Läheneva lõpu perspektiivis saab meie elu erilise tähenduse. Jeesuse Kristuse sünnist, surmast ja ülestõusmisest sai maailma ajaloo kulminatsioon. Sellest ajast peale on kõik lõppenud. Vana maailm kaob, Jumalariik tuleb ja võidab.
Selle valguses kõik muutub. Palju kaotab oma tähenduse. Ja see, mis on tõeliselt oluline, muutub kõige olulisemaks.
Jõukatel aastatel tundub lõpp olevat kaugel. Rasketel päevadel – lähedal.
Tagakiusamise olukorras kutsub apostel Peetrus Väike-Aasia kristlasi üles kartmatult kannatama õiguse nimel ja olema alati valmis andma aru oma lootusest (1. Peetruse 3:14-15).
Lühiajalised kannatused Kristuse pärast ei ole nii kohutavad kui pikad jumalakartmatu elu aastad (1. Peetruse 4:1-7). Seetõttu peate taluma raskusi ja keskenduma Jumala tahte täitmisele. Kannatuse ja rügamise päevad saavad varsti läbi. Nii et ärge jätke kasutamata viimast võimalust teenida Jumalat isegi rasketes oludes.
Sõnadega „kõigi asjade lõpp on lähedal” (7) kutsub apostel meid oma elu selle läheneva lõpu valguses uuesti läbi vaatama ja annab mitmeid olulisi nõuandeid: „Olge arukad ja kained palveteks” (7), “armastage üksteist tulihingeliselt” (8 ), “Olge külalislahked” (9), “Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud” (10).
Tagakiusamise kontekstis võisid kristlased näidata oma usku läbi üksteise armastamise, seega võib nende apostellike nõuannete kokkuvõtteks pidada sõnu: “Teenige üksteist oma anniga … et Jumalat austataks kõiges” ( 1. Peetruse 4:10-11).
Sõnu “olge arukad ja kained palveteks” võib pidada tingimuseks, mille korral on võimalik üksteise teenimine ja Jumala ülistamine.
Seega tahan selles tekstis esile tõsta kahte omavahel seotud mõtet. Esiteks, läheneva lõpu valguses peame olema arukad ja kained palveteks. Teiseks, arvestades maise elu lühidust, peate keskenduma üksteise teenimisele kiriku ülesehitamiseks, maailmale tunnistamiseks ja Jumala ülistamiseks meile antud andidega.
Kui lõpp on nii lähedal, siis pole aega magamiseks ja teisejärgulisteks asjadeks. Peate olema võimalikult ettevaatlik, kaine ja rõõmsameelne.
Peatüki algussalmides tuletab Peetrus meile meelde, et oleme ennast liiga kaua teeninud, raisanud aega tühisele, ebapuhtusele, liialdusele ja absurdsusele. Nüüd tuleks ülejäänud päevad veeta väga ettevaatlikult, et üksteist teenida, kirikut üles ehitada ja Jumalat ülistada.
Apostel tuletab meile meelde häbiväärseid fakte selle kohta, kuidas me maailmas elasime. Ta teeb seda võrdluseks, et me ei harjuks elama nagu varem ja selleks, et õpetada meid elama koguduses, seda üles ehitades ja Jumalat ülistades.
Kuidas see varem oli? Himude järgi.
Kuidas nüüd, “maises elus allesjäänud ajal” (2)? Ainult Jumala tahtmise järgi.
“Sellest piisab sellest, et olete oma möödunud eluajal tegutsenud paganliku tahte järgi, andes end ebapuhtusele, himudele (pederastia, sodoomia, salaplaanid), joobumisele, toidu-joogiga liialdamisele ja absurdsele ebajumalakummardamisele” (3) .
See kestis kaua. Nüüd hakkab aeg otsa saama.
Seetõttu peate olema eriti ettevaatlik ja kaine, et palvetada, osutada innukat armastust, võtta vastu külalisi nurisemata, teenida üksteist oma andidega ja ülistada Jumalat kõige selle juures.
Enne teenis igaüks iseennast. Nüüd üksteist. Ja Jumalat.
Võime endalt küsida: keda me peaksime teenima? Jumalat või üksteist? Peetrus kordab sama mõtet (1. Peetruse 4:10). Üksteist teenides ehitame me ise kirikut ja austame Jumalat.
See mõte üksteise teenimisest ja Jumala kiitmisest jätab kannatusteema varju. Kannatused ei ole pikad, me peame kiirustama head tegema. Oleme veetnud suurema osa oma elust patustes naudingutes ja tühjuses, nüüd on aeg vähemalt natukene teenida – mitte enam iseennast, vaid Jumalat ja Tema Kirikut.
Meenub vestlus ühe vanema sõbraga. Tundsin teda iseka ja pragmaatilise mehena. Seda enam olin ma üllatunud, kui nägin, millise kire ja ohvrimeelsusega ta pühendus teenimisele kauges ja võõras linnas. Vastuseks mu rumalale küsimusele vastas ta: “Ma olen nii palju aastaid enda peale raisanud. Ma tahan anda oma ülejäänud elu täielikult Jumalale ja inimestele. Ehk siis saabus hetk, mil mu sõber ütles endale: “Aitab! Aitab juba! Ülejäänud aja elan Jumala tahte järgi!”
Samamoodi manitseb apostel Peetrus kogudusi: öelge “minevikule” “nüüd aitab” (3), “selleks, et elada ülejäänud aeg Jumala tahte järgi” (2).
Aitab endale elamisest! Elage ülejäänud aeg lihas Kristuse jaoks. Kuidas? “Üksteist teenides” (10).
Seega, arvestades maise elu lühidust ja kahetsedes iseendale kulutatud aega, on kristlased kutsutud teenima üksteist oma andidega Kiriku ülesehitamiseks, tunnistades maailmale ja Jumala auks. Üksteise teenimine hõlmab nii külalislahkust kui ka kuulutamist; nii sõnasid kui tegusid. Kuid ennekõike on meid kutsutud üksteist palavalt armastama (8). Sest ilma selleta on võimatu üksteist teenida. Ilma selleta teenib igaüks ainult iseennast. Ilma selleta on annid kasutud. Ilma selleta on igaüks omaette. Ilma selleta oleksime egoistid.
Как жить, когда близок всему конец? (ieshua.org)
Maailmas, mis on täis segadust ja ebakindlust, teenib Petlemma esimese baptisti kiriku pastor Stephen Khoury oma kogudust Läänekalda .....
Hiljutistes jutlustes jagas Harvest Christian Fellowshipi pastor Greg Laurie väärtuslikke mõtteid selle kohta, kuidas kristlased peaksid lõpuaegade väljakutsetes .....
Psalm 45 on pulmalaul, mis jutustab meile loo kuninga pulmast. Seetõttu on see kuninglik pidu ja kõigi pulmade .....
[Parem on] surmapäev kui sünnipäev.Ma mõistan, et see on järsk viis artikli alustamiseks, kuid nii alustab Jutlustaja Koguja .....
Meie Ukrainas teadsime, et algab sõda. Meid hoiatas välisluure. Toimusid manöövrid piiril, ähvardused ja tehti ultimaatumeid. Veel üle-eelmise .....