Inimese mõju ja juhtimise taset saab sageli mõõta selle järgi, kui lihtne on teda solvata. Kuigi mulle ei meeldi, kui inimesed kasutavad seda selleks, et olla ebaviisakas ja järsk, jääb selle olemus samaks. Tõelisi juhte – neid, kes suhtusid oma edutamisse õigesti – pole kerge solvata. Kuid need, kes suhtusid oma edusse kui millessegi, millele neil oli õigus, siis nemad reageerivad sageli dramaatiliselt, kui asjad ei lähe nii nagu nemad tahavad.
Ilmselt olete kuulnud fraasi “draamakuninganna”. Sageli, kui inimesed saavad rikkaks ja kuulsaks, siis suhtuvad nad oma elu väiksemassegi probleemi liiga dramaatiliselt. Nad hakkavad oma soove väärtustama ja nad “mõistavad” kohe, kui keegi rikub nende väärika elustiili “retsepti”.
Nad pahandavad valesti praetud prae üle või selle üle kui korteri seinte toon väiksemalgi määral erineb. Ma ise armastan tipptaset ja püüdlen selle poole kõigis oma eluvaldkondades. Kuid täiuslikkus ei nõua meilt kunagi teise inimese väärikuse ohverdamist selleks, et saada seda, mida tahame.
Solvumine Jeesuse vastu
Mõnikord võib aga tunduda, et meie endi väärikus võib Jumala plaanide täitmisel ohtu sattuda. Kui see poleks nii, siis miks solvas Jeesus neid, kes Tema poole abi saamiseks tulid? Ta pidi võtma endale kõrgema eesmärgi. Vaatame ühte näidet Pühakirjast.
Naine, kes polnud juut, tuli Jeesuse juurde ime järele. Tema tütar oli kurnatud, haige ja vajas hädasti vabastamist. Ema tuli Jeesuse juurde, kuid Jeesus ei tahtnud tema väikese tütre eest palvetada.
Kuid pärast Jeesuse kohta kuulmist tuli kohe naine, kelle väikesel tütrel oli rüve vaim, ja langes Tema jalge ette. See oli naine pagan, sürofoiniiklaste seast. Ja ta palus Jeesusel kogu aeg tütrest deemon välja ajada. Ja Jeesus ütles talle: “Olgu laste vajadused kõige pealt rahuldatud, sest pole hea võtta laste leib ja visata see koertele.” Kuid naine vastas ja ütles Talle: “Jah, Issand, aga isegi laua all olevad koerad toituvad laste leivapurust.” Ja Ta ütles talle: “Selle vastuse tõttu mine! Deemon on su tütrest välja läinud. ‘ Ja koju tagasi minnes leidis naine lapse voodist lebamas, deemon oli temast lahkunud “(Markuse 7:25-30 – NASB tõlge)
Esiteks öeldakse: “ta kogu aeg palus”, andes meile sellega mõista, et Jeesus ignoreeris teda kaua. Seejärel vastas Ta viisil, mis tunduks meie standardite järgi kohatu. Kui see lugu oleks juhtunud täna, oleksid Tema näiliselt rassistlikud avaldused tekitanud meist nördimust. Kui kõrvalt vaadata, siis tundub, et Ta eelistas rohkem enda rassi kui naise oma. Seejärel kutsus Ta naise rahvust “koerteks”. Ei aita isegi see kui tõlgiksime sõna “koerad” kui “kutsikad”. Kirikutes toimub lõhenemisi isegi vähem tõsistel põhjustel.
Muidugi mõistame nüüd, et Jeesus pidi oma ülesande täitma kõigepealt juute teenides, kuid kas Ta oli sunnitud naise eemaldama lihtsalt sellepärast, et ta polnud juuditar? Ja kas oli vaja teda halvustava nimega kutsuda? Usun, et see oli vajalik.
Jumal valmistab meid kasvuks ette nähes, millise ära põlgamise mõõduga me hakkama saame. See kui õigesti me edule reageerime avaldub selles, kuidas reageerime ära põlgamisele ja süüdistustele. Kui minu tugevus on selles etapis küsitav, siis vastavalt sellele mõõdetakse ka minu arengut Kristuses.
Sürofoiniikia naisel oli vaja ületada takistus selleks, et ta saaks oma tütre elus toimuva ime läbi murda sisse Kuningriigi reaalsusesse. Jumala riik on sageli solvangu teisel poolel. Sellest takistusest üle hüpates sattus ta imede reaalsusesse.
Ta sooritas edukalt eksami, näidates oma otsustavust oma tütre nimel mitte solvuda. Ja see oli Kuningriigi vaatenurk, mis tuli ühe näiliselt ebasobiva mittejuudist naise kaudu. Tema reaktsioon põhines tema ettekujutusel Jeesuse olemusest ja Jeesuse meetoditest ning see reaktsioon tõi selle naise ellu läbimurde.