Kuulus, kuid unustatud armastuslugu: kuus õppetundi pereelust ja teenimisest

Kelle valiksite, kui saaksite valida ühe Piiblist pärit abielupaari, pereelu eeskujuks?

1. Moosese raamatu esimesed peatükid kirjeldavad Aadama ja Eeva õnnistatud elu. Kuid nende mesinädalad katkestatakse (kohutaval viisil) enne, kui me saame teada nende peresuhete arengust. Ka Iisaki ja Rebeka suhe algas romantiliselt (1Ms 24:67), kuid aeg läks edasi ja Rebeka plaanis teda petta (selleks, et täita Jumala tõotust 1Ms 25:23). Jaakob töötas kaua ja kõvasti, et saada endale oma armastatud Raahel, kuid ta abiellus ka tema õe Leaga, keda ta põlgas.

Suuremeelne Abigail võitis kuningas Taaveti südame, kuid ta polnud tema esimene naine. Lisaks rikkus Taavet abielu Batsebaga (ja tegi midagi palju hullemat). Ester on jäljendamist väärt, nii nagu ei ükski teine ​​naine, kuid kuningas Ahasveros võttis ta naiseks, sest oli eelmise kuninganna poolt välja vihastatud ja hiljem kuningas alistus Haamani veenmisele, nõustudes naise rahva hävitamisega. Ja kõik abielumehed saaksid õppida Hoosea elust vastamata ja püsiva armastuse teemal. Kuid tema naine Gomer näitab sellist naiseliku õeluse eeskuju, mida naised peaksid iga hinna eest vältima.

Ometi toob Jumal meile näiteid paaridest, kes väärivad imetlust ja jäljendamist.

Seega, kuigi Aabraham asetas oma naise ohtu, et ennast kaitsta (ja tegi seda mitmel korral), seadsid apostlid siiski teda ja Saarat meile eeskujuks (Heebrea 11: 8–12; 1. Peetruse 3: 6).

Rutt on kartmatuse ja pühendumuse kehastus, mis võitis sama väärt mehe – Boasi – südame. Ja loomulikult, kuigi Joosep tõenäoliselt kahtlustas Maarjat, kui naine esimest korda rasedaks jäi, armastasid nad teineteist ja oma võitud poega endiselt tõeliselt ja lojaalselt.

Paljud jätavad aga tähelepanuta Pauluse kirjadesse peidetud kauni ja tähelepanuväärse abielupaari. Tõenäoliselt ta tundis (ja austas) seda perekonda rohkem kui ühtki teist peret. See perekond äratas algkoguduses paljude tähelepanu ja imetlust.

Kuulus, kuid unustatud paar

Suur osa sellest, mida me pereelust teame ja usume, vähemalt kristliku pereelu osas (Ef 5: 22–33; Kl 3: 18–19), on teada vallalise inimese poolt kirjutatud kirjadest ( 1. Kor. 7: 6–8).

Niisiis, kuidas apostel Paulus suutis abielu nii läbinägelikult kirjeldada?

Noh, esiteks olid tema nõuanded pereelu kohta “sisendatud” (2. Tim. 3:16) ega olnud seetõttu sõltuvad isiklikest kogemustest. Veelgi enam, ta uuris Kristuse ja kiriku suhet kui Jumala antud mustrit iga abielu jaoks (Ef 5: 22-33). Kuid kahtlemata jälgis ta ka mõnda äärmiselt head perekonda.

Tundub, et üks selline abielupaar võitis tema südame rohkem kui keegi teine, ja mitte ainult tema, vaid ka erinevate koguduste inimeste südamed. “Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskillat ja Akvilat, kes minu hinge eest oma pea on pannud kaalule, keda ei täna üksnes mina, vaid ka kõik paganate kogudused;” (Rm 16: 3-4).

Maailmas, kus polnud sotsiaalmeediat, televisiooni ega ajakirju ega midagi sellist nagu internet, levis nende armastuse kuulsus ikka veel kaugelt, laialt ja sügavalt.

Mõlemad, Luukas ja Paulus, kalduvad rõhutama, et Priskilla ja Akvila on abielupaar ja mitte ainult kaks eraldiseisvat ustavat inimest. See on Piiblis peaaegu ainus abielupaar, kus ühte ei mainita ilma teiseta. Nad on “Priskilla ja Akvila”, üks liha, ülimalt viljakas hea eesmärgi nimel, üks abieluliit, mis väärib uurimist ja neilt õppimist. Nende lugu pole sugugi retsept igale kristlastest abielupaarile, ükskõik kus ja millises eluetapis nad ka ei oleks. Kuid nende abielu peaks panema meid ihkama samasugust abielutruudust ja viljakust, mida nad on oma eluoludes ja kõigil eluetappidel üles näidanud.

Kuulav armastus

Ilmselgelt olid Priskilla ja Akvila inimesed, kes oma sõna pidasid. Vähesed mäletavad, et nad sekkusid ja noomisid andekat ja mõjukat õpetajat Apollost. Luukas kirjutab, et Apollos oli „vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja.. Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja vaimult keevalisena ta rääkis ja õpetas täpselt Jeesusest.” (Apostlite teod 18: 24–25).

Ja veel:

“Tema hakkas siis julgesti sünagoogis kõnelema. Kui aga Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära. ”(Ap 18:26).

Nad kuulsid Apollost, võtsid ta vastu ja selgitasid talle täpsemalt Issanda teed. Siin on kirjutatud “nemad”, mitte ainult Akvila üksinda. Ehkki mehe ja naisena olid neil Jumala poolt erinevad kutsed, elasid ja teenisid nad koos. Ja selle tulemusena võime eeldada, et nende abielu ja teenimine õitsesid. Kui palju peresid kannatab ja vaevleb, sest üks abikaasa jätab tõsise Piibli lugemise ja uurimise teise hooleks?

Iga hea abielu ei saa olla nagu Priskilla ja Akvila abielu. Iga kristlik perekond võib aga päevast päeva püüelda selle poole, et oma suhteid üha sügavamale Pühakirja allikatesse juurida. Mis oleks, kui laseksime Jumala sõnadel oma hinge elustada ja valgustada meid tarkusega (Ps 19: 8), suurendada meie rõõmu ja puhastada meie meelt (Ps 19: 9), tugevdada otsustavust ja vastupidavust (Ps 19:10) abielus? Mis oleks, kui Tema hääl lisaks meie lähedusele magusust (Ps 19:11)?

Kannatav armastus

Enne kui saame teada nende ustavusest Sõna vastu, õpime neid tundma siis kui nad on hädas. Kui Paulus Korintosesse saabus, leidis ta „ juudi, Akvila nimi, Pontosest pärit, kes oli hiljuti tulnud Itaaliast koos oma naise Priskillaga, kuna keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda.” (Ap 18: 1-2).

See tähendab, et kui Paulus nendega kohtus, saadeti nad lihtsalt oma kodust välja just seetõttu, et nad olid juudid.

Paulus jäi nende juurde tööle ja teenis nende juures samal ajal kui Korintose kogudus hakkas kogema aina enam vastuseisu ja vaenulikkust (Apostlite teod 18: 7, 12, 17).

Mõne aja pärast põgenesid nad Efesosse (kus nad kohtusid Apollosega ja juhendasid teda). Varsti toimus kiriku vastu ka vägivaldne mäss (Apostlite teod 19:23).

Me ei tea täpselt, millisest olukorrast Paulus räägib, kuid roomlastele kirjutab ta järgmist:

„Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskillat ja Akvilat, kes minu hinge eest oma pea on pannud kaalule“ (Rm 16: 3-4).

See abielupaar ei otsinud varjupaika omaenda kodu turvalisuses, vaid olid kannatustega tuttavad ja valmis riskima, ohverdama ja sattuma konfliktsituatsioonide keskele.

Ma kordan: Jumal ei plaani, et iga pere läheks läbi sellisest tulest, millest nemad läksid, kuid kõik kristlased peavad ootama ja olema valmis kannatama Kristuse pärast (2. Tim. 3:12).

Me peaksime püüdma kaitsta oma abielu ja oma perekonda kahjustuste eest, kuid samal ajal ei tohiks me kaitsta end usu ja teiste rõõmu nimel kannatamise eest. Kas mure abielu ja perekonna turvalisuse ja mugavuse pärast ei ole takistanud mõnel meist kuuletumast Kristusele ja riskimast oma teenistuses?

Töötav armastus

Saame vaid heita pilgu nende ühisele elule, kuid seda võimalust ei tohiks unarusse jätta.

Paulus otsustas jääda Priskilla ja Akvila juurde, eriti igapäevase töö tõttu, mida nad mõlemad elatise teenimiseks tegid.

Ta „ tuli nende juurde. Ja et tal oli nendega sama amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid koos tööd. Nad olid elukutse poolest telgitegijad. ”(Ap 18: 2-3).

Nende sõprus ja koostöö Paulusega põhines kangastel, köitel ja telgivaiadel. Ehk siis tavalisel tööl.

Meil pole vaja süveneda nende asjade keerukusse selleks, et näha, kui palju nad mõlemad pingutasid selleks, et ellu jääda ja koos teenida.

Nad andsid end täielikult Sõna teenistusele, kuid see ei olnud nende täiskohaga amet.

Lõpuks maitsesid nad Kristuses tõelist rahu, kuid kõigepealt mõistsid nad kui palju tööd on vaja teha, et jääda selles langenud maailmas ustavaks.

Kui paljud meist on vaikselt nördinud või isegi valjuhäälselt kurtnud, et abielu, perekond, töö ja teenistus nõuavad palju tööd ja pingutusi?

Truu olemine (ja ellujäämine) ei nõua alati, et mõlemad inimesed oleksid väljaspool kodu tööga hõivatud. Tervislikku ja viljakat abielu iseloomustab aga mõlema abikaasa raske, rõõmus ja ohverdav töö.

Külalislahke armastus

Priskilla ja Akvila mitte ainult ei teeninud kirikut mitmel viisil, vaid võtsid kiriku ka oma kodus vastu.

Me teame, et nii Efesoses (1. Kor. 16:19) kui ka Roomas kohtus kirik nende katuse all.

Paulus kirjutab roomlastele: „Tervitage Priskillat ja Akvilat … ja nende kodukirikut” (Rm 16: 3-4). Need on aknad, mis heidavad pilgu nende perele, kuid need aknad on ehtsad, eriti kui arvestada vastuseisu ja vaenulikkust, millega kristlased esimesel sajandil sageli kokku puutusid.

Kas Paulus võis mõelda Priskillale ja Akvilale, kui ta Rooma kirikuid manitses: „Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! ”(Rm 12:13)? Kuid isegi kui mitte, siis teame, et ta ise koges nende külalislahkust (Ap 18: 3-4) erinevates kodudes (Ap 18: 18–19; 1. Kor. 16: 9).

Sõltumata sellest, kas ta mõtles nende sõprade radikaalse külalislahkuse peale, teame, et ta mõtles nii meie kui ka meie perekondade peale.

Kristlikud pered on külalislahked, sest Jumal käsib kõiki kristlasi: „Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata!” (1. Peetr. 4: 9).

Ja külalislahkus, nagu iga teinegi teenistus, võimendab meis ja meie peredes elavat valgust (Mt 5:16, 25: 34-36).

Külalislahkuse näitamiseks ei pea me kogudust võõrustama. Peame leppima teiste järjekindla võõrustamisega kaasnevate kulude ja ebamugavustega.

Külalislahkusel on sadu erinevaid viise. Ent kristlikke peresid peaks alati, igal pool ja igal eluetapil iseloomustama siiras ja rõõmus külalislahkus.

Vastu seisev armastus

Arvamuste vahetamine Apollosega paljastab Akvila ja Priskilla veel ühe tähelepanuväärse omaduse: nende valmisoleku seista vastu eksitusele, isegi kui tegemist on kuulsa ja austatud õpetajaga. Apollos polnud lihtsalt üks õpetajatest, vaid ta oli „vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja” (Ap 18:24). Ta oli hästi koolitatud ja tulihingeline evangeeliumi eestkõneleja. Ja ometi olid Priskilla ja Akvila valmis talle vastu astuma, kui ta eksis.

Nõustudes tervisliku eriarvamuste vajadusega, mis kaasneb mistahes parandusprotsessiga, rääkisid nad tõde armastuses (Ef 4:15 – tõlkinud piiskop Cassian).

Ainult ühest salmist piisab, et näha armastust nende noomimisviisis: „Tema (Apollos) hakkas siis julgesti sünagoogis kõnelema. Kui aga Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära. ”(Ap 18:26). Teda armastades ei saanud nad lubada tal edasi valesti uskuda ja õpetada.

Teda armastades hoolitsesid nad tema eest ja nägid vaeva tema mõttekäigu täiustamise ja sirgendamisega. Teda armastades võtsid nad ta enda juurde selle asemel, et talle avalikult stseen korraldada. Mõnikord peab noomitus olema avalik (Gl 2:11). Sagedamini aga noomitakse näost näkku (Mt 18:15). Vähemalt alguses (Matteuse 18:16).

Oh, kuidas me soovime, et meil oleks rohkem kristlasi ja kristlikke perekondi, kellel oleks julgust astuda eksimuse ja patu vastu samasuguse aususe, armastuse ja lootusega.

Hiljem näeme, et selline armastus, kuigi vastuseisu hetkel on see keeruline ja isegi ebameeldiv, kannab sageli ebaproportsionaalselt suuremat vilja.

Oh, kuidas me soovime, et meil oleks ka rohkem mehi ja naisi selliseid nagu Apollos, kes võtaks vastu head manitsust ja järgiks seda.

Mõjujõudu laiendav armastus

Priskilla ja Akvila mitte ainult ei juhtinud Apollost õigel teel, vaid aitasid tal selgemalt ja küpsemalt mõelda, õnnistades sellega kõiki linnu ja kirikuid, mida ta hiljem külastas.

Lõppude lõpuks “Apollos tõi palju kasu…sest ta kummutas osavalt juutide väited, näidates avalikult Pühakirjast, et Jeesus on Messias.”(Apostlite teod 18: 27–28).

Mõnes mõttes sai Apollos, tänu Priskilla ja Akvila ustavusele ja julgusele, jõu, et juutide arvamusi ümber lükata ning avaldada neile tõde ja ilu, mida Pühakiri tegelikult õpetas ja seda, mis neile Kristuse kohta oli tõotatud.

Nende viljakust näeme ka siis, kui Paulus ütleb: “Tervitage minu kaastöölisi Kristuses Jeesuses, Priskillat ja Akvilat, kes minu hinge eest oma pea on pannud kaalule, keda ei täna üksnes mina, vaid ka kõik paganate kogudused;” (Rm. 16: 3-4).

Kõik paganlikud kogudused on sellest perest kuulnud: nende usust, julgusest, tarkusest, külalislahkusest, kannatusest ja armastusest. Kõigil ustavatel abielupaaridel pole nii sügavat mõju, nagu neil oli algkogudusele ja seda pole vajagi. Kuid iga ustav abielupaar peaks püüdma kirikule avaldada teatavat käegakatsutavat, ohverdavat ja igavest mõju.


Kristlik armastus on alati armastus, mis laiendab oma mõju ja soovib meelitada veelgi rohkem inimesi meie usu, lootuse ja rõõmu juurde. Tõeline armastus pole kättesaamatu, omakasupüüdlik ega eraldatud, vaid helde, kaastundlik, valmis riskima ja teenija südamega. Ta ütleb: “Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele! “(Galaatlastele 6:10).

Priskilla ja Akvila tegid koos palju head kõigile, eriti neile, kes jagasid nende rõõmu Jeesusest. Samal ajal ei jätnud nad meie peredele mitte ettekirjutusi ega käske, vaid hea pärandi ja lootuse.


Autor Marshall Segal / © 2020 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/izvestnaya-no-pozabytaya-lyubovnaya-istoriya-shest-urokov-o-semejnoj-zhizni-i-sluzhenii.htm