Kui keegi on jaganud teiega oma agooniat. Kuidas armastada kannatavat hinge?

Hiljuti palus üks sõber mul jagada nõuandeid, kuidas olla sügavat emotsionaalset valu kogevate inimeste jaoks olemas. Ta ei küsinud seda, sest ma olen koolitatud nõustaja või terapeut – ma ei ole seda. Ta küsis, sest isegi minu keskkoolipõlvest alates on inimesed minult abi otsinud, et tulla toime igasuguste raskete, keeruliste ja tundlike hädadega.

Aastakümnete jooksul tagasi mõeldes tulid mulle meelde kallid näod ja nimed – enamik neist olid tähelepanuväärsed, armastavad, vaimselt tõsimeelsed, säravad ja lahked kristlased –, kes mingil hetkel leidsid end silmitsi selliste viletsustega, mis meid kui langenud inimesi vaevavad ja mõnikord koormavad. Mul on olnud valus eesõigus nendega koos kõndida, kui nad kannatasid kurnavat depressiooni, enesetapu meeleheidet, piinavaid vaimuhaigusi, sügavaid sisemisi haavu varasemast seksuaalsest väärkohtlemisest, erinevat tüüpi soovimatut ja õõvastavat seksuaalset düsfooriat, vaimselt pimedaid ja desorienteerivaid usukriise ja palju muud.

Ma mõtlen seda tõsiselt, kui ütlen, et see on olnud privileeg. Pole sugugi väike asi, kui teised usaldavad meile mõne oma hinge kõige õrnema ja haavatavama osa.

Kuid ükski neist ei kvalifitseeri mind rääkima mingi asjatundliku hingearstina, sest ma pole seda. See on asi, millest ma arvan, et saan rääkida mitte sellepärast, et olen ekspert, vaid seetõttu, et mul on laialdased kogemused. Ja kuna meid kõiki kutsutakse aeg-ajalt teenistusse, et olla haiget saanud inimeste suhtes hooliv (nagu ka ise valu korral sellist hoolt saada), saame üksteisega jagada õppetunde, mida oleme õppinud. Niisiis, mida ma võiksin öelda oma 20-aastasele minale, kui mul oleks kümme minutit aega, et anda talle nõu, kuidas olla kannatavate inimeste jaoks olemas?

Hooliv kohalolek

Kristlikus mõttes on hooliv kohalolek keegi, kes kuulab hoolega ja on kaastundlikult mures hingega, et mõista täpselt nende kannatuste ja võitluse olemust ning lõpuks püüab aidata neil seda piibellikus perspektiivis asetada ja näha (või meeles pidada), kuidas nende kannatused sobivad Jumala lunastavate ja ettenägelike eesmärkidega. Teisisõnu, esmane hooldus, mida oleme kutsutud pakkuma kannatavale pühale, on lootus.

Kui meie hinged on segaduses, ihkame kõik rahu. Ja rahu, mida me ihaldame, ei tulene sellest, et meil on vastused kõigile meie miks-küsimustele, vaid see on rahu, mis ületab mõistmise, rahu, mis tuleb ainult rahu Jumalalt (Filiplastele 4:7). See rahu tuleneb lootusest, et Jumal muudab kõik asjad, isegi (eriti!) meie kannatused meie suureks kasuuks (Rm 8:28) – lootus, mis tuleb ainult lootuse Jumalalt (Rm 15:13). Hea kristliku hingehoolduse eesmärk on alati aidata haiget saanud inimesel „loota Jumalale” (Psalm 42:11).

Nii lühikese aja jooksul ei oska ma eriti konkreetset nõu anda, kuidas kannatavat hinge nõustada, sest nii palju sõltub sellest, millepärast ja miks keegi kannatab. Võin jagada mõningaid põgusaid mõtisklusi selle kohta, kuidas omada sellist hoolivat olekut, kelle poole haiget tegev inimene võib pimedatel hetkedel pöörduda. Ja selleks kasutan raamistikuna Miika 6:8:

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

Sügavalt õiglasel, lahkel ja alandlikul inimesel on olemas põhiomadused, mida on vaja, et omada hoolitsevat kohalolekut, mida kannatav inimene vajab. Kuid põhjustel, mis selguvad mõne hetke pärast, käsitlen neid nõudeid vastupidises järjekorras: alandlikkus, lahkus ja õiglus.

Tuntav alandlikkus

Ma alustan alandlikkusedt nende Jeesuse sõnade tõttu:

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!29 Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele. (Matteuse 11:28–29)

Väsinud ja koormatud hinged ei tulnud Jeesuse juurde ainult sellepärast, et ta kuulutas end olevat “leebe ja alandlikuna”. Nad olid juba Tema juurde tulemas, sest nad võisid Teda jälgides ja kuulates aru saada, et Ta oli keegi, kes pakkus neile puhkust ja turvalisust, mida nad ihaldasid. Jeesuse suhtes inimestega oli leebus, mis tulenes põhjapanevast alandlikkusest, mis muutis Ta ligipääsetavaks – turvaline inimene, kelle juurde said tulla need, kes igatsevad pääseda koormatest, mida nad kandsid välise rõhumise ning sisemise patu ja korratuste tõttu.

Alandlikkus teeb ka Jeesuse jüngri ligipääsetavaks. Jünger, kes kõnnib alandlikult koos Jumalaga, jagab Jeesusega kõrget vaadet Jumala pühadusele (Psalm 130:3–4; Heebrealastele 12:28–29), patuõpetusele (Rm 3:23), maailma langenud olemusele ( Roomlastele 8:20–21) ja Jumala lõputule halastusele evangeeliumis (Rm 5:6–11). See jünger „suudab leebelt käituda” teiste hädas olevate hingedega, „kuna teda ennastki kimbutab nõrkus” (Heebrealastele 5:2). Kui me mõistame selgelt oma rikutust ja meeleheitlikku vajadust Jumala halastuse järele, tähendab see, et meid ei šokeeri see, kui seisame silmitsi kellegi teise omaga.

Kui valeõpetusest ja patust koormatud hinged eristavad meis, nagu paljud tajusid Jeesuses, autentset alandlikkust, mis väljendub viisides, kuidas me teisi leebelt kohtleme, ja tõenäoliselt tulevad nad meie juurde abi saamiseks – lootuseks –, mida nad vajavad. .

Hellitamine

Millised olid esimesed sõnad, mille Paulus valis 1. Korintlastele 13. peatükis, kirjeldades Kristuse-sarnase armastuse olemust? „Armastus on pika meelega ja hellitab” (1. Korintlastele 13:4). Pühakiri muidugi õpetab, et armastus on palju enamat kui kannatlikkus ja hellitamine, kuid tasub meeles pidada, et need olid apostli peas, kui ta kirjutas Vaimu inspireerimisel oma sügava ja kauni kirjelduse sellest, kuidas see välja näeb kui me armastame üksteist.

Sellised kristliku armastuse kirjeldused on Pauluse kirjutistesse pikitud. Näiteks Koloslastele 3:12 öeldakse: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega.” On selge, et Jumala lapsed peavad armastama hellitada.

Seda sellepärast, et Jumal armastab hellitamist. Me ei näe seda mitte ainult Jeesuses, vaid me näeme seda ka Jumala kuulsaimas Vana Testamendi enesekirjelduses: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2. Moosese 34: 6). Lõppude lõpuks on see Jumala südamlik lahkus, mis juhib meid meeleparandusele (Rm 2:4).

Seega, kui ahastuses hinged mõistavad, et meie, nagu Jumal, armastame hellitada, et meil on kalduvus olla halastav, osutada armu ja kannatlikkust neile, kes neid vajavad, tulevad nad tõenäoliselt meie juurde abi saamiseks – lootuseks – mida nad vajavad. .

Mõistlik nõunik

Mida tähendab „mõista õiglust” inimesele, kes kogeb olulist emotsionaalset valu? Üks ülioluline asi, mida see tähendab, on olla võimalikult mõistlik – nii tark, kaalutletud, aus – kui võimalik, mis tahes nõuannetega, mida anname. Kuidas see välja näeb?

Mõistlik nõustaja on ettevaatlik. Alati, kui teenime teist hinge, eriti kannatavat hinge, peame meeles pidama, et „surm ja elu on keele võimuses” (Õpetussõnad 18:21). Meie sõnad võivad ravida või haavata, paljastada tõde või seda varjata. Seetõttu on hädavajalik, et me oleksime „kiired kuulma [ja] aeglased rääkima” (Jk 1:19). Olen oma kogemusest õppinud, et inimeses toimub sageli rohkem, kui ma alguses tajun. Kellegi võitluse ja olukorra olemuse adekvaatseks mõistmiseks on vaja kannatlikku kuulamist ja häid täpsustavaid küsimusi.

Mõistlik nõustaja on aus. Tõelisusel on palju mõõtmeid, kuid ma keskendun nõustajate ühele ühisele lõksule: kiusatusele rääkida rohkem, kui me tegelikult teame, või väita, et me samastume kannataja kogemusega rohkem kui tegelikult.

Kui teised tulevad meie poole abi otsima, ei tähenda see tingimata, et oleme parim inimene, kes neid aitab. Võib-olla on Jumal meid varustanud andma neile kasulikku arusaamist või võib-olla on meie kutsumus juhatada neid kellegi poole, kes on paremini varustatud neid aitama. Igal juhul peame olema ausad ja otsekohesed oma teadmiste ja kogemuste piiride suhtes ning mitte rääkima autoriteetselt teemadel, mille kohta meil arusaamine puudub. Seetõttu käsitlesin kõigepealt alandlikkuse ja lahkuse omadusi. Alandlikkus aitab kaitsta meid selle uhkuse eest, et eeldame, et oleme targemad kui me oleme, või soovime kannatavate inimeste imetlust rohkem kui nende heaolu. Ja lahkus aitab meil hoida kannatajate heaolu – nende lootuse leidmist Jumalas – meie peamise prioriteedina.

Lõpuks on mõistlik nõustaja usaldusväärne. Nagu ma varem ütlesin, see ei ole pisiasi midagi kui teised usaldavad meile oma hinge õrnad ja haavatavad pooled. Seetõttu peame valvsalt valvama seda, mida nad meiega usalduslikult jagavad, isegi kui see nõuab, et me „vannume [endale] kahjuks” (Psalm 15:4). Sest „Kes käib keelekandjana, reedab saladusi, aga kes on ustava vaimuga, varjab neid.” (Õpetussõnad 11:13). Ainult kõige ekstreemsematel ja harvadel juhtudel, kui kaalul on kellegi turvalisus, nõuavad ausus ja armastus, et me jagaksime vajalikku teavet vastavate osapoolte ja ametiasutustega.

Kui tundlike kannatuste pärast ahastavad hinged mõistavad, et oleme mõistlik nõuandja ja käsitleme seda, mida nad meile usaldavad, hoolikalt, ausalt ja usaldusväärselt, pöörduvad nad tõenäoliselt meie poole abi ja lootuse saamiseks, mida nad vajavad.

Kust hoolimine algab

Ilmselgelt võiks kirjutada (ja on kirjutatud) palju rohkem sellest, kuidas hoolitseda nende eest, kes kannatavad olulise emotsionaalse valu all, kuid kõik saab alguse sellest, et ollakse selline inimene, kellele teised saavad oma kannatusi usaldada. Selline inimene loodab Jumalale, on märgatavalt alandlik, armastab hellitada ja suhtub kannatavatesse pühadesse mõistlikult. Selline inimene on suure tõenäosusega väsinud, koormatud hingede jaoks hoolivalt kohal ning aitab neil leida rahu ja lootuse, mida saab pakkuda ainult Jumal.

Artikkel Jon Bloomilt / https://www.desiringgod.org/articles/entrusted-with-agony

Jon Bloom (@Bloom_Jon) on õpetaja ja Desiring Godi kaasasutaja. Ta on nelja raamatu autor, sealhulgas “Not by sight” ja viimati “True to His word.” Temal ja ta naisel on viis last ja nad elavad Twin cities.