Kuigi meie ühiskond on võimaldanud alustada inimelu ilma seksita, muutub tunne, et me ei suuda nautida oma elu ilma seksita, üha tugevamaks.
Hollywoodi komöödiad “40-aastane neitsi” ja “40 päeva ja 40 ööd” demonstreerivad seda: esimene komöödia on lugu mehest, kes üritab meeleheitlikult esimest korda seksida, teine komöödia räägib teisest mehest, kes üritab lihtsalt elada 40 päeva ja 40 ööd ilma seksita. Paljude inimeste jaoks tänapäeva maailmas kõlab üleskutse, et inimesed jääksid seksita kauemaks kui 40 päeva ja ööd või enam kui 40 aastaks – potentsiaalselt kogu eluks ilma selleta – täiesti võimatuna ja isegi koomiliselt.
See on aga Jumala selge kutse igale vallaliseks jäänud kristlasele ka minusugustele mitte päris 40-aastastele tsölibaadis meestele. Haletsus, mida ma selle tulemusel kohtan (ja tunnen), on sageli ülevoolav. Vahel saan vihjeid, et ma pole terviklik inimene lihtsalt sellepärast, et ma ei ole veel kogenud sellist põhilist inimõigust nagu õigust seksuaalvahekorrale.
Siiski, nagu märgib Thomas Schmidt: “Seksuaalse rahulolu puudumise võrdsustamine isiksuse terviklikkuse puudumise, oma olemuse eitamise või rõõmust ilmajätmisega on ainult meie haletsusväärse põlvkonna hälve.”
Varasemad põlvkonnad suhtusid kasinusse teistmoodi. Sihikindlad poissmehed, kes moodustasid enamiku Briti institutsioonide selgroo, ja pühendunud vallalised naised, kes pühendasid oma elud eakate sugulaste eest hoolitsemisele, tekitasid varem pigem imetlust kui haletsust. Nüüd aga sellist elustiili naeruvääristatakse ja välditakse. Tsölibaadist või kasinusest rääkimine toob sellise pilkamise, mida seksiteemalised vestlused varem tekitasid. Christopher Ash küsib: “Millal nägime viimati edukat filmi, mis kujutas rahulolevat poissmeest või vallalist naist?” Ma pole kunagi näinud.
Ja traagilisel kombel on kirik seksist samamoodi haaratud nagu seda ümbritsev ühiskond.
Nii nagu maailm on teinud seksist iidoli peaaegu igas kontekstis, on kirik sellest sageli abielu kontekstis ebajumala teinud. Mõned usklikud tormavad peagi pärast 20. aastaseks saamist abielluma selleks, et nad saaksid seksida. Oht on muidugi selles, et nad avastavad, et lihalik iha on praktiliselt kõik, mida nad tunnevad selle inimese vastu, kellele nad on nüüd eluks ajaks pühendunud. Varajasest abielust on saanud imerohi kristlastele, kes võitlevad seksuaalsete kiusatustega ja liiga paljud on šokeeritud avastades, et kiusatus püsib ka pärast mesinädalatelt naasmist.
Suuna korrigeerimine
Vastuseks peab kirik pilkamist ignoreerima ja hakkama rehabiliteerima seksuaalsuhetest hoidumise (või tsölibaadi) ja kasinuse (või seksuaalse enesekontrolli) mõisteid. Peame rõhutama tsölibaadi eeliseid mõnele ja julgustama tsölibaati kõigile.
Või teisiti öeldes peame uuesti Piiblit lugema hakkama.
Pühakirjast positiivsemat suhtumist tsölibaadis elusse on väga raske ette kujutada. Pühakirja keskne tegelane Jeesus Kristus oli vallaline, kuid Teda peetakse ainsaks täiuslikuks meheks. Jeesuses näete elu täiel rinnal ja Ta elas oma inimelu ilma seksita.
Siis muidugi apostel Pauluse eeskuju ja õpetus. Kas ta oleks saanud oma misjonireisid lõpule viia, kui tal oleks olnud naine, kelle eest hoolitseda? Kas ta oleks olnud nii tõhus pastor ja mentor noortele kogudusejuhtidele, kui tal oleks olnud oma pere? 1. Korintlastele 7. peatükis toob ta selgelt välja vallalise elu ainulaadsed evangeeliumi eelised ja meil on aeg hakata julgustama seda laadi mõtlemist meie tänastes kogudustes.
Kasinuse teemal peame kuulama nii Jeesust kui Paulust. Seksuaalse enesekontrolli kõrget standardit, mille Jeesus Matteuse 5. peatükis seadis, ei saa selgemalt väljendada. Paulus julgustab kogudust ikka ja jälle järgima seda standardit nendes linnades, kus puhtust hinnati väga vähe, nagu enamikus tänapäeva linnades. Kõik kristlased peaksid kasutama seksuaalset enesekontrolli. Selle tähtsust – nii abielus kui ka väljaspool seda – tuleb rõhutada selles maailmas, kus meid üldiselt julgustatakse oma soove järgima.
Seksuaalsus ja enesekontroll
Samuti peame endale meelde tuletama, et saame oma seksuaalsust väärtustada nii enesekontrolli kui ka seksuaalvahekorra kaudu. Armastus ei väljendu ainult seksis, mida inimene on kogenud, vaid ka seksis, mida inimene pole kogenud. See kehtib abielunaise kohta, kes keeldub tööreisil viibides töökaaslase ligitikkumisest kuna armastab Jumalat ja oma meest. See kehtib ka naise kohta keda tõmbas teise naise poole, kui ta pärast kristlaseks saamist selle naisega magamise lõpetab – tema uue armastuse tõttu Jeesuse vastu. See kehtib ka mehe kohta, keda tõmbavad teised mehed ja kes jääb poissmeheks kuni oma surmani – samuti armastusest Jumala vastu.
Ja üllataval kombel saab meie seksuaalsete tunnete tugevust kõige rohkem hinnata siis, kui nende kogemus on kõige valusam. Nagu John Piper tuletab meelde: “Peamine põhjus (mitte ainus põhjus), miks me oleme seksuaalsed, on mõista Jumalat sügavamal viisil. Seksuaalsuse keel ja kujutluspildid on kõige ilmekamad ja võimsamad, seetõttu kasutab Piibel seda Jumala ja Tema rahva suhete kirjeldamiseks – nii positiivses kontekstis (kui oleme ustavad) kui ka negatiivses kontekstis (kui me oleme truudusetud).” See on Jumala kirglik armastus oma rahva vastu – nii kirglik, et seda kirjeldatakse seksuaalse terminiga –, mida on kasutatud sellistes lõikudes nagu Hesekieli 16. peatükk, mis väljendavad kõige sügavamalt Jumala armastust meie vastu.
Seetõttu ei tohiks kristlase elu ilma seksita kunagi hõlmata seksuaalsuse ebatervislikku allasurumist või eitamist: igasugust katset käituda nii, nagu seksuaalsust polekski olemas. Seksuaalsus on Jumala antud kingitus, mida tuleks väärtustada ja väljendada Tema kirjeldatud viisil. Mõne inimese jaoks tähendab see palju seksi ja teiste jaoks üldse mitte: mõlemad võimalused võimaldavad hinnata kujuteldamatut rikkust selles, mida tähendab olla Jumala näo järgi loodud inimene.
Intiimsus ilma seksita
Kuid kas seksi puudumine ei kohusta Teid kasinale vallalise elule ilma partneri ja lasteta, kellega end jagada? Kõik inimesed ihkavad intiimseid, pühendunud suhteid teistega ja elu ilma seksita võib tunduda millegina, mis eitab seda põhivajadust.
Selline mõtlemine, mis on liiga levinud kogudustes, kus keskendutakse võib-olla ainult tervetele perekondadele, ei ole Pühakirja järgi. Meie Piiblis on sõprussuhetes kõige olulisem täielik avatus ja eneseohverdus (vaata Taaveti ja Joonatani näidet ning Õpetussõnade raamatut) ning Uue Testamendi keskne fookuspunkt on koguduse perel, mitte keskmisel perel kus on ema, isa ning kaks ja pool last. Tim Chesteri sõnad on provokatiivsed, kuid tõesed: „Ma šokeerisin hiljuti kedagi, paludes tal nimetada üks kord, kui Jeesus rääkis peredest positiivselt. Iga kord, kui Jeesus räägib perekondadest, näeb Ta neid kui kedagi, kes konkureerivad lojaalsuse pärast Tema ja Tema kogudusega.” Kui Te Timi ei usu, lugege Matteuse 12. peatüki lõppu.
Seetõttu ei tähenda inimese seksist keeldumine, et talle on määratud elada intiimsuseta ja üksildust täis elule. Üksindus ei kao kunagi täielikult (seda esineb enamikes edukates abieludes ja peredes), kuid intiimsus võib esineda lähedastes sõprussuhetes ja Teie kirikuperes. Barry Danilak ütleb õigesti: „Kristlik tsölibaat ei eita 1. Moosese 2:18 põhiprintsiipi, mille kohaselt inimesel ei ole hea üksi olla. Jeesus ja Paulus vallalistena ei jäänud suhetest ilma. Vastupidi, nende suhted kasvasid nii arvult kui ka sügavuselt tänu vabadusele ja paindlikkusele, mida tsölibaat neile võimaldas.”
Vallalise mehena ei pruugi ma kellegagi seksuaalset lähedust nautida, kuid kahtlustan, et naudin sageli isegi sobivamat lähedust rohkemate inimestega kui mu abielus olevad sõbrad – nemad aga kogevad mõnikord veelgi suuremat läheduse puudumist. Lauren Winner tsiteerib tabavalt sõbralikku kommentaari: “Lamada öösel voodis kellegi kõrval, kellele kunagi armastust tõotasite, ja teadmine, et Teie vahelist lõhet pole kuidagi võimalik ületada… See on kõige muserdavam üksindus üldse.”
Lõppude lõpuks võib-olla polegi see nii halb, et ma elan oma elu ilma seksita.
Autor: Ed Shaw / thegospelcoalition.org
Allikas: https://ieshua.org/kak-vy-mozhete-zhit-bez-seksa.htm
Ed Shaw on Inglismaal Bristolis asuva Emmanueli kesklinna kiriku pastor ja osa Living Outi teenistusmeeskonnast. Ta armastab oma perekonda ja sõpru, kirikut ja linna, džinni ja toonikut, muusikat ja raamatuid. Ta on raamatu “Same-Sex Attraction and the Church: The Surprising Grace of Single Life” autor.