Kuidas ingel mu kinni püüdis

Kirjutan teile, kallid, oma kirevast elust taaskord ühe tunnistuse.

Olin 2000ndate alguses Norra Piiblikooli õpilane. See kool asus päris Põhja-Norras Tromsø linnas. Talved olid seal väga pimedad nii, et paar tundi oli päevas valgust. Olime noored ja meil soovitati kella aja järgi magama minna, sest muidu võis päev ja öö segi minna. Kuna päev oli enam-vähem sama pime kui öö, kui väljaarvata need paar valget tundi, aga samas suved olid sellised, kus päike ära ei kadunudki.

Ühel kevad-suvel läksime Piiblikooliga ühe lähedal asuva mäe otsa vaatama, kuidas päike ära ei kao, aga läheb silmapiiri lähedal natuke lähemale horisondile ja tõuseb taas trajektoori pidi üles. See oli tõesti põnev vaatepilt. Mägi ise ei olnudki eriti kõrge. Sinna matkates soovitati meil kindlasti pingutada, et ametlikku tippu jõuda ja selgitati, et poole mäe peal pooleli jätta ei ole just hea mõte. Jõudsimegi ametlikku tippu. Mingit lisavarustust seal vaja ei olnud. Ei saa muidugi väita, et see väike mägi ei olnud pingutus kuna iga silmapiiril asuva mäenuki taga oli järgmine, kuigi lootsid, et ehk oleme juba kohal. Aga ei.. Tuli edasi matkata. Jõudsime ametlikku tippu ja kõik oli super. See, kuidas päike silmapiiri taha ei kao, aga alustab taas oma tõusu jääb eluks ajaks meelde. Seal oli kell 01:00 öösel sama valge nagu meil päikeselisel keskpäeval.

Tore oli seal ametlikus tipus olla, kuid Norra sõpradega märkasime, et veidi kaugemal kõrguvad mustad kaljud ja et see mägi läheb tegelikult kõrgemale. Vallutame õige selle tipu ka siis juba! Sõnakuulelike õpilastena küsisime meiega kaasas olnud Piiblikooli juhilt, kas me võiksime viiekesi matkata nende mustade kaljudeni. Juht lubas. Asusime teele. Kolm Norra noormeest, üks norralanna ja mina.

Edaspidine tee meenutas aegajalt natuke ekstreemsporti, sest oli lumiseid lagendikke ja mõnes kohas läks tee peaaegu 90kraadise nurga all üles, kuid üks julge Norra poiss Håvard tegi oma matkasaabastega meile teed ja meie ronisime tema sügavates saapajälgedes mööda mäeselga üles. Põnev oli! Jõudsime ilusti üles mustade kaljude jalamile. Olime rõõmsad, et enam kõrgemale siin kuhugi ei saa ja oleme päris tipus.

Päike paistis, kuid lähenesid vihmapilved ja see mustade kaljude alune mudane tipp ei olnud just kõige laiem. Tulid igasugused segavad mõtted, et kui nüüd vihma sadama hakkab, siis läheb siin libedaks. Üles me saime, aga kuidas alla saada? Tuli välja, et alla minna ei olnudki nii lihtne. Poisid hakkasid teed otsima ja meie õega palvetasime, et leiaksime tee alla ja sõitlesime vihmapilveid. Pilved hajusid ja varsti poisid leidsidki tee alla. Hakkasime vaikselt liikuma, üle lumiste väljade aina allapoole.

Ühel hetkel ma libisesin lumisel seljandikul ja kukkusin lume all olevate kivide vahele. Tagantjärele saime teada, et Piiblikooli juht oli saanud ilmutuse, et keegi kukub ja palvetas sel hetkel. Mingi ime kombel, kui ma lume all varitsevate kivide otsa lendasin, keerasin end õhus ümber ja vigastasin ainult külge vastu kivi. Üks poistest jooksis minu juurde ja hüüdis mulle ja teistele, et kõik on okei, ma nägin nägemust, kuidas ingel seisis seal augus ja püüdis ta õhus kinni. Külg oli mul muidugi katki. Üks poistest oli kohalik skaut vmt. Igal juhul ta teadis, et lumel on valuvaigistav mõju. Nii et panin suure lumepalli oma puusa peale ja liikusime edasi. Tõesti lumi aitas. Lumised lagendikud vahetusid lumetutega, aga igakord kui lumi hakkas ära sulama ja valu teravnes tuli taas lumine lagendik ja poisid tõid mulle lund.

Ühel hetkel jõudsime sellisesse kohta, kuhu Piiblikooli juht sai autoga meile vastu sõita. Mind viidi kohaliku arsti juurde, kes tegi paar õmblust ja siiani on mul arm, mis seda seiklust meenutab.

Õnnistustega

Joy Nurme.

Enesedistsipliin on edukuse võti

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja enesedistsipliini vaimu. (2. Timoteose 1:7 - .....

Me kõik teeme vigu

Me kõik eksime paljus. (Jaakobuse 3:2) Aga kui me eksime ja tunnistame oma viga? Parandame meelt ja käitumist ja .....

Ära toetu omaenese mõistusele!

Oli üks selline periood minu elus, kus mind väga huvitas aju. Kuidas aju töötab ja mida neurokirurgid vmt. .....

Kristus – meie pääste vundament

Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on  juba olemas - see on Jeesus Kristus.(1. .....

Sa ei ole üksi

Kunagi käisin Keila luterikirikus noortetunnis. Mulle väga meeldis see kirik ja sealsed noored. Olime otsustanud teha jõuludeks üksteisele .....

Tõeline kogudus on nagu tšillipipar

Ühel päeval, oma usuelu alguse aastatel, lugesin Lester Sumralli raamatut, kus ta väitis, et tõeline kogudus on nagu .....

Pea vastu!

Olles oma isiklikus lahingus taaskord läbi kukkunud ja tundes end mitte just kõige võidukamana läksin ühel hommikul tööle. .....

See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde

Veetsin toreda nädalavahetuse suvekodus. Teate, vaarikad on juba valmis ja seoses vaarikatega tahtsingi teile ühe loo jutustada. Meil .....