Kuidas mitte loobuda oma kutsumusest?

Kui sisenete oma kutsumusse, siis läheb kaua aega, enne kui Teil kõik õnnestub – raskused on vältimatud. Pealegi teab inimhingede vaenlane suurepäraselt: kui Te olete jõudnud oma kutsumuse otseliinile, siis on see ohtlik talle ja tema saatanlikele plaanidele. Seetõttu hakkab ta eriti häirima Jumala poega või Jumala tütart, kes tegelevad Jumala tööga. Tema deemonid hakkavad meie ümber tiirlema ​​ja tekitama valesid mõtteid ja tundeid. See on enesehaletsus ja pettumus, ohverdustunne ja lõpuks üksindustunne.

‍Tegelikult on see vale, sest Jumal hoolitseb selle eest, et me ei jääks selles seisundis üksi. Aga jumalalaps ise, kes praegu vaevleb ja ei ole veel suurt midagi taibanud, loob ise enda ümber müüri. Nii et kui olete võitluses ja Teile tundub, et inimesed on Teie ette seina püstitanud, siis teadke, et see on pettus. Sein on kerkinud Teie seest Teie enda frustratsiooni, võitlusraskuste ja enesehaletsuse tõttu, eriti kui olete harjunud tundma end elus ohvrina. Jumal teab seda kõike, naeratab ja juhib meid, kuid meile tundub, et kõik meie ümber on vaenlased.

‍Vale üksindus ja Jumala noomitus

Nii oli ka minuga, kui meie kogudus 1995. aastal alguse sai. Algul oli jumalateenistusel saalis umbes 20 inimest ja kõik nägi välja hoopis teistsugune, kui mulle prohveteeringutes oli räägitud. Mul hakkas endast hale ja tahtsin põgeneda. Neil päevil ma ausalt öeldes kartsin palvetada. Teadsin ette, mida Jumal võib mulle öelda. Arvasin, et kui ma ei palveta ega palu Jumalat, siis Ta ei ütle mulle midagi ja ma teesklen, et Ta ei öelnud mulle midagi.

‍Kuid minu juurde tuli sõber Oleg Štšerbakov, kes oli sel ajal juba Nikolajevis pastor. Hakkasin oma kurnatud ohvrimeelset hingeseisundit talle kurtma ja ta vastas: „Pole midagi. Sa saad sellest kõigest üle. Saad sellega hakkama.” Ja ma mõtlesin: “Ja teda nimetatakse sõbraks? Mina räägin talle aga tema on sellise julma hingega… Milline tundetus! Ma ei räägi enam kellelegi!”

‍See, mida ta ütles, oli Jumalalt, aga ma ei võtnud seda vastu. Mida ma peaksin tegema? Inimesed ei mõista mind. Keegi ei toeta mind mu kannatustes. Ma palvetan: „Issand! Mida ma peaksin tegema? Miks see juhtub? Aga ma läksin ju Sinu tahte alusel ja selline asi toimub. Saalis on alla 30 inimese, istub paar hullumeelset, uskmatuid peaaegu polegi. Ja see on Sinu koguduse algus?!” Ja Issand ütles mulle: “Mäss.”

‍Armastav isa võib olla range

Mäss? Kas kujutate ette, kui piinlik mul oli? Alles mõne aja pärast mõistsin, et minuga rääkis mu kallis Papa, kes tegi kõik selleks, et ma oma kutsumusse astuksin. Ta valmistas kõik ette. Ta tegi nii palju, et kui see mulle aastaid hiljem meelde tuli, siis olin valmis nutma Tema armastusest minu vastu, sellest, kuidas Ta mind kaitses ja kuidas Ta hoolis. Aga kui Ta oleks siis öelnud: „Oh, sa mu vaene ja õnnetu hing. Ma tean mida sa mõtled. Mida sa tahad, pisike?” “Ma tahan, et see kõik läheks kuhugi, lahustuks.” “Olgu, las see lahustub.” Ja mis oleks juhtunud?

Tegelikult võib kallis ja armastav Isa meiega üsna karm olla. Kui Ta valmistas kõik ette, kinnitas meie kutsumust eri viisidel, pani meisse usu, andis jõudu, väge ja ümbritses meid inimestega, kes on valmis meiega selles Jumala töös ühinema, aga me oleme kapriissed esimeste ebaõnnestumiste pärast või sellepärast, et see ei alanud nii, nagu me arvasime, siis võib Ta olla üsna range.

‍Ta käsib teatud inimestel meiega rangelt rääkida. Ta räägib oma armastusest meie endi vastu: „Kallis, ma armastan sind väga. Aga see, mida sa praegu teed, on mäss. Kas sa tead, kes on mässu isa? Seesama, kes on valede isa. Ja ta on mõrvar. Seetõttu, kui jätkad tema viisi järgi laulmist, aktsepteerid tema mõtteid enda omadena, oled kapriisne ja haletsed ainult ennast, mitte neid inimesi, kes sind ootavad, siis saab ta su üle võimuse.”

‍Kas võita või kaotada: kolmandat võimalust pole

Tänu sellele, et Püha Vaim kordas seda mulle mitu päeva ikka ja jälle, mõistsin, et mul on mõttetu kurta, olla kapriisne ja viriseda. Lõppude lõpuks on see vale “nõtrus”. Me ise anname sellele nõrkusele, pettumusele ja meeleheitele jõudu. Aga võib-olla oleme juba tõelise Jumala võidu äärel.

‍Mäletan, et viimastel päevadel enne läbimurde algust tundsin end eriti halvasti – ma ei tahtnud midagi ja ainult virisesin. Kõik, mida ma tahtsin, oli jääda tõsiselt haigeks, et mul oleks alibi selle kohta, miks ma oma kutsumusest lahkusin. Ja kuna vaenlasel oli sama soov, siis külmetasingi veidi, aga oma suureks pettumuseks külmetasin ainult natuke. Hiljem mõistsin, et Jumal seisis minu eest, kuigi mina seisin kuradi eest.

‍See oli sõna otseses mõttes selle päeva eelõhtul, mil sain oma sõbra ja õpilase Oleg Štšerbakovi abiga aru, et või / või. Armastav Isa paneb meid väga sageli või/või olukorda. Soovime, et nende kahe „või“ vahel oleks veel seitse või kaheksa võimalust. Aga Jumal teeb kõik nii, et meile jääks vaid kaks alternatiivi: „Sa kas keeldud ja siis kaotad kõik (või peaaegu kõik) või lõpetad mässamise, lõpetad kuradi pilli järgi tantsimise ja sisened täielikult oma kutsumisse ja võtad enda peale selle, mille Ma sulle olen usaldanud.”

‍Jumal näitas mulle, mu sõbra kaudu, neid kahte alternatiivi. Oleg tüdines mu virisemisest. Ta ütles: “Kuule, aitab sellest juba. Sa kas jätad selle kõik, lõpetad kurtmise või pühendad end täielikult sellele ja võtad vastutuse mitte ainult hea ja meeldiva eest, mitte ainult võitude ja selle eest, mille eest inimesed sind kiita võivad, vaid ka kõigi probleemide, kaotuste ja ebaõnnestumiste eest selles teenistuses ning ütled: “Jumal, see pole nüüd enam ainult Sinu oma, vaid see kõik on minu oma koos Sinuga.” Ja sel hommikul ma valisin teise variandi.

Meie otsused võimaldavad Jumalal tegutseda

Niipea kui ma selle valisin, hakkas järgmisel päeval kõik muutuma. Ja mitte ainult minu tuju, mõtted ja üldine seisund, aga sealhulgas füüsiline. Olud hakkasid muutuma. Kuskilt läksid välja just need juudid, kes varem ei tahtnud minna. Kuskilt hakkas tulema erinevaid inimesi.

‍Mõned abivaimulikud nähes minu meeleheidet, käitusid ka ise nii. Lõppude lõpuks, kes tahab pühenduda kellelegi, kes ise kardab pühenduda? Aga niipea, kui nad tundsid, et olen otsuse teinud (ma isegi ei öelnud seda!), lülitati vaimses maailmas mingisugune lüliti sisse ja need tüübid asusid rõõmsalt tegutsema.

‍Keegi meist pole üksik vaimne metsavaht. Peame olema meeskonnas, me peame olema osa meeskonnast. Sest meie armastav Isa hoolitses selle eest, et me üksteist täiendaksime ja keegi meist ei saaks öelda: „Ainult Jumal on minu juht. Ma võtan kõik otse Temalt. Ma ei vaja kedagi.”

‍Niipea, kui hakkame kuuletuma Jumalale selles, kuhu Ta meid juhatab, meie kompleksidesse, mis muudavad meid edevaks ja uhkeks, meie ärapõlgamisse, mis paneb meid käituma nii, nagu me ei vajaks kedagi, hakkavad need meie hinges ja elus maad kaotama. Siis näeme jumaliku rahuliku pilguga oma vendi ja õdesid, kellega Jumal on meid ühendanud ja kelleta me edu ei saavuta. Ja siis me mõistame, et Issand on meid pannud teatud vaimsesse perekonda, kus Tema armastus meie vastu avaldub täielikult, kui oleme Temale selles peres ustavad.

‍Meie otsused mõjutavad meie vendi ja õdesid

Tasapisi hakkas see mulle kohale jõudma. Sain aru, et see kogudus, mida just ehitama hakati, on tõeline Jumala perekond ja sellest saab tõeline Jumala perekond. Ma mõistsin, et selles koguduses tõuseb inimesi, kellel on talente ja andeid, mida minul ei ole, et Jumal kasvatab selles inimesi, kes on milleski väärilisemad kui mina, kuid ma rõõmustan koos nendega uute päästetud inimeste üle, kes kindlasti tulevad. Sest üks inimene, kelle Jumal sellesse kohta pani, alistus oma puudustest hoolimata Jumalale.

‍Kui üks inimene alistub Jumalale, siis hakkab teda ümbritsev Jumala arm teisi inimesi haarama. Kui mõtled: “Mis muutub sellest, et ma tõeliselt alistun, usaldan Teda, lõpetan mässamise ja püüan mitte millegi üle enam viriseda?” Tahan Teile öelda, et näete kindlasti, kuidas asjad Teie ümber hakkavad muutma inimesi. Sest Jumal on Teid teatud inimestega ühendanud. Ja kui keegi langeb tõelisse sõltuvusse Jumalast, siis tema kaudu hakkab see sõltuvus vabastama ümbritsevaid inimesi igasugustest halbadest sõltuvustest.

‍Kui nägin, et need vähesed meie koguduse teenijad hakkasid rõõmustama, siis olin üllatunud. Sest ma ei olnud veel hakanud neid kuidagi julgustama, neile vaatenurki andma ega rääkima prohveteeringutest, mis olid koguduse jaoks.

Järeldused

Meie kutsumus on olla tõelised Jumala lapsed ja teenida Teda, nagu poeg teenib oma isa, rõõmust, jõust, täiuslikult, sest Tema elu meis on meie kutsumus. Ja meie kutsumus ei ole ainult teenida, mitte ainult natuke teenida, saada selle eest midagi Jumalalt ja kõik. Aga teenida just peresuhete põhjal: Ta on minu Isa, Ta jääb alati mu isaks ja Ta armastab mind alati. Ja kui Ta kutsub mind, kui Ta oli minuga range, kui Ta noomis mind, siis ennekõike minu pärast, et ma ei kaotaks kõige kallimat, mille Ta mulle usaldas. Mul pole veel õrna aimugi, kuidas see välja hakkab nägema. Kuid ma tean, et see on kõige tähtsam ja selle kaudu tulevad Tema teised lapsed Tema juurde, näevad Tema naeratust ja vabanevad põrgust.

Boriss Grisenko, KEMO (Kiievi Messiaanliku Koguduse) rabi / Как не упустить своё призвание (kemokiev.org)