Kui perekond on tähtsam, kui kirik, siis hävivad õiged prioriteedid

Ma teenisin mitu aastat kirikus, mis on tuntud oma innuka välismisjoni toetamise poolest. Paljud meie kolledži lõpetajad (ja mõned neist olid selle koguduse liikmed) tundsid kutsumust pühenduda täielikult kultuuridevahelisele missioonile välismaal. Nende hulgas oli ka noor andekas mees Bill. Billi vanemate reaktsioon tuli talle aga ebameeldiva üllatusena. Jah, tema perekond toetas misjonäre rahaliselt, palvetas nende eest ja isegi valmistas neile kirikus õhtusööki, kui nad misjoniväljalt puhkusele tulid, kuid mõte, et poeg pühendaks oma elu välismisjonile, osutus liiga keeruliseks pähkliks. Nad tahtsid, et Bill leiaks hea ja stabiilse töökoha, et tal oleks suurepärane kristlik perekond, mis loomulikult toetaks rahaliselt välismisjonäre (nii nagu nemadki).

Selline vanemate reaktsioon ei ole haruldane. Barna Groupi värske küsitluse kohaselt peavad noored Ameerika täiskasvanud oma vanemaid oma identiteedi ja elu kõige olulisemate otsuste peamisteks mõjutajateks. Alles nende järel tulevad Jumal ja riik. Ja kristlased pole erand. Enamik koguduse liikmeid on asetanud oma perekonnad Jumala ja Tema perekonna asemele.

Paljud meist eelistavad kiriku prioriteedile perekonda. Ja see on kurb, sest Piibel sisaldab teistsugust tähtsuse järjekorda. Paljud kristlased märgivad õigesti, et Jumal armastab perekonda. Kogu Pühakiri rõhutab perekonna kohustust kasvatada lapsi Issandas. Mehed ja naised peavad olema teineteisele truud, lapsed aga oma vanematele kuulekad ja neid austama. Paulus kirjutab: “Kui keegi ei hoolitse omade ja eriti oma pereliikmete eest, siis ta on usu ära salanud ja on hullem kui uskmatu” (1. Tim. 5:8).

Kuid evangeeliumides leiame perekonna kohta segadust tekitavama käskude komplekti. Mõnes tekstis ilmub Jeesus meile kui “perekonna pooldaja” – näiteks Mt. 15:3, kus Ta noomib varisere viienda käsu (“austa oma isa ja ema”) rikkumise eest. Kuid teistes tekstides näib Ta olevat “tsölibaadi pooldaja” (Lk. 14:26, kus Ta ütleb: “Kui keegi tuleb Minu juurde ega vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid, jah, isegi oma elu, siis ta ei saa olla Minu jünger.”

Nii šokeerivad, kui need Jeesuse sõnad meile ka ei tunduks, torkasid need esimese sajandi kuulajatele eriti silma. Vahemere piirkonna iidsete maade kultuurid põhinesid suuresti ühiskonnasiseste sotsiaalsete rühmade tugevusel. Nende rühmade heaolu ja olemasolu asetati nende üksikute liikmete huvidest ja soovidest kõrgemale. Seetõttu oli Uue Testamendi ajal inimese tähtsaimaks kohustuseks ustavus perekonnale.

Kuid Jeesuse järgimine tähendas kuulumist kahte tüüpi perekonda: teie maisesse perekonda ja usuperekonda. Vastupidiselt kultuurilisele kontekstile pidas Jeesus usuperekonda tähtsamaks: sest kes iganes teeb minu taevase Isa tahtmist, see on minu vend ja õde ja ema.” (Matteuse 12:49-50)

See Jeesuse kutse liituda usuperega tekitab vältimatu truudusekonflikti: millisele perele peaksin olema ustavam?

Enamikul meist on järgmine prioriteetide järjekord (suhete valdkonnas):

Jumal
Minu perekond
Jumala perekond (kirik)
kõik muu

Kuid nii Pühakiri kui ka kirikuajalugu kinnitavad ideed, et Jumala perekond peaks olema tavalisest perekonnast tähtsam. Jeesus ei kutsunud inimesi lihtsalt omama isiklikku suhet Temaga, vaid kutsus neid liituma liikumisega ja saama osaks uuest perekonnast. Seisukoht, mis näis eraldavat lojaalsust Jumalale lojaalsusest Jumala perekonnale, oleks olnud Jeesusele ja algkristlastele võõras. Nagu kõlab Carthage’i (kolmanda sajandi teoloog) kuulus väljend: “Kellele kirik ei ole ema, sellele Jumal ei ole isa.”

Kaasaegsed lääne evangeelsed kristlased kalduvad kujutama Jeesust põhimõtteliselt isikliku vaimse teejuhina, kes suhtleb “üks ühele”, mis toob kaasa meie truuduse Jumala vastu ja ustavuse Jumala perekonnale lahustumise. Kuid Jeesuse vaatenurgast on Jumalale kuulumiseks ainult üks viis: kuuluda Tema laste kogukonda. Seega soovitab Jeesus teistsugust isiklike prioriteetide järjestust:

Jumal ja Tema perekond
Minu perekond
muud

Kuigi enamikul lääne evangeelsetel kristlastel on seda paremusjärjestust raske aktsepteerida, siis on see kõige paremini kooskõlas Jeesuse “tsölibaati pooldavate” väidetega. Kui Jumal ja Tema perekond on minu elus esikohal, siis “lojaalsuse konflikt” (minu perekond või Jumala perekond?) kaob. Kuna Jeesus elas kultuuris, mis oli truu perekonnale ja  kui Ta kavatses luua uue vaimse perekonna (mis oleks tähtsam, kui tavaline perekond), tuli Tal oma maise teenimise ajal  kahtlemata ikka ja jälle võidelda tolleaegsele inimesele harjumuspärase tavapere prioriteediga. See on täpselt see, mida me evangeeliumides näeme.

Kuigi meie tavalised pered jäävad meie kõige olulisemateks maisteks suheteks, peame õppima allutama oma tavalist perekondlikku lojaalsust Jumala perekonna kõikehõlmavale reaalsusele. Mitte sellepärast, et tavaline perekond on lahutatud ja konkureerib Jumala perega meie tähelepanu ja aja pärast, vaid sellepärast, et meie maised pered peavad saama osaks Jumala perekonnast.

Jeesuse isiklike prioriteetide järjekord aitab meil mõista olulist tõde: mitte Jumala perekond ei peaks teenima meie pere huve (selle eelistusi, soove ja vajadusi), vaid meie pered peaksid teenima Jumala perekonda.

Eric Hardy töötab Los Angelese lähedal mänguasjatööstuses. Eluasemeturu kõrge hinna tõttu on  Hardyde pere, nagu enamik noori peresid, silmitsi tõsiste raskustega. Nad elavad majas, mis asub ebasoodsas piirkonnas, kus koolisüsteem (Hardydel on kaks tütart) ei ole kuigi hea ja kus väikese eramu maksumus on umbes 400 000 dollarit.

Mõned aastad tagasi tegi “Hasbro” (mänguasjade ja lauamängude ettevõte, millel on esindused teistes riikides), Ericule erakordse äriettepaneku, mis oleks loomulikult tõstnud tunduvalt tema palka. “Hasbro” peakorter asub Rhode Islandil Pawtucketis, kust 200 000 dollari eest saab osta ilusa kolme-nelja magamistoaga maja. Lisaks on sealsed koolid kõrgema tasemega kui Hardyde pere elukoha piirkonnas asuvad koolid. Seetõttu oleks Hardyde kolimine Uus-Inglismaale tähendanud nende jaoks suurt kasu. Enamik peresid võtaks selle uue töökoha hea meelega vastu ja koliks.

Eric ja tema naine Ginny aga lükkasid pakkumise tagasi. Fakt on see, et nad on sügavalt seotud oma kodukoguduse teenimisega, mistõttu nad ei kujuta oma elu ette ilma suheteta nende inimestega, mis nad olid aastate jooksul kristlikus organisatsioonis Oceanside Christian Society (OSC) loonud. Elades selles piirkonnas aastaid, suutsid nad kodanikuühiskonna organisatsiooni inimeste elu oluliselt mõjutada nii formaalselt (vaimne haridus, juhendamine, õpetamine) kui ka mitteametlikult (isiklikud, igapäevased suhted vendade ja õdedega koguduses, kes armastasid Hardyde peret ja keda inspireerisid suur austus nende vastu).

Kuigi me ei pruugi olla kolimise valiku ees, eelistavad paljud meist, vähem märgataval moel, oma tavalist perekonda. Me oleme oma peredega kogu aeg nii hõivatud, et lihtsalt ei jää aega suheteks, mida Jumal on meie jaoks mõelnud. Seda tehes me märkamatult sisendame oma lastele valesid isiklikke prioriteete.

Brandon Cash on üks meie kiriku pastoritest ja nelja viie- kuni kuueaastase lapse tark isa. Brandon ja tema naine lubavad oma lastel tegeleda ainult ühe kooli- ja kirikuvälise tegevusega. Cashi perekond püüab tagada, et nende lastel oleks igal nädalal võimalus koguduse perega aega veeta (ka mitteametlikel koosviibimistel osaleda), et nad saaksid luua suhteid igas vanuses kristlastega. Cashid teavad hästi, et kristlik iseloom kujuneb kõige paremini olles koos nendega, kes armastavad Jeesust Kristust. Meid loodi Jumala perekonnas vaimselt õitsema.

Tagasipöördumine algkiriku isiklike prioriteetide juurde ei soodusta mitte ainult isiklikku vaimset arengut, vaid toob kasu ka kogu läänekiriku tervisele selles, mida me nimetame postkristlikuks kultuuriks.

Paljud kurdavad noorte kristlaste (kolmanda aastatuhande „milleeniuminoorte“) massilise väljarände pärast kirikutest viimastel aastatel. Barna grupi 2011. aasta andmete kohaselt oli see massiline väljaränne 59%. Kuigi paljud püüavad seletada seda nähtust – miks nii paljud „milleeniuminoored” on kirikutest lahkunud –, on oluline mõista ka neid tegureid, mis hoidsid ülejäänud noori kogudustes. Need tegurid on hämmastavad. 2013. aasta Barna Groupi sõnul on milleeniuminoorte seas kõige positiivsem kirikukogemus isiklik kogemus. Kuid me ei räägi igasugustest isiklikest kontaktidest. Esikohal (miks noored oma kogudusse jäid) on erinevate põlvkondade omavaheline suhtlus. Kirikusse jäänud noorte hulgas on küpses eas inimestega suhtlejaid ligi kaks korda rohkem kui kunagi varem ja rohkem ka kui nüüdseks lahkunud noorte seas (vrd 59% ja 31%).

Barna Groupi president David Kinnaman märgib: „Põlvkondadevaheliste suhete arendamine on üks peamisi viise, kuidas dünaamilise usu kogukonnad avaldavad tugevat vaimset mõju igas vanuses inimestele, nii noortele kui vanadele. Paljudes kirikutes tähendab see eemaldumist “lihtsa teatepulga edasi andmise” metafoorist sügavamale piibellikule ja funktsionaalsele metafoorile ihust– s.t. usukogukonnas töötavad kõik põlvkonnad koos kogu oma elu selleks, et saavutada Jumala eesmärke.”

Jumala perekonna esikohale seadmine (tavalise ees) toob kaasa ka abielu (ja lapseootuse) tähtsuse ja dünaamika vähema rõhutamise, eelistades abielutuse ja tsölibaadi tervislikku teoloogiat. Uue Testamendi järgi on Jumala perekond (ja mitte tavaline) see, mis on vaimse kasvu tegurina kogukonnas esikohal. Varakristlaste seas olid nii abielu kui ka tsölibaat allutatud kiriku kui perekonna kõikehõlmavale mudelile. Kõik oli läbi imbunud kirglikust soovist täita Suurt Misjonikäsku ja vallutada maailm Kristusele.

Uues Testamendis on misjoni, abielu ja tsölibaadi teemad kõige selgemalt selgitatud 1. Kor. 7, kus abielu nähakse kui midagi  “lubatavat” – s.t. oma füüsilistele vajadustele „järele andmist” (salm 6) ja tsölibaati kirjeldatakse kui eelistatud viisi „Issandale meeldida” ning olla „ihult ja vaimult püha” (salm 34). Paulus ütleb isegi otse: “Mehel on hea naist mitte puudutada” (salm 1). Ja ta selgitab veel: „Vallaline mees hoolib Issanda asjadest, kuidas olla Issandale meelepärane” (salm 32).

See on ainus lõik Piiblist, kus abielu ja tsölibaati hinnatakse koos võimalusega teenida Jumalat. Ja on selge, et Pauluse prioriteedid erinevad oluliselt nendest, mida me praegu kirikutes näeme.

Kui me ei sea esikohale Jumala perekonda, siis takistame koguduse teenimist, ignoreerides alateadlikult kogudusepere üksikuid liikmeid. Enamik täiskasvanud kristlasi on abielus. Kuid on ka palju üksikuid inimesi. Väga palju on ka neid, kes abiellusid üsna hilja, mistõttu nende täisealiseks saamist ja abiellumise aega lahutab märkimisväärne ajavahemik – üle 10 aasta. Lisaks on meie seas vendi ja õdesid, kes võitlevad homoseksuaalsete kalduvustega (ja seetõttu ei saa abielluda). Kristlik kogukond, mis seab esikohale tavalise perekonna, mitte Jumala oma ning tõstab abielu inimsuhete kõrgeimaks ja prioriteetsemaks vormiks, ei saa midagi pakkuda neile, kes on sunnitud elama tsölibaadis (mõnda aega või kuni nende elupäevade lõpuni). Nad ei saa anda neile praktilise elu teoloogiat, mis aitaks neil elada Jumalale meelepärast elu.

Piibli nägemus kirikust, mis asetab Jumala perekonna isiklike prioriteetide hierarhias esikohale, asetab nii abielu kui ka tsölibaadi samasse Jumala perekonna konteksti. See seisukoht julgustab vallalisi ja abielus olevaid, vanu ja noori, igasuguse taustaga inimesi looma üksteisega sügavaid suhteid. Samuti julgustab see kõiki koguduse liikmeid kasutama oma ande Kristuse Ihu hüvanguks ja levitama evangeeliumi viisil, mis on antud olukorra kontekstis sobiv.

Jumal tahab, et kõik Tema lapsed kasvaksid üles „Kristuse täismõõtu mööda” (Ef 4:13). Ja meie vaimne heaolu sõltub õigesti seatud isiklikest prioriteetidest. Peame aktsepteerima Kristuse suhte prioriteete ja seadma esikohale Jumala perekonna.

Joseph Hellermani, Talboti jumalikkuse kooli Uue Testamendi keele ja kirjanduse professori mõtisklused.

Autor: Our Priorities Are Off When Family Is More Import… | Christianity Today

Allikas: https://ieshua.org/esli-semya-vazhnee-tserkvi-pravilnye-prioritety-narushayutsya.htm