Apostlite tegude 18. peatükk räägib loo apostel Pauluse teenistusest ja väljakutsetest, millega ta silmitsi seisis, kui ta kandis Jumala Sõna kogu Rooma impeeriumis. Kuid ma tahan soovitada seda peatükki vaadelda asendusteoloogia kontekstis, kuna paljud teoloogid, kes järgivad seda teooriat, viitavad sageli konkreetselt Paulusele. Alustame mõne väga kuulsa salmiga:
„Igal hingamispäeval Paulus arutles ja väitles sünagoogis, püüdes veenda nii juute kui ka kreeklasi. Kui aga Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna tulid, pühendus Paulus täielikult sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias. Aga kui need talle vastu panid ja pilkasid, raputas ta tolmu oma rõivastelt ja ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas! Nüüdsest peale lähen ma paganate juurde.”” (Ap 18:4-6).
Kindlasti olete kuulnud nendest salmidest järgmise järelduse: Paulus kuulutas esmalt juutidele, kuid siis, kui juudid tema evangeeliumi vastu ei võtnud, hakkas ta kuulutama paganatele. Ja selles teoorias oleks kõik hästi, kui mitte selle peatüki jätk.
“Ja ta lahkus nende seast ja tuli ühe jumalakartliku mehe kotta, Titius Justus nimi, kelle koda külgnes sünagoogiga. Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti.” (Ap 18:7-8).
Võib-olla ei pidanud Paulus silmas kõiki juute, vaid ainult konkreetseid inimesi konkreetses kohas? Tema tegevus meenutab mulle Ješua sõnu Matteuse 10:14: “Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt!” Veelgi enam, paar salmi varem ütles Ješua: „Pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!” (Matteuse 10:6). See tähendab, Ješua ütles selgelt, et on juute, kes võtavad evangeeliumi vastu, ja on juute, kes lükkavad selle tagasi.
Põhimõtteliselt just seda Paulus tegigi: “raputades riideid” läks ta edasi. Ja mis edasi sai? Ta läks tagasi juutide juurde ja isegi sünagoogi juht uskus! Kuid see pole veel kõik. Samas peatükis loeme:
Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti. Aga Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid räägi, ja ära ole vait!” (Ap 18:18-19).
See tähendab, et ta läks juutide juurde vastavalt sellele, mida ta ise kirjutas Rm 1:16: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele.” Ja siin on veel, mis on huvitav:
„Kui nad palusid tal nende juurde kauemaks jääda, ei olnud ta nõus, vaid lahkus neilt, öeldes: eelseisva püha pean kindlasti veetma Jeruusalemmas; Ma pöördun teie juurde uuesti, kui Jumal seda soovib. Ja ta lahkus Efesosest. (Akvila ja Priskilla jäid Efesosse)” (Ap 18:20-21).
Selgub, et Efesose kiriku aluseks olid Akvila, Priskilla ja need juudid, kes olid sünagoogis. Kas kujutate ette? Selgub, et siin oli juute, kes võtsid Pauluse vastu. Ja selle peatüki lõpus loeme lugu juut Apollosest, keda juhendasid Akvila ja Priskilla ning kes jutlustas juutidele Ješuast, tõestades neile, et Jeshua on Messias. See tähendab, et kogu see 18. peatükk räägib sellest, kuidas juudid edastasid Jumala Sõna juutidele ja teistele juutidele kõigis nendes linnades, mida me teame kogudustele saadetud sõnumitest.
See räägib meile otse Iisraeli rahva kutsest. Näeme siin, kuidas Jumal kasutas diasporaas elanud juute, kes samuti kuulutasid evangeeliumi esmalt juutidele ja seejärel kõigile, kes võtsid vastu Jumala Sõna. Paulus nägi, kuidas see toimib. Ta nägi, kuidas selles ilmnes tõeliselt Jumala eriline kord.
Ja täna pole Jumal muutunud. Roomlastele 3. peatükis ütleb Paulus, vastates küsimusele: „Mis on juudiks olemise eelis, aga mis kõige tähtsam, meie Taevane Isa usaldas juudi rahvale Jumala Sõna, mille Ta annab?” käskis neil levida üle kogu maa. Selgub, et kõik on väga lihtne: Jumalal on kutsumus, milles juudi rahvale ilmutatakse pääste.
Kuid on vaenlane, kes vihkab juudi rahvast, sest ta teab, et kui juudi rahvas astub oma kutsumusesse, tuleb neile lõpp. Seetõttu on paljud kirikus olevad inimesed haiged asendusteoloogia erinevatest versioonidest.
Üks neist on see, et Jumal hülgas oma juudi rahva ja nüüd kuuluvad need õnnistused, mis on pühakirjas juutide jaoks, teiste rahvaste kirikule ja kõik needused kuuluvad loomulikult Iisraeli rahvale.
Teine variant: juutidel on veel üks pääsemisviis – piisab, kui nad jäävad Toorasse, järgivad kõiki legaalseid asju, hoiavad koššerit jne. Kuid see on ainult juudi eluviis ja sellel pole midagi pistmist juutide päästeteega, sest Jeshua on juutide päästetee, mis on ilmutatud kõigile rahvastele.
Kolmas variant: Jumal kogub nüüd Kirikut ja kõigist rahvastest peab see hõlmama rahvaste “täisarvu” (kuigi see tekst Roomlastele 11:25 ei räägi mitte arvust, vaid teistest rahvastest pärit usklike kvaliteedist, mis on otseselt seotud Iisraeli päästmisega) , ja kui tulevad raskuste ajad, tõstab Jumal kiriku kõrgemale ja hakkab töötama koos juudi rahvaga.
Kiriku eksisteerimise sajandite jooksul on leiutatud palju asju, mis takistavad juudi rahval siseneda oma kutsumise täiusesse. Kuid me elame ajal, mil see tõde taastatakse ja Jumal murrab kirikus antisemitismi köidikud. Ja seetõttu on meie jaoks oluline tugevdada end palves juudi rahva päästmise eest ja nende evangeliseerimisel.
Andrei Vdov, messia rabi
Allikas: ShomerTV / kemokiev.org
Allikas: https://ieshua.org/kak-sluzhenie-apostola-pavla-oprovergaet-teologiyu-zameshheniya.htm