Üks paguluse põhikogemusi on koduigatsus. Olgu selleks Tolkieni Pippin, kes mõtiskleb “teise hommikusöögi” teemal või põgenik, kes on oma kodust ilma ja kohaneb võõral maal, koduigatsus määrab eksiili raskused. Pühad koos rõõmu ja koosolemise ootustega võivad pagulase valu võimendada.
Ameeriklased, keda ma Keenias tean, satuvad sageli omamoodi transi, kirjeldades erinevaid toite, mida nad kodust igatsevad. Nad nagu kaovad oma mälestustesse, kui kirjeldavad juustulist “seda” või krõmpsuvat “teist”, enne kui nad lõpuks maa peale tagasi jõuavad või täpsemalt Keeniasse.
Kuigi mõned meie igatsused on ainult nostalgia, olid juutidel valusad mälestused. Babüloonlased viisid nad sunniviisiliselt oma kodudest välja. Kui nad meenutasid heldimusega oma kodumaad Babüloni jõgede ääres, piinasid nende vangistajad neid nõudega „Laulge meile Siioni laule!” (Ps 137:3). Jumala rahva vastus sel hetkel väljendab meie ees seisva küsimuse tuuma: Kuidas me võime laulda võõral pinnal? (s 4)?
Tunnista pagulust
Meile on kasulik selle karmi paradoksiga maadleda. Iisraellaste jaoks oli Jeruusalemm jumalateenistuse koht, kuid tempel oli hävitatud. Siion oli Jumala linn, kuid nüüd olid nad võõrale maale pagendatud. Kuidas nad siis kummardama pidid?
Sellele küsimusele hakkab vastama järgnev psalm: „Ma tänan sind kõigest oma südamest, jumalate ees ma mängin sulle!” (138:1). Jumala rahvas saab ja peaks kummardama Issandat paguluses, kui neid ümbritsevad vaenlased, kui neid ümbritsevad inimesed on pühendunud paljude teiste jumalate kummardamisele.
Kiitke kõikjalolevat Jumalat
Seejärel, psalm 139, antakse meile justkui vastus Babüloni pagulaste – ja meie tänase päeva – küsimusele, näidates, et Iisraeli Jumal ei ole nagu rahvaste jumalad. Pagulased võivad kummardada oma Jumalat igal pool, sest nende Jumal ei ole seotud inimeste kätega tehtud majaga nagu rahvaste jumalad. Tema kohalolek täidab kogu maa. Kuulake Taavetit, kes mõtiskleb Jumala kohaloleku üle:
“Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.” (s 7–12)
Kuidas saame laulda Siioni laule Babüloni jõgede ääres? Sest me ei saa olla kodust nii kaugel, et olla kaugel Jumalast endast. Ta on meiega ja on sidunud end meie pagulusega. See tähendab, et meie igatsus on segunenud puhkamisega Jumalas. Meie pimeduses on natuke valgust. Meie paguluses on kodu maitse, sest Jumal on meiega.
Nii me laulame hoolimata pimedusest, hoolimata valust, hoolimata sügavast igatsusest rahulduse järele. Me laulame, sest meid pole hüljatud. Oleme ühendatud Jumalaga ja miski ei saa meid Temast lahutada.
Autor: Ken Mbugua.
Allikas: How to Give Thanks When You’re Far from Home (thegospelcoalition.org)
"Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!” Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli .....
Ma ei unusta kunagi piinatud ilmet oma ämma näol, kui hüvasti jätsime. Tema aastad ja elukogemus ütlesid talle .....
Saabunud on 520 eKr. Halb uudis on see, et Taaniel, Jumala prohvet, on surnud. Hea uudis on see, .....
