Täna hommikul aknast välja vaadates märkasin midagi väga ainulaadset. Tegelikult ma ei mäleta, et oleksin seda varem märganud.
Vaatasin oma lumega kaetud aeda ja kuulasin lakkamatut lindude siristamist. See oli kummaline, sest see kevade ja suve heliriba on tavaliselt talvekuudel vaigistatud (kuna linnud otsustavad külmakraadide asemel meist lõuna pool asuvate soojemate piirkondade kasuks). Kuid nüüd, kui ma vaatasin oma lumega kaetud tänavat, kuulsin, kuidas linnud südikalt talvele vastupanu osutavad, lauldes soojemate päevade pidulikke ballaade.
Kui ma mõtlesin millise veendumusega nad laulavad, kuulutades eelseisvat muutuste hooaega, siis meenus mulle, kui kummaline võib kristlane maailmas silmis välja näha. Me laulame keset patu, hävingu, rikutuse ja pisarate külma lumevaipa. Laulame armastusest, andestusest, õiglusest ja võitvast Kuningast, kes toob täiusliku kuningriigi. Oleme tõesti imelikud linnud.
Kui ma isegi praegu jahedas külmas nende enesekindlat laulu kuulan, siis meenub mulle mu enesekindlus keset seda krõbekülma patuõhku. Jumal laseb tõepoolest oma päikesel tõusta oma rahva üle oma armastatud Jeesuse kuningriigis.
Autor: Erik Raymond / Strange Birds.
Lugu väikesest linnust, kes trotsides hirmu ja kaalule pannes oma elu, astus julgelt välja oma sündimata pesakonna kaitseks. .....
Igal pühapäeva hommikul istuvad nad meie seas. Kuulake tähelepanelikult ja kuulete nende tiibu meie peade kohal sahisemas. Lauluhääled .....
