“Sa kuulud siia.”
Leiame neid sõnu spordiklubide seintelt, sotsiaalmeedia gruppidest ja tööruumidest. Alates psühholoogidest ja terapeutidest kuni jaekaupluste reklaamijateni – kõikjal, kuhu pöördume, on lubadused kuhugi kuuluda. Miks on meie kultuuris kujunenud vajadus selle trendika teema ja turunduskonksu järele? Oleme hõivatud, üksildased ja ülekoormatud. Suhete loomine ja hoidmine on palju raskem, kui see peaks olema.
Kuidas leida koht, kuhu meiesuguses kultuuris kuuluda? Mida, kui üldse, on Pühakirjal kuuluvuse kohta öelda? Ja kuidas saaksid kristlased ja kirikud kuuluvuspaiku kasvatada?
Inimese põhivajadus
Kuulumine on inimese põhivajadus. Peale toidu ja peavarju ei soodusta miski inimese õitsengut nii nagu rahva ja koha olemasolu. Uuringud kinnitavad, et sissetulekute tase, abielu ja lapsed ning tajutav turvalisus kõik kahvatuvad, võrreldes kuulumisega, mis puudutab püsiva õnne edendamist oma elus. Me igatseme kuhugi kuuluda. Ja me vajame sügavamat kuuluvust kui see, mida maailm suudab pakkuda. Tõeline kuuluvus tähendab, et Jumal tunneb ja armastab Teid täielikult ja teised samuti.
Umbes seitse aastat tagasi lõunatasin koos ühe koguduseliikmega ja ta mainis, et tema eelmine magistrantuur (kasvatusteoorias) keskendus kuulumisele. Tunnistasin, et mul polnud õrna aimugi, mida see tähendab. Ta selgitas, et kogu 20. sajandi jooksul väitis valitsev psühholoogiline hüpotees, et inimesed olid kõige täielikumalt rahul siis, kui neil oli kõrge enesehinnang – kui inimesed uskusid endasse ja hindasid end kõrgelt. Kuid hilisemad uuringud jõudsid jahmatava järelduseni: enesehinnangul oli inimeste elule vähe positiivset mõju või see ei avaldanud üldse positiivset mõju ja paljude jaoks oli sellel negatiivne mõju.
See pani uurijad küsima: kui mitte enesehinnang, siis millist omadust seostatakse kõige enam rahulolu ja heaoluga? 1995. aastal avaldas sotsiaalpsühholoog Roy Baumeister põhjaliku artikli, mis näitas, et kõige tervemad ja kõige rahulolevamad inimesed on elus need, kellel on koht, kuhu kuuluda. Meie sügavaim rahulolu ei tulene isikliku autonoomia saavutamisest, vaid tingimusteta armastuse vastuvõtmisest ja katkematust sidemest inimestega.
Kristlastena ei tule see meile üllatusena. Piibel näitab meile, et oleme loodud suhteid armastava Jumala näo järgi, et kuulumine on oluline õnnistus elule Jumala perekonnas ja et isegi meie parimad inimsuhted tuletavad meile meelde meie ülimat suhet – osadust Jumalaga.
Kuulumine Piibli ajaloos
Kuulumisel on sügavad juured piibellikus ja kristlikus teoloogias: me kuulume Jumalale ja tema perele Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise kaudu.
Piibel kutsub meid millessegi palju sügavamasse kui pelgalt religioossesse usku. Jumala suurejooneline lugu näitab, et Ta lõi meid, et me Teda tunneksime, Teda kummardaksime ja igavesti Temaga koos elaksime. Kuid meie patt katkestas selle suhte. Eedeni aias põhjustas Aadama ja Eeva patt kõige ilusamate suhete katkemise ja nad eemaldati Jumala vahetus lähedusest. Kuid juba siis anti lubadus: Teie olete Minu rahvas ja Ma toon teid enda juurde tagasi (vt 1Ms 3:1–24).
Palju aastaid hiljem rääkis Jumal Aabrahamiga ja lubas teha temast suure rahva. Kuigi Aabrahamil polnud lapsi ega aimugi, kuhu Jumal teda juhatas, sai ta veel ühe tõotuse: sina oled minu rahvas ja mina olen sinu Jumal (vt 1. Moosese 12:1–3 ja 15:1–6).
Veel hiljem orjastati Jumala armastatud rahvas Egiptuses jõhkra rõhuja poolt. Taas ütles Jumal õnnistustõotuse: Mina olen sinu Jumal ja lasen su vabaks kummardama ja elama minu ligiolus(vt 2Ms 3:1–15).
Veel sajandeid hiljem ehitasid Taavet ja Saalomon Jeruusalemma templi ja Jumal täitis selle võimsalt oma kohalolekuga. Iisraeli jaoks oli see uus etapp Jumala tõotuse täitumisest: Mina olen sinu Jumal ja sina oled Mu kallis rahvas (vt 2Aja 7:1–22).
Üle Vana Testamendi jäi Jumal oma rahva juurde ja nad kuulusid talle – aga vaja oli midagi enamat. Jumala rahvas ei suutnud täita Tema seadusi ega päästa iseennast.
Jeesusele kuulumine
Oma Poja saatmisega tegi Jumal meile võimalikuks elada koos Temaga igavesti. Jeesus, Jumala igavene Poeg, sai lihaks ja sisenes meie pimedusse, üksildusse ja lootusetusse. Ta pidas seadusest täiuslikult kinni – täites nii selle õiglase nõude. Jeesus austas Isa kogu oma maise elu jooksul ning teenis vaeseid ja abivajajaid Vaimu väes ja kaastundes. Ometi oli Tema ülim ülesanne kanda karistus ristil surres. Ta elas elu, mida me ei saanud elada, ja suri surma, mille meie oma pattude tõttu väärisime. Veel enam, Jeesus kannatas halvimat võimalikku kaotust: Ta kandis Jumala täielikku viha olles oma Isa plaani kohaselt maha jäetud (Mt 27:46; Markuse 15:34).
Siis tõusis kolmandal päeval päike, pimedus põgenes ja Jumala Poeg astus hauast välja. Jeesus ilmus oma jüngritele ja sõpradele; Ta jagas nendega einet ja lubas alati nendega koos olla. Missioon oli täidetud. Ta tuli, et vabastada vangid, moodustada uus perekond, lepitada meie patud ja avada meile tee tagasipöördumiseks Jumala juurde. Seejärel tõusis Jeesus taevasse ja andis Püha Vaimu oma järgijatele. Nad olid nüüd täis Tema kohalolekut ega oleks enam kunagi üksi.
Meid, kes usume Kristusesse ja pöördume oma pattudest, võtab Isa avasüli vastu ja täidab Püha Vaimuga. Jeesus kannatas suurimat valu – Isa jättis Ta maha – nii et me ei peaks seda kunagi tegema. Ta lükati pimedusse, et meie saaksime valguses kõndida. Jeesus jäeti maha, et meid saaks kaasata. Ta kannatas sügava üksinduse all, et meie saaksime igavesti kuuluda.
Kirikusse kuulumine
Nüüd kuuluvad kõik Jumala lapsed igavesti Tema perekonda (Johannese 8:35).
Meid, kes usume Kristusesse ja pöördume oma pattudest, võtab Isa avasüli vastu.
Kristuses moodustame me ühe ihu ja iga liige kuulub kõigile teistele (Rm 12:5). Teeme head kõigile inimestele, eriti neile, kes kuuluvad usklike perekonda (Gal 6:10). Me ei saa lõpetada ihusse kuulumist (1Kr 12:15–16). Aegade lõpus oleme me kõige mitmekülgsema rahvahulga seas ülimas ja igaveses kuuluvuspaigas – pühas linnas (Ilm. 21–22).
See on Pühakirja sõnum tõelisest kuuluvusest: me kuulume Jumalale, mitte iseendale ega maailmale. Jumalale kuulumine tähendab, et leiame oma koha selle pere, koguduse juures.
Autor: Jeremy Linneman / Where Do We Find True Belonging? (thegospelcoalition.org)
Jeesus on vägede juht, Taeva Issanda armee, kes on võitnud vaenlase. Tema järgijatena oleme saanud ülesande minna Tema .....
Kui ma kirjutasin "The Purpose Driven Church", ennustasin, et 21. sajandi kiriku peamine mure pole mitte kiriku kasv, .....
Olen pärit Guatemalast, riigist, mida Ladina-Ameerikas nimetatakse "tõotatud maaks". 2013. aastal viidi läbi uuring, mis näitas, et 97% .....
Nagu David ja Debbie Woodard avastasid, võib surevate kirikute taaselustamine olla võimas vahend postkristlike rahvasteni jõudmiseks. Kogu 22 .....
La Sierra reservaadis on lubatud ainult Emakese Maa kummardamine, kõik muud religioonid on keelatud. Palestiina kirik on ainus .....
Oli väga kurb näha, et Rahvusvahelise Palvemaja juhid katkestasid sidemed teenistuse asutaja Michael Bickle´iga eelmise aasta detsembris Bickle´i .....
"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus." 1Kr 13:13; Ma sattusin kuidagi .....
Minu elus on probleem. Mõni aeg tagasi läksin Issanda juurest ära ja hakkasin jooma ja pidutsema. Nad üritasid .....
Kolmapäeval, 4. novembril – päev pärast 2020. aasta valimisi – täitus mu postkast koguduse poolt saadetud meilidega. Ma .....
