Kui rõõm tundub olevat kaugel

Mida sa teed, kui pärast kõike proovimist tunned ikka, et rõõm on kaugel?

Loed Piiblit – vaikselt ja valjusti, viis salmi või isegi tervet raamatut korraga. Sa kirjutasid Jumala tõotused kaartidele, tahvlile ja peopessa. Sa kohtasid inimesi, kes teenisid Jumalat, valasid oma hinge sõpradele välja ja otsisid ülestunnistamata pattu. Sa palvetasid – oi, kuidas sa palvetasid! – üksinduses ja koos teistega, oma toas ja pikkadel jalutuskäikudel. Võib-olla läksid täielikus meeleheites vaimsetele retriididele, paastusid pikka aega ja jälgisid hoolikalt muljeid, mida arvasite, et Jumal võiks saata.

Aga sind ümbritses ikkagi pimedus, vaikus, kahtlus.

Kas Ta kuuleb mind? Kas Ta tunneb mind? Kas Ta on kättesaadav? Kas ma kuulun Temale?

Lihtsad meeldetuletused

Mõnikord, kui rõõm tundub kaugel, peame kuulma lihtsaid meeldetuletusi.

Veelgi enam, kui ma räägin lihtsatest meeldetuletustest, ei pea ma silmas lihtsustatud selgitusi. Arvan, et praeguseks olete juba kuulnud oma osa sellistest väidetest. See on nõuanne inimestelt, kes, tegutsedes parimate kavatsustega, usuvad siiski, et probleem pole nii tõsine ja lahendus pole nii keeruline. Nad ütlevad: “Lihtsalt tehke seda.” Oh, kui nad vaid teaksid…

Piibel ei paku meile kunagi nii lihtsustatud lahendusi. Kuid see tuletab meile ikka ja jälle meelde mõningaid lihtsaid tõdesid, mida kipume unustama. Need tõed ei pruugi pimedust hajutada. Küll aga võivad need meile särada nagu tähed pilve tagant, tuletades meelde, et on olemas valguse maailm ja andes jõudu edasi minna kuni koidiku saabumiseni.

Psalmis 40 pakub kuningas Taavet neli lihtsat meeldetuletust neile, kes tunnevad, et rõõm on kaugel: pimedus on loomulik. Jumal on lähedal. Rõõm läheneb. Lootus on Temas.

Pimedus on loomulik

Esiteks tuletab Taavet meile meelde, et pimeduse perioodid on Jumala rahva elus loomulikud. Ja sõna “perioodid” on siin kõige sobivam. Seega ei kirjelda Psalm  40 pärastlõunast kurbust, vaid pigem pikaajalist ja valdavat pimeduse perioodi.

Näiteks pange tähele pimeda perioodi pikkust, millesse Taavet sattus. „Ma ootasin kannatlikult Issandat,” alustab ta (Ps 40:2, kaasaegne venekeelne tõlge). Me ei saa kunagi teada, kui kaua Taavet pimeduses istus. Teame vaid seda, et ta hüüdis mõnda aega Issanda poole ja sai vastuseks haletsusväärse sõna: “Oota.”

Pange tähele ka püsivat pimedust, millesse Taavet oli sukeldunud. Psalmi keskpunktist jääb mulje, et ta pääses “õuduse august” ja “paksust porist” (Ps 40:3). Siis aga kukub ta ootamatult samasse kohta tagasi (Ps 40:12-14). Ja see auku tagasipöördumine hävitab ta peaaegu: “Mu süda kaotab julguse” (Ps 40:13).

Lõpuks jälgige, kui pidev on pimeduse kohalolek Taaveti elus. Psalmi lõpuks on Taavet endiselt varjude meelevallas. Rõõmustamise asemel kaebab ta: “Mina olen vilets ja vaene,” ning kiitmise asemel palvetab: “Mu jumal! Ära viivita” (Ps 40:18).

Taaveti laul kadunud, leitud ja taas kadunud õnnest muudab meie ootusi selle sajandi rõõmu kohta. Tema elukogemus koos paljude teiste elukogemustega tuletab meile meelde, et me ei peaks püüdma liiga vara taevast õndsust saada. Kõik siin maailmas pole uuenenud; kõik emotsioonid pole veel terviklikkust saavutanud; kogu rõõm ei kuulu veel meile. Niikaua kui me kõnnime surelikus kehas ja kanname endas surmavaenlast, on meie rõõm, ehkki see jääb tõeliseks, segamini pimeduseperioodidega.

Samas on pimedus, kui valus see ka poleks, kõigile omane. Me jagame seda psalmistide, prohvetite ja apostlitega, pühadega, kes elasid enne meid ja pärast meid, ja loomulikult ka meie Päästjaga. “Me ei seisa vähem läbitud teel,” tuletab C. S. Lewis meelde. —” aga peateel” (“Kirjad Malcolmile”).

Jumal on lähedal

Kuid Taaveti pintsel ei löö ainult musti lööke. Seda nii palju igatsust sisaldavat psalmi tasakaalustab sellegipoolest suurepäraselt lootus. Süngus on loomulik ja nii see on. Kuid Jumal on lähedal.

Isegi kui tundus, et Taaveti palved jäid kuulmata, võttis Jumal neid tegelikult kuulda, kes ei jätnud Taavetit kunagi maha (Ps 40:2). Isegi kui Taavet leidis end tagasi augus olevat, lähenes Jumal talle vankumatu armastuse ja ustavusega (Ps 40:12). Isegi kui Taavet tundis end vaesena ja vaetuna ning ta süda oli kaotanud julguse (Ps 40:13), võis ta ikkagi öelda: „Issand mõtleb mu peale!” (Ps 40:18).

Võime küsida: “Kuid kui Jumal on nii lähedal, siis miks on pimedus loomulik?” Muidugi oleme mõnikord meie ise süüdi, nagu see oli Taaveti puhul, vähemalt mõnel juhul (Ps 40:13). Jumal oli alati kohal, aga me ajasime end ise kraavi. Kuid sageli satuvad need, kes teenivad Jumalat, pimedusse ilma enda süüta. Sellistel hetkedel me mäletame, et Issandal, kes meid armastab – kes tegelikult armastas meid surmani – on mõned plaanid. Ja need saavad teoks alles südaööl.

Me ei pea vaatama kaugemale kui Taaveti suurim Poeg. Selles psalmis on kuulda Tema sammude kaja (Ps 40:7-9; Hb 10:5-7). Võrreldes pimedusega, mida Jeesus koges, oli Taaveti pimedus vaid põgus vari. Keegi polnud Jumalale lähemal kui Tema poeg. Ja ometi pole keegi läinud tumedamat teed.

Ärge laske endal hinnata Jumala lähedust teile selle järgi, kui selge taevas teie kohal on. Sind ei unustata ega hüljata, kui kuulud Jeesusele. Sinu Issand hoolitseb sinu eest kogu oma avaruses (Ps 40:18).

Rõõm läheneb

Kuid Jumala lähedus ei tähenda, et me ei kõnni kunagi pimeduses. See aga tähendab, et pimedus ei saa kunagi olema eesmärk, vaid alati ainult vahend: see on raudtee, kuid mitte sihtjaam; tee majja, aga mitte kodu. Pimeduses häälestab Jumal meie hinge keeli, valmistades need ette tulevaseks ülistuslauluks.

Jumala määratud ajal naasis rõõm, mis paistis Taavetist nii kaugel olevat: „Ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale.” (Ps 39:3-4). Ja siis innustab tema kadunud ja taastatud rõõmu meenutamine teda palvetama järgmiselt psalmi lõpus, kui rõõm on temast taas lahkunud: „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”” (Ps 40:17).

Taaveti kindlustunne, et rõõm tuleb, ei tähendanud, et pimedus, milles ta viibis, ei olnud sügav. See tähendab, et nende rõõm, kes on Kristuses, on alati sügavam ja veenvam kui pimedus – lõpmatult sügavam ja lõputult veenvam. Võib-olla ei tunne te praegu nende sõnade tõesust. Kuid kas te võite, vaatamata sellele, ette kujutada, et laulate uuesti, naerate uuesti ja ütlete kõigile, kes kuulavad: “Suur on Issand!”?

Kaotatud rõõm ei tohiks jääda kadunuks. Ja see ei ole kadunud nende jaoks, kes on Kristuses. Kuigi praegu tundub, et teie rõõm Kristuses vaevu hõõgub, siis saabub päev, mil see taas lõkkele lööb. Isegi kui pimedus tiheneb ja ei haju enne sinu maise teekonna lõppu, tuleb päev, mil sa seisad kindlal kaljul ja su jalad enam ei libise. Tuleb päev, mil sa laulad uut laulu ja su huultelt ei tule enam ohkeid. Olenemata sellest, kui palju pimedaid päevi võid kogeda oma võitluses Jumalast rõõmu leidmise nimel, pole need Samuel Rutherfordi sõnade kohaselt „midagi võrreldes sellega, mis meid ootab esimesel õhtul, kui me Taevasse koju jõuame (The Loveliness of Christ, 21). Kristlane, rõõmu täius on käes. Mõõtmatu rõõm, igavene rõõm maailmas, millel pole lõppu.

Lootus on Temas

Siiski ei kuulu tulevase rõõmu lubadus kõigile, kes kõnnivad pimeduses. See kuulub ainult neile, kes isegi pimeduses ei lakka Jumalat otsimast. Pane tähele Taaveti palvest pärit määravat fraasi: „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind” (Ps 40:17). Seega kõlab Taaveti viimane meeldetuletus meile kutsena: usaldage Jumalat.

Oota Jumalalt vastust, isegi kui Ta on väga aeglane. Pidage kindlalt Tema lubadustest kinni, isegi kui tundub, et Ta on need unustanud. Jätka Tema poole pöördumist isegi siis, kui sa pole kindel, kas Ta kuulab. Jätka Tema pale otsimist isegi siis, kui sa seda kõige vähem tahad teha. Ja olles ootamisest väsinud, ära anna järele kiusatusele “valedesse taganeda” (Ps 40:5), st otsida lohutust kõigest muust kui Jumalast, millestki, mis tõotab kohest leevendust. Oota, hoia kinni, palveta, otsi ja usu oma Jumala tulekusse.

Varsti lakkab pimedus olemast loomulik – see lihtsalt kaob. Jumal ei ole lihtsalt lähedal, vaid muutub nähtavaks. Rõõm pole mitte ainult tõeline, vaid täielik ja igavene. Nagu Thomas Kelly kirjutas oma laulus “Kiitke Päästjat, teie, kes Teda tunnete”:

Siis oleme seal, kus peaksime olema;
Siis saame sellisteks, nagu peaksime olema;
See, mis ei kuulu ega saa kuuluda meile,
Varsti on see meie oma.

Autor: Scott Hubbard / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/kogda-kazhetsya-chto-radost-daleka.htm

Rõõm: Mida ma õppisin erivajadustega laste isaks saamisest.

Arst, kes aitas mu naisel sünnitada mu esimese poja, ütles midagi, mida ma ei unusta kunagi. Ja see .....

Juri Sipko “Varjamatu rõõm õnne omamisest!”

"Sel põhjusel ma ka kannatan. Ent ma ei häbene, sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja .....

Juri Sipko “Ja ma sain rõõmsaks!”

Millest? Ümberringi tehakse räpaseid trikke ja valed levivad! Valed ja vägivald. Muidugi on see tõsi, kuid samas see .....

Rõõmust hüpates

„Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja teretust, et laps hüppas tema ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu” .....

Rõõmu relv (5)

Kuidas õppida igas olukorras rõõmustama? Lihtsad hindamatud näpunäited igapäevaseks kasutamiseks. Lugege ja rõõmustage! 1. Edu saladus On teada .....

Jumal tahab, et me oleksime rõõmsad

Isegi arstid on öelnud nii: Naer rahustab - Naer päästab valla õnnehormoonid — endorfiinid, mis aitavad vabaneda ärritusest .....

Kuidas leida rõõmu Jumala ligiolust

Toimetaja märkus: Osalege TGC algatuses Loe Piiblit, mille raames julgustame kristlasi ja kogudusi lugema koos Jumala Sõna aasta .....

Jamie Rohrbaugh: “Viis viisi, kuidas Jumal Teie rõõmu taastab!”

Kas olete oma elus läbi läinud aastaid kestnud rahutustest ja palvetanud, et Jumal taastaks Teie rõõmu? Kui jah, .....