Kuidas naismisjonärid ja evangelistid sillutasid teed #MeToo liikumisele

„Kuidas me reageerime jätkuvale naistevastasele vägivallale Kirikus ja üldse ühiskonnas? ” küsib Sarita D. Gallagher.

George Foxi ülikooli religioonidotsent ja raamatu „Abraham Blessing: A Missiological Narrative of Revival in Papua New Guinea“ autor jagas oma vaatenurka sellest, kuidas naismisjonärid ja evangelistid sillutasid teed #MeToo liikumisele.

Missioloogina vaatlen # MeToo liikumist läbi maailma ajaloo.

Kui vaatan uudiseid naiste seksuaalsest kuritarvitamisest ja väärkohtlemisest ning kuulan oma õpilasi ja sõpru rääkimas nende väärkohtlemise ja ahistamise kogemustest, kuulen mineviku kaja.

19. ja 20. sajandil kannatasid kõige enam naised, lapsed ja vaesed ning 21. sajandil kannatavad samuti kõige rohkem naised, lapsed ja vaesed.

Ja nüüd on kirikul täna oluline otsus langetada: Kuidas reageerime jätkuvale naistevastasele vägivallale Kirikus ja ühiskonnas laiemalt?

Enne meid elanud kristlastest aktivistid saavad meile sel teemal väärtuslikke õppetunde anda.

Eelkõige on minu tähelepanu köitnud 19. sajandi tulised naisevangelistid ja misjonärid. Naised nagu Sojourner Truth, Pandita Ramabai, Amy Carmichael ja Mary Stone (tuntud ka kui Shi Meiyu) inspireerivad mind julgelt, kirglikult ja innukalt Jeesust järgima.

Ajal, mil kiideti naiste õrna käitumist, peenet kehaehitust ja leebet kõne, oli nende naiste kartmatu pühendumine sotsiaalsele õiglusele ja võrdsusele ei midagi muud kui sulaselge viisakus. Nad mõistsid, et Jeesuse järgimine tähendas aktiivset Jumala armastuse osutamist hääletutele ja jõuetutele.

Kuigi need neli naist elasid samal ajavahemikul, olid nad erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga, töötasid erinevates riikides ning neil olid erinevad teenistused ja kutsed.

Vaatamata nendele erinevustele oli neil kõigil neli ühist omadust:

1. Nad olid palvenaised

Palve läbis nende imeliste naiste lugusid pideva joonena. Nad rääkisid innukusest sotsiaalse õigluse nimel ja seetõttu pidasid kumbki oma teenistust loomulikuks jätkuks armastuses Jumala vastu.

Sojourner Truthi(1797-1883) mäletatakse sageli tema isikliku julguse, naiste õiguste toetamise ja orjanduse hukkamõistu pärast Ameerika Ühendriikides.

Kuid tema dünaamilisele ja südamlikule palveelule pööratakse vähem tähelepanu.

Ta oli üks kolonel Hardenbergi, kelle valdus asus Swartkili piirkonnas New Yorgist põhja pool, orjade James ja Elizabeth Baumfrey kolmeteistkümnest lapsest. Pärast koloneli surma 1806. aastal läks Isabella (ta muutis hiljem oma nime Sojourner Truthiks) tema poja omandusse ja ta müüdi oksjonil 100 dollari (ja lambakarja) eest John Neelyle.

Müügi ajal oli ta umbes üheksa-aastane ja rääkis ainult hollandi keelt. Truthi müüdi tema elu jooksul neljale erinevale orjaomanikule. Ta oli sunnitud abielluma teise orjaga, teda peksti rängalt, jäeti füüsilisse hooletusse ja ta oli sunnitud võitlema USA õigussüsteemiga, et vabastada tema ebaseaduslikult välismaale müüdud poeg. Nende raskuste keskel ta palvetas.

Truth kuulis kõigepealt Jumala kohta oma ema Betsy käest, kes kogus lapsed kokku ja rääkis neile„Temast, kes ainsana neid aidata ja kaitsta saab” – Jumalast. Ta meenutas, kuidas ema neile selgitas: „Mu lapsed, on olemas Jumal, kes teid kuuleb ja näeb. Ta elab taevas … ja kui teid pekstakse või koheldakse halvasti või satute mingisugustesse raskustesse, peate abi saamiseks pöörduma Tema poole ning Ta kuuleb ja aitab teid alati. “

Kui Truth hakkas abolitsionistliku (abolitsionismneegerorjuse kaotamist taotlenud liikumine XIX saj) liikumisega liitudes avalikult naiste ja vaeste nimel rääkima, jätkas ta oma tavapärast palves Jumala poole hüüdmist. Kuna ta kunagi lugemist ära ei õppinud, siis palus ta inimestel endale Piiblit ikka uuesti ja uuesti ette lugeda. Jumala Sõna ja palve abil võitles ta kartmatult kõigi inimeste võrdse väärikuse ja õiguste eest.

2. Nad olid tegude naised

Need neli naist reageerisid mitte ainult palvega ümbritsevale valule, vaid asusid otsustavalt tegutsema.

Ramabai Dongre Medhavi (1858–1922), rohkem tuntud kui Pandita Ramabai, läks India ajalukku kui esimene naissoost sotsiaalreformija. Ta võitles kodumaal naiste hariduse, lapspruutide ja noorte leskede õiguste eest.

Need probleemid olid isiklikel põhjustel Ramabaile südamelähedased.

Tema enda ema oli lapspruut, kes abiellus üheksa-aastaselt ja Ramabai ise sai hindude lese kadestamatu staatuse, kui tema abikaasa suri vaid 18-kuulise abielu järel.

Olles oma silmaga tunnistajaks India naiste võitlustele, pühendas ta oma elu selleks, et kaitsta hääletuid inimesi oma kogukonnas.

Pandita Ramabai koos tütrega, 1911.a.


Kui Ramabaist ja tema tütrest said 1883. aastal Jeesuse järgijad, suurendas ta jõupingutusi sotsiaalse õigluse valdkonnas.

Pandita Ramabai alustas uuendustegevust rajades “Arya Mahila Samaj” (aaria naiste seltsi), mille ülesandeks oli harida kõrgematesse kastidesse kuuluvaid naisi.

Tema energilise juhtimise all avati selle seltsi harud paljudes teistes Maharashtra linnades.

Esimest korda arutati naiste probleeme nii laialdaselt.

Rääkides 1882. aastal. Pune linnas Hunteri Suurbritannia hariduskomisjoni ees rõhutas Pandita Ramabai vajadust avada naistekoolid, et õpetada seal välja õpetajaid ja arste.

Ta rääkis oma isast, kui mehest, kes kannatas braahmanide (hinduismi preestrite) käes, kuna toetas naiste valgustatust ja haridust. Seetõttu pidas Ramabai oma kohuseks jätkata oma isa tööd ja võidelda välja väärikas koht naistele nii perekonnas kui ka ühiskonnas.

Ehkki Ramabai kasutas sageli trükitud sõna reformide toetamiseks, oli ta tegude naine. Aastal 1889 asutas ta Hindu noorte leskede jaoks mittereligioosse kooli Sharada Sadan (Tarkuse Maja).

Kaks aastat pärast tõsist näljahäda 1896. aastal avas ta Mukti (Pääste) lastekodu ja kristliku kooli hiljuti nälja üle elanud naistele.

Hiljem ehitati eakatele, poistele ja pimedatele täiendavaid kodusid ning Kedgaoni ülikoolilinnakus sai üle 2000 inimese toitu, peavarju ning juurdepääsu haridusele ja tervishoiule. Ramabai teenistusest sai Jumala armastuse kehastus nii sõnas kui teos.

3. Nad olid järjekindlad naised

Kõik need neli naist jäid eluraskuste ees kartmatuks. Nende tee polnud lihtne.

Pärast dramaatilist kohtumist Jumalaga oma varases teismeeas Iirimaal Belfastis pühendas Amy Carmichael (1867–1951) oma elu evangeeliumile ja liitus 1894. aastal Inglismaa Zenana misjoniseltsiga Indias.

Kui ta esimest korda 1901. aastal Lõuna-Indiasse Dohnavurisse kolis, ei osanud ta ette näha, mis juhtuma hakkab – teenistust nimega Dohnavuri Vennaskond, kus sajad tüdrukud kutsuvad teda “Ammaks” (emaks).

6. märtsil 1901.a. , kui seitsmeaastane Preene (tähendab “pärlisilmad”) tema uksele ilmus, oli Carmichael kuulnud ainult kuulujutte noortest tüdrukutest, keda hoiti rituaalsete prostituudidena kohalikes hindu templites.

Kuigi Indias on laste ostmine ja müümine ebaseaduslik, oli salajane tüdrukutega kauplemine muutunud laialt levinud praktikaks.

“Minu nimi on Pärlisilmad,” ütles Preenea Amy Carmichaelile, kui nad esimest korda kohtusid, “ja ma tahan alatiseks siia jääda.”

Preene oli üks esimesi templitüdrukuid, kes võeti Dohnavuri vennaskonda.

Hoolimata kohalike templite ja isegi teiste misjonäride vastuseisust, kes keeldusid algul uskumast kohutavaid lugusid väärkohtlemistest, hoolitses Dohnavuri Vennaskond 1913. aastal juba enam kui 130 lapse eest, kellest paljud olid seksuaalkaubandusest päästetud tüdrukud ja beebid. Peegeldades oma vankumatut pühendumust teenida Jumalat Indias, ütles Carmichael:

“Kui inimene on tõesti Jumala poolt kutsutud, siis kõik raskused ja pettumused ainult tugevdavad seda kutset.”

4. Nad olid julged naised

Palve-, tegutsemis- ja visaduselu kõrval esitasid need neli naist väljakutse ka ebaõiglasele sotsiaalsüsteemile.

Shi Meiyu (1873-1954) sai esimese õppetunni julguse kohta oma vanematelt, kes tegid erakordse otsuse mitte siduda oma väikese tütre jalgu, mis oli tol ajal Hiinas laialt levinud praktika. Eeldades, et Meiyu kunagi ei abiellu, kuna tema jalgu pole seotud, saatsid tema kristlastest vanemad oma teismelise tütre USA-sse arstiteaduses kraadi omandama.

Kui Meiyu (tuntud ka inglise keelse nimega Mary Stone) naasis 1896 oma kodulinna Jiujiangi, siis oli ta koolitatud arst ja kristlik misjonär.

Püüdes kummutada koloniaalmüüti sellest, et hiinlannad on abitud ja vajavad välismaist tuge, loobus ta viisakalt Ameerika misjonihaiglas talle pakutud töökohast ja asutas 24-aastaselt kohalikele naistele ja lastele ambulatooriumi.

Lisaks sellele, et ta ta pakkus oma patsientidele terviklikku arstiabi, püüdis ta parandada naissoost töötajate ja patsientide sotsiaalset seisundit ja eneseväärikust.

Meditsiinipraktika kasvades, asutas Meiyu haigla kasvavate vajaduste rahuldamiseks õenduskooli, kus 1915. aastal raviti rohkem kui 25 000 patsienti aastas.

1930. aastateks oli koolis üle 200 õendustudengi.

Evangeelse meditsiiniõena koolitades õppis iga õpilane usuõpet ja neid julgustati koos patsientidega palvetama.

1918. aastal avas Meiyu Hiina Misjonäride Seltsi, mis loodi Hiina misjonäride koolitamiseks ja saatmiseks Hiina kaugematesse piirkondadesse.

Naiste ja laste väärkohtlemise karmides oludes navigeerides saame täna õppida olulisi õppetunde nende nelja naise ja nende vastukultuurilise elu kohta.

Nad tegid teadlikke otsuseid ebaõigluse vastu võitlemiseks oma kogukonnas.

Nad otsustasid palvetada. Nad otsustasid tegutseda. Nad otsustasid mitte alla anda. Nad otsustasid olla julged.

Praeguse seksuaalse väärkohtlemise kriisile reageerimise määratlemisel pöördugem prohvet Miika sõnade juurde, kes tuletab meile meelde:

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? ”(6: 8).


Leidkem ka meie julgust saada muutuste loojateks, tehes käegakatsutavatel ja konkreetsetel viisidel Jumala õigluse ja halastuse reaalsuseks.

Allikas: https://www.invictory.org/articles/society/6044-kak-zhenshhiny-missionery-i-evangelisty-prolozhili-put-dvizheniyu-metoo