Kuidas kasvatada messiaanlikku kassi

Lihtsalt teadmiseks, et minu kass ei ole Aabrahami, Iisaki ega Jaakobi järeltulija. Ja vaatamata kasside nõudmistele oma kuningliku päritolu kohta, pole kassid isegi inimesed. Ausalt öeldes ei taha kassid olla inimesed. Nad on täiesti õnnelikud selle üle, et nad on kassid!

Kassid ei sobi kõigile. Nad võivad olla tujukad, kannatavad sageli kroonilise PMS-i all (isegi isased kassid!). Nad võivad ühel hetkel olla väga armastavad ja hiljem väga ebasõbralikud. Nende karvases kehas pole ebakindlat luud. Enesehinnangu leiutasid kassid.

Meie, inimesed, võime olla ainsad lihast ja luust olendid, kellel on võime kummardada Loojat. Sellest hoolimata on loomad Loomingu väga oluline osa. Neid on ka palju rohkem kui inimesi. Pühakirja järgi loodi loomad enne inimkonda (ja naissoost!).

„Ja Elohim tegi metsloomad maa peale… ja kariloomad… ja kõik, mis maa peal roomab… ja Jumal nägi, et see oli hea. Siis ütles Jumal: ‘Tehkem inimene oma näo järgi ja meie sarnaseks! Ja valitsegu nad mere kalade ja kariloomade üle ja kogu maa üle.’” [1]

Meie, inimesed, pidime olema head Loodu korrapidajad (või valvurid). Nagu teisteski valdkondades, oleme aga ka siin läbikukkunud.

Alguses olid nii inimesed kui ka loomad taimetoitlased, 1. Moosese 1:29-30 järgi. Jesaja 11. peatükk ütleb meile, et tuhande aastases rahuriigis oleme taas taimetoitlased. Meil võib olla ka üsna ebatavalisi lemmikloomi: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid (Jesaja 11:6). Pühakiri ütleb meile, et hunt heidab koos tallega pikali. Siiski mõtlen: kas tall tõuseb kunagi ka uuesti üles? Samuti, nii palju kui ma oma kassi naudin, oleksin väga põnevil, kui mul oleks lemmikloomaks lõvi. (Loomulikult eelistan lõvi õueloomana. Hiiglaslikku liivakasti lõvikiisule oma majja ma ei tahaks!)

Praegu peame leppima tavalisemate lemmikloomadega, nagu koerad ja kassid. Kui enesehinnang on väga napp, siis soovitan endale koera hankida. Hommikul tööle minnes pistab koer oma nina ukse tagant välja ja seisab seal nagu kivikuju, oodates sind taas koju. Kassid ei talu ärapõlgamist hästi. Sarnastel asjaoludel jälitab kass sind, kuni sa uinud, ja imeb siis sinu kehast õhu välja.😊 Tegelikult pole see tõsi. Tõenäoliselt leiab su kiisu endale koha, kuhu uinakule heita ja kui uksest sisse astud, tervitab ta sind rõõmsalt.

Põhivajadus, mis meil kõigil on, on vajadus armastada ja olla armastatud. Enamik inimesi elab tänapäeval linna- või eeslinnakeskkonnas, ümbritsetuna inimestest. Irooniline on see, et paljud neist samadest inimestest on üksildased. Meie kõigi jaoks on oluline õppida suhtlema oma Looja ja kaasinimestega. Kui Jeshualt küsiti, mis on kõige tähtsam käsk, vastas Ta Sh’ma (5Ms 6:4-5) ja 3. Moosese 19:18, mis üheskoos hõlmab Jumala armastamist ja ligimese armastamist nagu iseennast (Mk 12:29-31). Kui anname teistele armastust, siis saame tõenäolisemalt teistelt armastust.

Veel üks lohutuse ja armastuse allikas, mis võib muuta meie elu rahuldavamaks, on lemmikloomade omamise rõõm. Ma võin seda isikliku kogemuse põhjal tunnistada, nagu ka paljud meie lugejad. Kass või koer saab üksikisikule või perele kergesti armsaks ja temast saab pere osa.

Ajakirja “Prevention” ühes numbris oli dr. H. Jon Geisi artikkel pealkirjaga “Miks mitte kirjutada retseptina välja kass?” Ta usub, et armastav suhe lemmikloomaga võib olla puuduv lüli “parema tervise ja õnne poole”. Dr Geis on psühhoterapeut, kes on näinud lemmikloomade omamise eeliseid oma patsientide seas.

Dr. Geis viis läbi ühe teraapia seansi 37-aastase vallalise masinakirjutajaga. Naine kirjeldas oma lootusetut olukorda, närvilisust, pinget, meeleheidet ja üksindust.

Hiljem samal päeval oli tal seanss 38-aastase vallalise masinakirjutajaga. Mõlemad elasid peaaegu identsetes tingimustes. Kuid see naine oli saanud uue ellusuhtumise. Kuus kuud varem oli ta samuti meeleheitel. Kuid nüüd oli tal “tervise ja õnne pilt”. Dr Geis küsis temalt muutunud suhtumise põhjust. Ta ütles: “See on Marshall. Ma olen armunud. Mind armastatakse. Palju. Ja ma annan ka armastust. Viimase kolme kuu jooksul iga päev, kui ma töölt koju tulen, on ta seal. Ta ootab mind. Voodi peal.”

Hea arst oli päris šokis. “Noh, see on suurepärane. Aga… kas ta ei tööta?” “Oh, ei, ei!” itsitas naine. “Marshall on minu kass!”

Kaks sarnast naist. Kaks täiesti erinevat suhtumist. Esimene oli arenguseisakus; teine lülitati elama. Miks? Esimene naine oli isoleeritud, tema elus polnud armastust. Teisel naisel oli tõeline armastav suhe ja selle tulemusel ta säras.

Lemmikloomad ei ole inimestega armastavate suhete täpsed asendajad. Kuid need lisavad igaühe elule tähendust ja rõõmu. Hea arst, keda me mainisime, “kirjutab” nüüd lemmikloomi paljudele oma patsientidele retseptiravimitena. Siiski ei saa sa seda retsepti apteegist. Kuid on palju koeri ja kasse, kes otsivad igavest kodu. Arst eelistab kasse. Nad kohanduvad kergesti linnakorteritega. Vähese hoolitsusega, mida nad nõuavad, annavad nad tagasi tohutu kiindumuse ja lohutuse. Kassid ja koerad on nüüd kaasatud eakate, haigete, üksikute ja probleemsete inimeste raviprogrammidesse. Dr. Geis ütleb: “Kasside puhul on füüsiline pai ja armastamine kergemini kättesaadavad.”

Kui su korteriomanik ei luba koeri ega kasse, võid võtta liivahiire või merisea. Kameeleonid on ka lahedad, kuna muudavad värvi otse su silme ees. Proovige panna Fluffy või Fido seda tegema! Proovisin lemmikloomana kala, aga ta pahandas väga, kui teda akvaariumist välja võeti ja talle pai tehti. 😊 Panime talle nimeks Sushi. Tõenäoliselt ei hinnanud ta seda nime. Ja ta oli maitsev! (Nali.)

68-aastane lesknaine elas üksi ja tunnistas „ei tundnud end hästi. Siis sain Jean-Pauli (tema kassi). Mul hakkas parem. Ta aitas mul hoida tasakaalu… näha asju selgemalt. Ainuüksi tema läheduses olemine on mulle tõeliselt rahustavalt mõjunud. Ma pole enam üksi.”

Jenny McFadden ütleb oma kasside kohta: “Nad usaldavad mind. Nad tunnevad end minu seltsis väga mugavalt. Ja samuti mina nendega. Nad ei põlga mind. Ja ma ei tunne end nende läheduses kohmetuna ega ujedana. Räägin neile oma kõige isiklikumatest tunnetest. Miks mitte? Pole midagi karta. Nad aktsepteerivad mind.”

16-aastane üliõpilane Chickee Perez ütleb oma kassi kohta: “See on piinlik, kuid ma räägin Kate’ile (oma kassile) kõike, sealhulgas seda, et ma tõesti armastan teda, ja mõnikord ka halbu asju, mida teen – ja ta lihtsalt armastab mind. See tekitab minus täieliku lõõgastustunde, kuigi asjad on karmid.”

Need on päris inimesed, kes rääkisid neid lugusid, mille sain teistest allikatest. Ma ei tunne neid isiklikult, kuid kindlasti aitasid nad seda artiklit huvitavamaks muuta! Ja kuigi oma kassiga on hea rääkida, soovitame tungivalt rääkida ka meie Taevase Isaga. Ta tahab ka sinust kuulda! Ta on suurepärane lohutaja nii headel kui kurbadel aegadel.

Muide, ma räägin ka oma kassiga. Ta tõesti ei mõista mind, kuigi vaatab mulle otsa ja teeskleb, et mõistab. Ta teab, millal ma temaga kenasti räägin või millal olen vihane. Ja ta tõesti kuulab mind! Ta on väga lõbus ja suurepärane kaaslane. Ta on harvadel juhtudel isegi meiega šabati jumalateenistustel liitunud. Ta tahtis, et teda loetaks minyani osaks (kümne täiskasvanud juudi kvoorum, mis on vajalik teatud usuliste kohustuste täitmiseks.). Ta on aga liiga noor, et teda kokku lugeda ja ta pole isegi inimene!

Siin on väike taust meie kiisu kohta. Tema nimi on Tzippy. See on Iisraeli tüdrukute tavaline nimi. See on lühend sõnast Tzippora, mis tähendab heebrea keeles “lind”. See on hea nimi, sest talle meeldivad väga linnud. Noh, tegelikult üritab ta neid püüda, ilmselt suupisteks. Panen aeg-ajalt üles spetsiaalselt kassidele tehtud linnuvideo, mida näidatakse Youtube.com-is. Talle meeldib linde vaadata ja mõnikord üritab ta neid püüda. Ta pakub meile mõlemale suurepärast seltskonda!

Tzippy on päästetud kassipoeg. Meie tütar õpetab linna koolis. Tzippy tuli lastele tavaliselt bussipeatusse vastu. Iga päevaga muutus ta aina kõhnemaks ja ilm oli külm. Lõpuks ühel päeval helistas mulle meie tütar ja palus, et ma tuleksin kiisule bussipeatusesse järgi. Nii ma siis sõitsin koolibussi peatusesse ja võtsin kiisu auto peale. Meil tekkis kohe side, ta lamas mu rinnal ja surus oma nina mu habemesse, kui ma koju sõitsin. Ta on väga õnnelik kiisu, sest juba järgmisel päeval suleti 2000. aasta märtsis kõik koolid selle haiguse tõttu, mida nimetasime siis koroonaviiruseks, kuid nüüd on see Covid-19. Kui ma poleks teda endaga kaasa võtnud, oleks ta tõenäoliselt surnud. Talle meeldib endiselt autodega sõita, mis on kasside puhul harjumatu.

“Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.” (Õpetussõnad 12:10)

---

[1] Bereisheet (1. Moosese) 1:25-26.

Autor: Richard Aharon Chaimberlin

Allikas: How to Raise a Messianic Cat (petahtikvah.com)