Kuningast aardeks

“Jeesus ütles talle: “Kui sa tahad olla täielik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja sul on aare taevas ja tule, järgi Mind.” Matteuse 19:21 (ASV)

Ronimine

Kui anname oma elu Kristusele, siis leiame end rännakult üles usu mäele.

Seal kaugel on maa, kuhu me teeme, kuhu jõuame järgmises elus; aga praegu räägin ma meie maisest teekonnast.

Kui hakkame mäkke tõusma, siis on meil seljas seljakott, mis on täis vanast elust pärit rämpsu.

Seljakott on täis halbu harjumusi, vanu elu- ja suhtlusviise, enesekesksust ja palju muud “surnud ballasti”. Need asjad on aga peaaegu healoomulised, võrreldes iidolite ja vale aardega (raha, romantika, seks, võim, populaarsus, saavutused jne), mida samuti see seljakott mahutab.

Seljakoti tühjendamine

Kuigi on lihtne mõista, et peame loobuma oma isekusest, ebamoraalsusest ja muudest halbadest harjumustest, siis on enamik meist veendunud, et vajame oma eelseisvaks pikaks tõusuks valevara ja ebajumalaid. Seda enam, et nad on meid nii hästi teeninud kuni tõusuni.

Kuid võite olla kindlad, et kui tahame kunagi mäe tippu jõuda, siis peame kogu oma seljakoti sisu tühjendama. Kõigist asjadest, mida me kaasas kanname, on kõige raskem ja viimane asi, mille maha viskame, vale aare ja ebajumalad.

Ausalt öeldes oleme oma iidolitega nii kaua elanud, et me isegi ei mõista, et nad on meie seljakotis! Kui mõistame, et nad on seal, siis püüame nad sageli oma ellu liita, et saaksime nii neid kui ka Jumalat säilitada.

Aga tõus on järsk ja teekond pikk. Tõusul muutuvad need asjad aina raskemaks.

Meie mäkketõusul on teejuht teiega kogu tõusu vältel. Mõnikord sosistab Ta sulle kõrva: “Pööra vasakule”, “Pööra paremale”, “lase lahti sellest iidolist või aardest”.

Tema soovitustele ja käskudele kuuletuma õppimine on ülioluline. Tegelikult on see üks suurimaid õppetunde, mida peame mäe otsa ronides õppima.

Peame õppima kuulama ja kuuletuma, sest ronimine on täis hädaohte. Kukkumised võivad olla surmavad. Meie teejuht tunneb kõiki salajasi teid mäest üles, sealhulgas seda, kuidas tõusta üles nendel siledast graniidist vertikaalsetel kaljudel. Ta suunab teid igale käe- ja varbahoidjale, nii et Tema külge seotuna võid minna sinna, kuhu vähesed teised suudavad.

Maailmatasemel ronimine

Meie ronimisel saabub punkt, mil meie seljakott on üsna tühi. Oleme ära visanud suurema osa oma vanadest eluviisidest, halbadest harjumustest ja valedest aaretest. Veelgi olulisem on see, et oleme õppinud järgima rajajuhi soovitusi ja käske.

Selles etapis on ronija ronimiskogukonna hulgas üks sajast. Sageli kulub aastakümneid selleks, et jõuda punktini, kus inimene on oma valevarade paki tühjendanud ja elab ustava ja kuuleka alamana oma kuningale.

Ronimisringkonna liikmed vaatavad seda kasvuetappi ja kiidavad seda õigustatult. Kui jõuate sinna, siis võite tunda, et olete saavutanud ronimise kõrgeima oskustaseme.

Sel hetkel on ronija mäe otsas ja peaks oma tõusu üle õigusega uhke olema. Nad peaksid peatuma ja vaatama vapustavat vaadet ning ahnelt puhast õhku ahmima.

Kuid isegi selles etapis pole ronija tippu jõudnud. See on vale tipp; nende kohal on viimane läbipaistev graniidist sein. Sealt üles ronimine tundub võimatuna; kalju siledus ja käepidemete puudumine hoiab enamikku ronijaid viimasest tõusust eemal.

Aare

Paradoksaalsel kombel ei suuda nad viimast tõusu sooritada enne, kui on oma seljakoti uuesti täis saanud. Seekord tuleb see aga täita uue aardega.

Seda aaret ei leia alt orust. Seda leitakse ronimise ajal. Näete, ronimise ajal jõuame punktideni, kus tunneme teravalt ohtu. Üks vale liigutus ja me võime libiseda ja kukkuda, näiliselt surnuks. Vangistatud ja piinatud usklik tunneb neid hetki väga hästi, kuid need kehtivad meie kõigi kohta.

Just meie suurimatel valude ja kannatuste perioodidel oleme sunnitud lahti laskma kõigist oma ebajumalatest ja valedest varandustest, hüüdes kõigest südamest: “Jumal hoia mind.”

Need hetked annavad meile meie suurima kasvu. Siis mõistame, et ainus tõeline eluallikas, ainus, mis hoiab meid mäeseina külge liimituna, on Jeesus.

Tema on tõeline aare. Peame täitma oma seljakoti Temaga selleks, et tõusta mäetippu.

Me laseme lahti oma valest varandusest ja täidame oma seljakotti Temaga korduvalt ronimise ajal. Maailm ja selle mänguasjad ja isegi suhted peavad kõik käest libisema või vähemalt oma tähtsuselt vähenema, kuni leiame, et Tema on meie kõik ja meie elu.

See viimane muutumise etapp teie käimisel koos Jeesusega, alates elamisest koos Jeesusega kui kuningaga kuni elamiseni koos Jeesusega kui teie kõrgeima aardega, on vaevu hoomatav. Sellegipoolest on see vaimse teekonna, kuhu Issand Jeesus teid viib, lõpp.

Ütlen seda enesekindlalt, sest olen näinud seda teekonda Pühakirjas ning oma elus ja südames.

Tõeliselt halb tehing

Minu jaoks kõige liigutavam on see, mida  olen näinud märtrite elus. Nad jätsid mulle oma märgid raja äärde, näidates, kuidas tõusta.

Need on samad märgid, mille nägemiseks ja mõistmiseks mul nii kaua aega kulus.

Lõpuks aga hakkasin neid nägema. Nägin nende korduvaid kohtumisi hargneva teeharuga, kus nad olid sunnitud otsuse langetama. Kas loobuda Jeesusest või lasta lahti aaretest, mille kaotamine neid ähvardas?

Nagu ma ütlesin, antakse märtrile peaaegu alati võimalus elada, kui nad ainult Jeesusest ära pöörduvad.

Märter lükkab selle pakkumise tagasi, sest kõik tema valeaarded, sealhulgas tema enda elu, on juba kaalutud, altarile pandud ja vabastatud.

Mõrvari pakkumine vahetada veel paar minutit (piltlikult) maisest elust vastutasuks nende suurima varanduse (Jeesuse, Tema kohaloleku ja tulevase elu koos Temaga) vastu on tõeliselt halb tehing.

Nii langeb matšeete, nuga alustab tööd ja kuul vabastatakse korpusest.

Märter seisab järgmise elu uksel ja vaatab meile lehvitades tagasi. Nende sõnum pole mitte surra nagu nemad, vaid elada nagu nemad. Et lasta lahti kogu oma valevarandusest ja ebajumalatest ning muuta Jeesus oma suurimaks aardeks.

Saame ainult külastada

See on ronimise lõpp ja kuhu Issand teid viib. Maailma suurimad mägironijad, tagakiusatud ja märtrid, näitasid mulle, kuidas sinna jõuda.

Kahjuks ei saa isegi nemad mulle õpetada, kuidas seal alaliselt elada.

See on lihtsalt koht, mida ma mäe otsas aeg-ajalt külastan. Ma ei ole seal kunagi piisavalt kaua, et sinna kodu ehitada, kuid sellel, kes omab mäge, on majake, kus ta saab puhkamiseks ja hingetõmbeks elu leida.

Kui ma sellele mägismaale jõuan, kuulen alati laulu, mida tuul kannab enne mind läinud märtritelt minuni ja mis õhutab mind edasi minema:

Ma ei pane tähele rikkusi ega inimeste tühja kiitust. Sina, minu pärand, nüüd ja alati. Ainult Sina ja Sina, kõigepealt minu südames. Kõrge Taevakuningas, Sina oled mu aare.

Mu sõber, uuri tagakiusatuid ja märtreid. Nad pole täiuslikud, kuid võivad teile näidata teed mäetippu. Ma kutsun teid tungivalt paluma Issandat, et Ta juhataks teid sellesse kohta.

Tõus on järsk ja seljakoti koorem tuleb teepeal maha visata, kuid õhk on seal väga puhas, selge ja vaade vapustav.

Seal on puu, mille vari toob leevendust elu närtsitavast päikesest ja oja, mis ei lakka voolamast. Kaugelt troonilt allasadavast vihmast alati kosutatuna toob see elu kõigele, mida see puudutab. Kui maitsete selles ojas elavat vett, leiate kergenduse ja rahu, mida olete nii meeleheitlikult igatsenud.

Selles pühas kohas kuulete märtri sosinat ja leiate isegi põgusalt kõik taeva tõelised rikkused. . . Issanda ligiolus.

Autor: Jeff King.

Allikas: From King to Treasure – Last Words of the Martyrs