Ješua lubas meile konkreetselt, et “maailmas teid ahistatakse” (Johannese 16:33). Küsimus ei ole selles, kas me kogeme raskusi, vaid selles, kuidas me reageerime siis, kui satume raskesse olukorda.
Habakuk oli väga raskes olukorras mees. Tema raamat on raamat ahastusest ja leinast, meeleheitlikust Jumala abi otsimisest rasketel aegadel. Kuid pärast tema ja ta kaasmaalaste olukorra kogu lootusetuse kirjeldamist lõpetab ta väga huvitava ja ootamatu noodiga. Viimane salm ütleb järgmist:
„Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.” Laulujuhatajale: minu keelpilliseade.” (Habakuk 3:19).
“Laulujuhatajale: minu keelpillisaade.” Mitte kusagil mujal Piiblis seda fraasi ei esine, välja arvatud psalmide alguses. See tundub olevat vales kohas. Miks ta ütleb seda päris lõpus? Võti võib peituda heebrea keelse sõna tähenduses, mida tõlgitakse kui “laulujuhatajale”.
Heebrea keeles on sõna, mida tõlgitakse kui “laulujuhatajale” – מְנַצֵּחַ/menaceh – väga huvitav.
Sõna juur on siin נצח, mida seostatakse ka igaviku (נצח/netzach) ja võidu (ניצחון/nitzachon) ideega. See võib tähendada ka “särama, olema igavene, olema tuntud või juhtima (viima).” Just selles viimases mõttes saame aru, et Habakuk peab silmas muusikalist juhti. Veel üks näpunäide on see, et eelmine lause esineb Piiblis veel kaks korda. Kord esineb see 18. psalmis, kus Taavet laulab oma vajadusest ja usust, et Jumal päästab ta kõigist ta vaenlastest. Teist korda esineb see 2. Saamueli 22. peatükis, see tähendab samas psalmis, mis on kirjutatud Sauli ja Taaveti keerulise loo kontekstis.
Habakuk viitab Taaveti laulule usaldusest Jumala vastu, mis on kirjutatud rasketel aegadel. Nii tema kui ka Taavet mõistsid sellise usalduse tähtsust, mis suudab laulda ja muusikat esitada Jumalale, isegi kui olukord tundub sünge. Taavet alustab oma psalmi pöördumisega koorijuhi või juhi – menacehi – poole ja hakkab lauldes Jumalat ülistama, kuulutades oma usaldust Jumala võitu tema olukorras. Habakuk lõpetab selle mõttega ja lisab “keelpillidel”, sest kiitus võib olla kõige võimsam ja vaenlasele kõige hirmutavam just siis, kui pimedas laulda.
Vastupidiselt sellele, mida mõned inimesed arvavad, ei nõua Jumal meilt kiitust, sest Ta ei kannata ebakindluse või suurusehullustuse all, pigem on kiitus õige, asjakohane ja tõstab meie pilgu Tema poole, kust abi tuleb. Kiites võib meie otsusekindlus tugevneda ja meie usaldus Jumala vastu kasvada, kui me mäletame seda, kes Ta on ja mida Ta saab teha. Meie südamed võivad ärevuse ja hirmu asemel täituda tänutundega ning tänulikkus on üks parimaid relvi kiusatuse ja ohvrimeele vastu, mis paneb meid tundma, et kõik võlgnevad meile midagi. Meie usk võib kasvada ja meie valmisolek oodata kannatlikult Jumala abi paraneda. Selle asemel, et langeda ebajumalakummardamisse õlgedest haarates, näeme taas oma head Jumalat Isa ja asetame oma käe turvatundega Tema kätte.
Mitte asjata ei määranud Jumal, et need, kes Teda ülistavad, peaksid minema kõigepealt lahingusse. Ei ole juhus, et ülistuse juhti tähendava sõna idee seostub võiduga. Kui me satume hätta ega näe väljapääsu, siis saame pimeduses ühineda Taaveti ja Habakukiga ning laulda enesekindlalt ülistuslaule ja uskuda, et Jumal võidab meie vaenlased ja viib meid lõpuks võidule.
Allikas – oneforisrael.org
Allikas: https://ieshua.org/kak-v-ivrite-svyazany-pobeda-i-hvala.htm
