Keegi ei lähe taevasse, kui ta pole maa peal head teinud. Teisisõnu – Heebrealastele 12:14: on olemas “pühadus (ing.k. Piiblis), ilma milleta keegi ei näe Issandat”. Lühidalt: “kui pole pühadust, pole ka taevast”.
Seda öeldakse otse: „Usk ilma tegudeta on surnud” (Jaakobuse 2:26).
Usutunnistusena: „Usk ja sellega koos ka Kristuse aktsepteerimine ning usaldus Temasse ja Tema õigusse on ainus õigeks mõistmise vahend. Õigeks mõistetud inimesel on aga rohkem kui ainult usk; sellega kaasnevad alati kõik muud päästva armu ilmingud ja see pole mitte surnud usk, vaid usk, mis töötab armastuse läbi “(Westminsteri usutunnistus).
Käsklusena: “Töötage välja (sõna otseses mõttes, treenige) enda päästet kartuse ja värinaga!” (Fil 2:12).
Illustreerivalt: „Kõik Minus olevad oksad, mis ei kanna vilja murrab Ta ära … ja sellised oksad kogutakse kokku, visatakse tulle ja need hävivad” (Johannese 15: 2, 6).
Psalmina: “Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.” (Laul 23: 3).
Ja veel kord: keegi ei lähe taevasse, kui ta pole maa peal head teinud.
Kaks tuttavat valeõpetust
Seda öeldes kiirustan aga vältima järjekordset valeõpetust: tänu headele tegudele ei lähe samuti keegi taevasse.
“Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” (Ef 2: 8-9). „Inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu,” (Gl 2:16). Kristuse, mitte meie, õigus õigustab täiuslikult. Meest, naist või last, kes usub Temasse, kes teeb õigeks õela, nimetatakse Jumala ees õigeks. Tema veri viib meid Jumalale lähemale; on vaja, et meil oleks Tema õigus. Teisisõnu, Tema, Tema, Tema, mitte meie, et keegi ei saaks kiidelda. Ja kuigi kristlane astub kitsale teele, olles heade tegudega täidetud, valmistas Jumal need talle eelnevalt ette.
Niisiis, näeme, et keegi ei lähe taevasse, kui ta ei käi usus, mis teeb maa peal häid tegusid – „kuulekus usule” (Rm 1: 5; 14:25) või „usk, mis töötab läbi armastuse” (Gal. 5: 6). Kuid ka ükski neist, kes satub taevasse, ei ole seal oma heade tegude tõttu. Ühes ketserlikus õpetuses öeldakse, et pole üldse vahet, kas te töötate, jooksete või võitlete; teises aga, et teie töö, jooksmine või võitlus annavad teile õiguse omada kohta püha Jumala ees. Esimene on see, mida Jaakobus nimetab deemonite usuks (Jaakobuse 2:19). Ja teist Paulus petlikuks usuks (Gal 3: 1). Esimene väärarusaam levib protestantide, teine katoliiklaste seas. Kuid tahaksin pöörduda sellise surnud usu poole, mis puudutab enamasti mind ja mu lähedasi.
Üks kord päästetud tähendab igavesti päästetud
Surnud usk (mis ei tee ühtegi tegu) ei pruugi vaikida. Ta kordab (isegi kuritarvitamiseni) kuldseid mantraid, näiteks “päästetud üks kord – päästetud igaveseks”, nii-öelda eksponeerides kalliskivi sea koonul.
Õigesti tõlgendatuna tähendab väide „kord päästetud, igaveseks päästetud” hämmastavat tõde, et Jumala igaveste kõrguste vaatevinklist ei lange Tema lapsed, kes olid enne aegade algust päästeks valmistatud, ära – Ta toob nad koju. Ta kirjutas nende nimed Eluraamatusse; Tema Poeg maksis nende tehtud pattude eest; Ta pitseerib nad oma Vaimuga, andes Tema kui pandiks. Ja Vaim viib kindlasti oma töö lõpule Kristuse Jeesuse päevaks. Miski ei lahuta Tema tegelikke lapsi Jumala armastusest; Karjane ei kaota ühtegi oma lammast.
Keegi tõmbab aga sellest punktist kõverjoone. Selle asemel, et jõuda Paulusega ühisele järeldusele: „Jumala kindel alus seisab ja sel on selline pitser:„ Issand tunneb neid, kes on Tema omad ”; ja: „Las igaüks, kes tunnistab Issanda nime, lahkuda ülekohtust.” (2. Tim. 2:19) järeldavad mõned, et „pühaduses püsimine” pole enam vajalik.
Võib-olla kujutavad nad ette, et Jumal saadab konveierilindil hingi ausse. “Kes kord päästetud on päästetud igaveseks,” ükskõik kui tõsiselt võib nende elu rikutud olla. Seega asetavad nad olulise õigustamisdoktriini vastu tähtsale pühitsuse õpetusele, mis on saadud vere, higi ja kurnava töötamise hinnaga. Nende arvates peaks esimene varjutama teise. Arvatakse, et me ei vaja pühadust, sest olles kord päästetud, oleme päästetud igaveseks. Ja me jõuame tingimata järeldusele, et “päästetud” mõistesse lisavad nad ka “päästetud vajadusest kuuletuda”.
Surnud usu kandjaid ajavad segadusse tekstid, mis räägivad tingimustest, mis peavad olema täidetud selleks, et saada igavene elu (ja Jumal annab siiratele lastele jõudu nende tingimuste täitmiseks). Nad ei talu tekste, mille kohaselt tuleb usus kindel olla ja kõigutamatuna püsida, lõpuni vastu pidada, katsumustele vastu pidada, Vaimuga liha surmata, kartuse ja värisemisega enda pääste välja töötada, kõvasti pingutada, et muuta meie kutse ja valik kindlaks ( 2 Pet. 1: 1–11). Nende surnud usu hääl hüüab: “Issand, Issand”, samal ajal kui nad näitavad oma elus üles sõnakuulmatust. Ma olin nende usuga liiga tuttav. Ta on selgelt esindatud Ilukõneleja nimelise tegelasena filmist The Pilgrim’s Journey, (animeeritud teoloogiline Bunyani poolt kirjutatud raamat).
Teel koos Ilukõnelejaga
Bunyani kirjutatud allegoorias on Ustaval tõhus usk, Ilukõnelejal aga mitteaktiivne usk. Nad räägivad sel teel.
Ustav: Sõber, kuhu sa lähed? Kas mitte taevamaale?
Ilukõneleja: Täpselt sinna.
Ilukõneleja on kindel, et ta suundub Taevasse. Pealegi räägib ta väga kristlikult, tunnistades suurepärast reformeeritud õpetust:
„Sel ajal [kasulikus Pühakirja-alases vestluses] õpib inimene … vajadust Vaimu kaudu uussünni järele, meie tööde ebapiisavusest päästmiseks, vajadust Kristuse järele jne. Lisaks õpib inimene meeleparandust, usku, palveid, kannatlikkust raskustes ja palju muud. Samuti õpib ta suuri lohutamiseks antud evangeeliumi lubadusi ja lohutusi. Lõpuks õpib ta valesid uskumusi ümber lükkama, tõde kaitsma ja teadmatut juhendama. “
Bunyan õpetab, et dogmaatiliselt õiged ja õigesti väljendatud ideed ei ole iseenesest piisav märk usuelust. Ilukõneleja mainet tundmata sosistab Ustav oma kaaslasele Kristlasele: „Kui hea seltsilise oleme omandanud! Temast saab kindlasti suurepärane palverändur. “
Vastuseks naeratab Kristlane vaoshoitult ja ütleb ausalt:
“See härrasmees, keda sa nii imetled, võib oma keelega korra kahtekümmet inimest lollitada, kuni nad teda ei tunne… Ta on kõige parem siis, kui on koos võõrastega, kodus on ta lihtsalt ebameeldiv … Religioon ei ela ei tema südames, majas ega ka vestluses. Kõik, mida ta tema kohta teab, on ainult tema keelel ja toimib kõneka lobisemise teemana. “
Tema kristlus pöörleb ainult tema keelel. Kuidas saab Kristlane seda teada? Olen olnud tema perega koos ja uurinud teda nii majas kui ka väljaspool maja. Puud tuntakse vilja järgi.
“Väljaspool kodu on ta “püha”, kodus on ta saatan.” Nagu variserid Jeesuse päevil, räägib ka tema palju, kuid kuuletub vähe (Mt 23: 3).
Kujutame kergesti ette, et Jumal päästis meid, kuna teame õiget õpetust. Kuid keele suur religioon, mida Ilukõneleja tunnistab, tõestas oma ebaõnnestumist tema armastuses, suhetes ja elus. Ta räägib tõest, mis pole teda ennast kunagi muutnud. Arm, millest ta räägib, ei õpetanud teda kunagi kurjusele “ei” ütlema ja jumalakartlikult elama (Tiitus 2: 11–14). Laenates Clive Lewise väljendit, räägib ta uuest elust samamoodi nagu “filoloogile kuuluv papagoi oskab kreeka keelt”. Ta kordab kogemata kuuldut, mõistmata öeldu tõelist tähendust, nii nagu papagoi võib pärast filoloogi kuulamist korrata sõnu “charis” ja “sōtēria” (kreeka keeles – armu ja päästmine – toim.) …
Kristlase tähelepanek peab paika paljude tänapäevaste Ilukõnelejate kohta: “Ta räägib palvest, pöördumisest, usust ja vaimsest taassünnist, kuid oskab sellest vaid rääkida”. Milline kohutav seisund.
Küsimused sisekaemuseks
Kas sa näed välja nagu selline Ilukõneleja? Mina olin selline ja Jumal tõi mind sellest pettekujutelmast välja. Ma palvetan, et Ta teeks seda minusugustega. Lõppude lõpuks ei julgenud Ilukõneleja hävitamise linnast lahkuda. Ta iseloomustas Kristlast ja Ustavat kui „kohtumõistjaid“ ja läks neist lahku. Tema sõnad läksid usust ja kuulekusest kaugemale ning lõpuks ta suri. Ta ei uurinud ennast kunagi veendumaks, et ta seisab usus ja on tõepoolest uuesti sündinud.
Aeg-ajalt küsime kõik otse: kas ma olen uuesti sündinud? Ilukõnelejast rääkides soovitab Kristlane Ustavale: “Küsi lihtsalt temalt (kui ta nõustub sinu arvamusega, mida ta kindlasti teeb), kas ta tunneb seda väge ja tegevust oma südames ja elus?” Mõned küsimused, mida Ustav ja Ilukõneleja arutavad, võivad meile täna kasulikud olla.
Kas sa vihkad oma pattu?
Ära räägi ainult vihkamisest nagu silmakirjalik jutlustaja, kes mõistab hukka salajase patu, mida ta ise endale lubab. Uus Testament lubab, et uuenenud südamega kristlased vihkavad oma pattu ja peavad seda häbiväärseks: “Ja seal te peate mõtlema oma teede ja kõigi oma tegude peale, millega te endid olete rüvetanud; siis te tunnete iseeneste ees tülgastust kõigi oma kuritegude pärast, mis te olete teinud.” (Hesek. 20:43). Õndsad on need, kes leinavad oma pattu (Mt 5: 4). Jumal ei põlga südant, kes kahetseb oma patte (Ps 51:19).
Kas sa armastad Jumalat?
Pauluse sõnad on sama selged kui päeval: „Kui keegi ei armasta Issandat, olgu ta ära neetud!” (1. Kor. 16:22). Kas sa armastad Teda? Kas oled valmis Teda tundma? Kas sa armastad Teda rohkem kui oma isa, ema, abikaasat, last? Kas saaksid tunnistada, et Tema kõigutamatu armastus on parem kui elu? Kas vihkad oma allesjäänud patte lihtsalt sellepärast, et need on suunatud Tema vastu, kes on su hinge varandus?
Kas allud sellele, mida tead?
Jeesus ütleb: „Kui te seda teate, siis olete õnnistatud, kui teete seda” (Johannese 13:17). “Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,” (Luuka 12:47). Võime ette kujutada, et oleme oma usuelus kaugele arenenud või oleme armunud Kristusesse, sest teame üha rohkem ja rohkem tekste mõnest teemast. Kuid neid tekste tuleb uskuda, neid tuleb täita ja neid tuleb armastada. Need peavad meis juurduma. Kui me tõesti tunneme Teda ja armastame Teda, siis peame kinni Tema käskudest (Johannese 14:15; 1. Johannese 2: 3).
Mida teised näevad?
Bunyan kirjutab: “Armu mõju avaldub selle saanud hinges ja on nähtav nende jaoks, kes temaga osaduses on”. Teiste kristlaste hinnangud pole eksimatud, kuid need võivad aidata meil avastada oma loomupärased pimealad (ja armu märgid), mida me endas ei näe.
Kõndides kitsal rajal edasi, Raamat käes ja armastus südames, teevad kaasaegsed Ustavad ja Kristlased selles maailmas head. Nad teevad seda, sest Jumal soovib ja tegutseb neis oma hea meelega, tuues neis esile vaimseid vilju. Tegelikult on nad kohustatud head tegema, sest neil on lubaduste Raamat, mis käsib, hoiatab ja julgustab neid edasi minema Taevasse.
Keegi neist, kes taevasse satub, ei viibi seal oma heade tegude tõttu ja keegi ei lähe taevasse, kui ta pole maa peal head teinud. Seetõttu jätkame pühaduses kõndimist oma taevase kodu suunas. Lõppude lõpuks on Jeesus meid juba Enda omaks teinud.
Greg Morse / © 2021 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/net-svyatosti-ne-budet-i-nebes-kak-uznat-zhiva-li-vera-ili-umerla.htm
