Kuressaares juunis 1964.a.

Võtan juba pikemat aega hoogu, et seda lugu teile jutustada, aga kuidagi ei saa hakkama. Sest see on nii kole. Aga olgu pealegi, räägin.

Mul oli juba 2 poega. Olin kolmandaga rase. Sel ajal ei kutsutud sellises olukorras naisi arsti juurde kontrollile. Kuid kuskil poole peal, 1964.a. veebruaris läksin ise kontrollile. Ega seal muud tehtud, kui küsitleti… Mõõdeti mõõdurihmaga, ja öeldi, et mõõdud ei anna välja, et olete 5 kuud rase. Arst jäi kindlaks, et vaid 4 kuud, mina aga teadsin kindlalt, et 5 kuud. Ja arsti sõna jäi peale..

Käisin tööl koos Jaaniga ja kõik oli hästi. Mai lõpul, ühel hommikul, tundsin, et ei saa enam tööle minna ja oli tugev valu. Läksin hoopis arsti juurde kurtma, et mul hakkab vist sünnitus. Arst naeris mind välja, et ei või olla ja pani mind haiglasse sisse viieks päevaks. Seal tehti, mis suudeti, et sünnitust tagasi tõrjuda. Viimaks lubati koju minna. Jaan tuli autoga mulle järele ja jõudsin koju. Oli ilus aeg, õunapuud õitsesid. Seisin püsti oma kodu akna all ja vaatasin välja. Jaan läks autot garaazi viima. Ja siis see juhtus.
Ma ei oleks tohtinud püsti seista, kui vesi ära tuli.

Jaan viis mind haiglasse tagasi 3. juunil 1964. Lamasin kõval sünnituslaual tervelt 3 päeva, mis ei tule, see ei tule. Kus ta saigi tulla, kui tervelt viis päeva oli sünnituse vastu süstitud. (Aga Jaanike, mu armas, ei käinud kordagi kodus selle aja jooksul, ootas haigla fuajees sõnumit, mis minuga on!) Ei olnudki midagi. Laps suri juba teisel päeval, kui ma sünnituslaual lebasin, südamelööke enam polnud kuulda. (Ma ei oleks tohtinud, peale seda, kui vesi ära tuli, püsti seista, sest lapse nabaväät langes välja.) Kolmandal päeval võeti ette… enam ei taha rääkida!

Muidu ei saadud last kätte, kui tükkhaaval. Näidati mulle lapse pead, lapsel olid mustad juuksed peas. Haigla õde, kes seal juures viibis, elas meiega samas majas teisel korrusel ja temalt sain teada, et oli poeglaps. Ja ütles veel, et oli igati õige-ajaline laps. Arst oli Jaanile teatanud seal all fuajees, et kardeti minul veremürgitust, sellepärast nii tehti, kuna surnud laps oli nii kaua emaihus olnud. Pärast seda kõike olin veel mitmed päevad haiglas. Siis toodi veel lapse surmatunnistus, kui haiglas olin, ja ma pidin lapsele nime panema. Panin nimeks „surnult sündinud” (5. juuni) ja kirjutasin alla…….

Nüüd siis rõõmsamalt. Kui meist kumbki (või ka mõlemad!) kord Jumala riiki saame, on tema, pisike maimuke, kes pole siinset, patuse maailma õhku sisse hinganud, kindlasti seal. Ootame seda aega, mil võime oma kallist pojakest kohata seal, kus päevi enam ei loeta!

„Kiida, mu hing, Jehoovat, ja ära unusta kõiki Tema heategusid!” Ps 103,3.

Autor: Taimi Ploompuu.

Taimi Ploompuu: “Jumal võib päästa ka uppumissurmast”

Olime käimas oma sünnikodus, Paadremaal, ema ja vennaga. Olime alles parajad jõmpsikad. Koos tädi lastega (Helmut, Endel ,Lembit, .....

Taimi Ploompuu tunnistus

Minu lugu, kui olin alla kooli. See võis olla umbes 1943-1944 aasta paiku. Ema kitkus naabripõllul linu ja .....

Kas sinu abikaasa teab, et teda armastad?

“Kui mees äsja on võtnud naise, siis ... ta rõõmustagu oma naist, kelle ta on võtnud!” (5. Mo .....

Pärast pulmakellade helinat!

Kahjuks on see kaunis Jumalast antud korraldus - abielu - muudetud liiga paljudel juhtudel nii odavaks ja seda .....

Ime mis Jumal tegi

Ema kirjutas."Teine poeg sündis neile 5-ndal veebruaril 1961.a. Nimeks sai Andres. Korter, kus elasime, oli igati ruumikas, kuid .....

Esimene ime minu elus

Elasime oma väikese perega(neljakesi) Narva linnas. Ema oli lasteaia kasvataja ja isa kiirabi autojuht,kui sõda algas. Isa ei .....

Lashon hara pettus

"Kes sa ka oled, kes hea meelega elaksid ja armastad elupäevi, et näha head põlve, hoia oma keelt kurja .....

Paastumine, pidusöök ja meie igapäevane leib. Jeesuse toitumine

Mõnel on oma viisteist minutit kuulsust. Henry Tanneril oli nelikümmend päeva. 1880. aasta suvel šokeeris Minneapolise homöopaat meditsiiniasutust .....