaenulikult 2016. aasta suvel ega ole tagasi tulnud.
Kas me ei palvetanud?
Meie kogemus Jackiega ei saanud olla meie lootustest kaugemal, jättes meid laastatuks ja segadusse. Kuigi oli aegu, mil olime oma tütre suhtes optimistlikud, valitses peaaegu üheksa aasta jooksul, mil ta meiega koos elas, meie kodus sageli agressioon, sotsiaalteenuste uurimised, politseikülastusted, haiglaravid, lõputud nõustamiste seansid, varastamised, põgenemised ja kaos. See kõik jättis meile lõpuks rohkem küsimusi kui vastuseid.
Jumal, mõtlesime, kas me ei palunud oma tütrega edu? Kas me ei otsinud teda kasvatades igal sammul Sinu palet? Kas me ei koputanud meeleheitlikult Sinu armu uksele iga väljakutse ja kriisiga, millega silmitsi seisime?
Tütar, kellega Jumal meid õnnistas, lükkas meid igal sammul tagasi ja lahkus lõpuks meie kodunt tagasi vaatamata. Mõtlesime, kas Jumala tõotused on luhtunud.
Kui me abikaasaga oma tütre eest korduvalt palvetasime, siis palusime julgelt Jumalat, et Ta päästaks teda tema kujunemisaastate traumadest ja segadustest. Olime konkreetsed. Issand, anna meile tarkust, et aidata Jackiel oma tuju ohjeldada. Isa, palun anna Jackiele koolis edu. Abba, palun ole meiega tänasel nõustamisseansil, sest see saab olema karm.
Meil oli lootusrikas ootus, et Jumal täidab Matteuse 7. peatüki sõnad, kuid tundsime hoopis, nagu oleksime palunud, aga meile ei antud, otsinud leidmata, koputanud, aga kohtasime vaid barjääri meie ja meie tütre vahel.
Kas me eksisime, et Jackie oli vastus mu palvele kõik need aastad tagasi?
Packer käsitleb oma imelises raamatus „Jumala tundmine“ meie kalduvust „tunda, et Jumal on võimaldanud meil mõista kõiki Tema viise meiega . . . ja et saaksime kohe näha põhjust kõigele, mis meiega tulevikus võib juhtuda.” Ta kirjutab:
“Ja siis juhtub midagi väga valusat ja üsna seletamatut ning meie rõõmsameelne illusioon Jumala salanõuannetest puruneb. Meie uhkus on haavatud; me tunneme, et Jumal on meid põlastanud; ja kui me sel hetkel meelt ei paranda oma endisest enesekindlusest ega alanda end väga põhjalikult, võib kogu meie järgnev vaimne elu kahjustada saada.”
Arvasime, et teame, mida Jumal teeb. Meie ebaõnnestunud lapsendamise valusad tagajärjed tuletasid meile aga meelde, et Jumal on Jumal, mitte meie.
Ootamatud vastused
Kahe aasta jooksul pärast meie tütre lahkumist on Jumal meile lahkelt näidanud, et see, mida me Temalt palusime – edu Jackiega – ei olnud ülim. Lõplik vastus meie palvetele oli Jumal ise.
Oma lahkuses ja armastuses andis Ta ennast meile vabalt ja ohtralt. Kui algasid nõustamistunnid ja välisukse taga vilkusid politseituled, teadsime oma nõrkust ja Tema ustavust viisil nagu ei kunagi varem.
Aja jooksul on Ta võimaldanud meil näha, et meie täielik soov, kõrgeim taotlus, otsimise eesmärk, ainus uks igavesse ellu, on rõõm Isast Tema Poja kaudu ja osadus, mida me naudime Tema Vaimuga.
Teises kohas raamatus „Jumala tundmine“ kirjutab Packer: „Jumala lõppeesmärk on viia inimesed seisundisse, kus nad on Talle täielikult meelepärased ja Teda adekvaatselt kiidavad ning Tema ja nemad rõõmustavad pidevalt üksteise armastuse tundmise üle.”
Hea ja õige on paluda, et Jumal rahuldaks meie vajadused ja soovid. Kuid lõpuks peavad meie palved olema Tema au ja tahte pärast. Kõik muud palved – varustuse ja tervenemise ning turvalisuse ja rahu eest – peavad alluma soovile Jumala enda järele.
Olgu meie olukord milline tahes, Vaim võimaldab meil Jumalat paremini tunda, rõõmustada Tema plaanide üle, armastada seda, mida Tema armastab ja tunda rõõmu osadusest Temaga. Arusaamine, et meie ülim hüve on Jumala tundmine ja nautimine, hoiab meid kurnavast pettumusest ja kahtlusest, kui Tema hoolt ei pakuta nii, nagu me ootame.
Me armastame oma tütart. Ja me usume, et Jumal töötab tema ja meie elus meie heaks, olenemata sellest, milline on meie loo lõpp. Me jätkame palvetamist ja loodame, et Jackie, nagu kadunud laps, naaseb ja saab meie perre kuulumisest armastust ja hüvesid. Kuid kuigi praegu on selle palve vastuseks „ei”, oleme tänulikud armsa lohutuse eest, mida oleme saanud oma armuliselt ja armastavalt Päästjalt.
Autor: Leslie Schmucker loobus riigikoolis õpetamisest, et luua Pennsylvanias Lancasteris Dayspringi kristlikus akadeemias eriharidusprogramm. Ta kuulub Grace Baptisti kirikusse. Temal ja ta abikaasal Steve’il on kolm täiskasvanud last ja kaheksa lapselast. Ta peab ajaveebi aadressil leslieschmucker.com ja te saate teda Twitteris jälgida.
Allikas: When Adoption Breaks Your Heart (thegospelcoalition.org)
Kõik teavad, et kannatused on osa elust, kuid keegi ei hoiata Teid, et mõnikord tuleb neid raskusi hunnikute .....
Praegusel ajal tundub, et vähimgi arusaamatu olukord tähendab, et midagi kohutavat on toimumas või juhtumas. Seega, kui te .....
Vabandan, et lubasin kirjutada hoopis teise sõnumi, aga lükkan selle järgmisesse nädalasse ja lähen teises suunas. Kõik minus .....
“Ja Ješua kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma…” Matteuse 18:2 Keset oma askeldusi võta täna hetk, meenutamaks, .....
Minu sõber rääkis mulle noorpaarist, kes oli hiljuti sünnituse käigus lapse kaotanud. Nad tundsid end laastatuna ja kuigi .....
Päev, mil lapsel diagnoositakse puue, jagab vanemate elu tavaliselt kaheks. Eluks „enne“ ja „pärast“ teate saamist. Natalia Terekhova .....
Kui usklikud vanemad saaksid oma lapse elus ainult üht asja kontrollida, siis valiksime kõik sama asja, eks? Kõigi .....
