Kui natside kaastöölised kolisid Corrie Ten Boomi koju

See on üks maailma armastatumaid lugusid julgusest ja kaastundest – Hollandi kellasseppade perekond, kes liitus päästevõrgustikuga, mis päästis Teise maailmasõja ajal Hollandis üle 800 juudi oma kodu kaudu. Koos oma isa, õdede ja vennaga muutis Corrie ten Boom oma kodu tagakiusatute varjupaigaks, millesse rajati salajane tuba – „peidukoht”, et kaitsta süütuid haarangute ja läbiotsimiste ajal.

Hiljem reedetud ja Gestapo kätte antud perekond viidi minema ning Corrie saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse. Tema isa ja üks õdedest hukkusid ning vend suri vahetult pärast sõda tuberkuloosi.

Võib-olla olete tuttav Ten Boomi perekonna julgusega osutada kaastunnet abivajajatele ja teid on inspireerinud nende Hollandi reformitud usk ja nende ellujäämisvõitlus. Sellest draamast on kirjutatud raamatuid ja näidendeid ning sellest tehti 1975.a. auhinnatud film. Sel aastal ilmus Rabbit Roomilt suurepärane filmiversioon A. S. (Pete) Petersoni näidendist.

Perekond Ten Boomi pärand annab tunnistust julgusest ja armastusest, kuid ometi on loos sageli tähelepanuta jäetud aspekt, mis raputab meie kujutlusvõimet: pärast sõda majutas Corrie ten Boom natside kaastöötajaid, kes kannatasid ühiskonna heidikutena.

Taas peidupaik

Sõjale järgnenud karmi kokkuhoiu perioodil hakkasid leinavad ja traumeeritud inimesed oma elu tükke üles korjama ning püüdes suure surma ja meeleheite tagajärgedega toime tulla, sai Ten Boomi juutide peidupaigast koht, kus toimus tervenemine ja nende vangistajatele andestamine. Jah, just sellest kodust, mida kunagi kasutati tagakiusajate eest põgenevate juutide varjamiseks, sai natsirežiimi kaastööliste varju-ja ravipaik.

Ma ei mõistnud Ten Boomi kaastundele pühendumise ulatust enne, kui lugesin Larry Loftise uut biograafiat “Kellassepa tütar.” Raamat kirjeldab seda, kuidas Corrie püüab võtta mõne kollaborandi lähedalasuvasse majja elama, kohta, mis oli eraldatud ebaõiglusest toibuvatele ohvritele leides eest tulivihased patsiendid, keda ärritas mõte sellest, et majja võetakse vastu need, kes on neile kannatusi põhjustanud. Vastuseks kolis Corrie kollaborandid oma vanasse koju. Ja nii: “Kodu, mis oli kunagi olnud põrandaaluse vastupanu keskus, töötas nüüd selle nimel, et tervendada just neid inimesi, kes olid nad reetnud.”

Üle linna tuntud ohvrite tervendamise majas alustas Corrie hommikuseid ja õhtuseid jumalateenistusi. Ta korraldas süsteemi, mille abil arstid, psühhiaatrid ja toitumisspetsialistid aitaksid neid, kes ikka veel hädas olid. Tema kodus ei käinud aga keegi kollaborante vaatamas, kuni südames läksid pehmeks ja ühest majast pärit ohvrid hakkasid teise maja kollaborantidele toitu saatma.

Instinktiivne andestus

Üks plahvatusohtlikumaid tõendeid evangeeliumi väe kohta on see, kui kristlased annavad andeks ootamatul viisil.

Selle aasta alguses olid sotsiaalmeedias mõned, keda häiris uudis sellest,  et Nashville’i Covenant Kooli perekonnad, kus endine õpilane tappis mitu inimest, olid ühendanud oma ressursid, et maksta mõrvari matuste eest.

Covenanti perekondade tegevus meenutas mulle Pennsylvanias Nickel Mines’i amišite kogukonda, kus 2006. aastal tungis 32-aastane piimamees koolimajja ja tulistas kümmet tüdrukut, tappes neist viis enne enesetapu sooritamist. Nii šokeeriv kui tragöödia ka ei olnud, oli vapustavam stseen see, kus amiši mehed ja naised osalesid tulistaja matustel, seisid koos tema naise ja lastega metodisti kiriku surnuaial ning asutasid hiljem fondi, et hoolitseda tapja lese ja tema laste eest.

Isekas ja pealiskaudses maailmas paistab oluline silma. Ja miski ei ole olulisem kui inimene, kes ületab kõik vooruslikud ootused. Ometi leiame seda järjekindlalt kristlaste tegudest, mis on läbi imbunud oma Päästja juhistest andestuse ja leppimise kohta.

Andestus üle kohustuse

Olgem selged. Amišidel ei olnud Piibellikku käsku osaleda nende idüllilise kogukonna purustanud mehe matuste toetamises. Samuti ei olnud Covenanti peredel kohustust katta tulistaja matusekulud. Puudus ka piibellik käsk, mis oleks nõudnud, et Corrie ten Boom pakuks oma kodu – sama maja, kus ta kunagi süütuid nende piinajate eest peitis – natside kaastöölistele, keda nüüd piinas süü ja häbi.

Ja ometi on kõigi nende juhtumite puhul silmatorkav see, et selle üle pikalt ei diskuteerita. Corrie ten Boom teadis instinktiivselt, et Tema Issanda tasuta armu eeskuju järgides armastaks ta oma vaenlasi üle ootuste. Need kristlased tegid seda, mida nad ei teinud välise käsu, vaid sisemise sunni tõttu, kirjeldamatu tungi tõttu vastata kurjale heaga.

Andestamine, mis on pingeline (ja raske)

Selline andestamine on pingeline. Seal ei ole hõngu sentimentaalsest ja mahlakast pealiskaudsusest. Ei saa alandada ega eitada toime pandud julmuste julmust. Kurjus jääb kurjaks. Surnud jäävad surnuks. Lein ja valu kestavad. Tagajärjed on kohutavad. Natside kaastöötajad, kes said Corrie ten Boomi kaastunde osaliseks, tegid kohutavat kurja. Ükski neist ei olnud  saadud andestust “ära teeninud.” Kuid just see muudab lahkuse veelgi mõjuvamaks. Arm on teenimatu.

Selline andestamine on raske. Kuigi Corrie ten Boomile oli loomuomane esmalt juute varjata ja seejärel nende vangistajate jaoks armu kogeda, siis oli see ometi võitlus, kui ta kohtas üht julmemat ja sadistlikumat laagrivalvurit. Meest, kes pöördudes  ulatas käe ja palus andestust. Loftis kirjeldab pöördelist hetke:

“Corrie püüdis naeratada, kuid ta ei tundnud vähimatki soojuse ega armastuse sädet. Kiiresti lausus ta vaikse palve: „Jeesus, aita mind! Ma võin oma käe tõsta. Ma suudan nii palju teha. Sina anna tunne.” Mehaaniliselt tõstis ta oma käe. Kui ta mehe käest haaras, juhtus midagi tähelepanuväärset: nende vahelt voolas energiavool ja tema keha tulvas tervendav soojus. Corrie tundis selle mehe vastu ühtäkki rohkem kui andestust. Ta silmad täitusid pisaratega. „Ma annan sulle andeks, vend! Kogu südamest.” Naine hoidis kaua tema kätt enda käes. “Ma ei olnud kunagi tundnud Jumala armastust nii intensiivselt kui siis,” meenutas ta hiljem.”

Maailm soovitab sageli andestust, kuna andestav inimene võib kogeda terapeutilisi eeliseid. Kristlastena ei andesta me mitte psühholoogilise leevenduse soovist, vaid vastusena meile antud andestusele. Arm on esikohal. Siis see levib.

Ma ei mõtle enam kunagi samamoodi Corrie ten Boomst ja Peidupaigast. Maailmas, kus on nii palju kurjust ja kannatusi, läbistab andestuse pingeline ja muutev jõud endiselt pimedust. Oma vaenlaste armastamine on üks hämmastavamaid viise, kuidas kristlane ütleb: “Kuningas Jeesus elab.”

Trevor Wax / When Nazi Collaborators Moved into Corrie Ten Boom’s Home (thegospelcoalition.org)

Corrie ten Boomi lugu. Kuidas Saksa koonduslaagri vang oma valvurile andestas

"Tõenäoliselt ei laasta miski inimeste hinge nii palju kui hirm tundmatu, üksinduse ja kannatuste ees ... Ärevus ei .....

Kuidas hoida oma südant kibestumise eest

Hiljuti haavas üks mu sõber mind sügavalt. Tundsin end reedetuna ja alandatuna. Püüdsin teeselda, et tema tegu mind .....

Eleemon – ελεημων- Inimene, kellel on kalduvus andestada või pakkuda lahkust (abi) rohkem, kui õiglusetunne eeldab või nõuab

Eleeo – 'lahke või kaastundlik kohtlemine; võime andestada või olla lahke ja halastav"ελεαω (Matteuse 5:7). See õndsakskiitmine on .....

Andestamine on tervendav!

„Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge .....

Auschwitzi koonduslaagri varjus. Messiaanliku judaismi taasärkamine Poolas

Oświęcim nagu iga teine linn Lõuna-Poolas; tiheda liiklusega tänavad, kitsad euroopalikud hooned ja kaasaegsed kaubanduskeskused. Seal on isegi .....

Euroopa suri Auschwitzis 

Artikkel avaldati 15.01.2008 aastal ühes tuntumas Hispaania ajakirjas. Ma jalutasin Barcelona tänavatel  ja äkitselt nägin kohutavat tõde  - Euroopa .....

Mitte kunagi enam. Praegu on mitte kunagi enam

1927. aastal kirjutas Yitzhak Lamdan kuulsa luuletuse “Masada: Ajalooeepos”. Luuletus oli tema emotsionaalne vastus tema võitlusele juudina. Luuletusest .....

Kas ma lähen läbi põrgu?

Mul on diagnoositud 4. staadiumi vähk ja mu prognoos on kurb. See on kohutav olukord ja ma ei .....