Kuus aastat ja mitte ühtegi pöördumist. Saagikoristus koos Judsoniga kõige raskematel põldudel.

Pärast peaaegu 35 aastat misjonipõllul töötamist mõtiskles Adoniram Judson, mis sundis Uus-Inglismaa kirikuid teda ja tema naist Anni Birmasse saatma. “Ameerika kristlased on võtnud endale kohustuse evangeliseerida kogu maailma,” kirjutas ta. “Neil polnud midagi peale Jumala käsu ja tõotuse.”

Kui usaldus Jumala lubaduste vastu oli misjonäride tõukejõuks, siis kas see siis oli saladus, mis neid toetas? „Me toetume Jumala lubadustele” kõlab nagu sõnad, mida misjonär peaks ütlema. Judsonite jaoks oli see aga midagi enamat kui lihtsalt tunne. Jumala tõotused andsid kindla lootuse aluse, mis tugevdas neid läbi valusate katsumuste – kannatuste, mis algasid enne, kui laev üldse Birmas randus.

Valus tulek

1813. aastal elasid Judsonid Indias, otsisid William Careyst mentorit ja kaalusid oma tulevast misjonäri ametit. Välismaal elavate ameeriklaste raskused (1812. aasta sõja valguses) sundisid neid aga oodatust varem lahkuma. Adoniram ja Ann, nüüd lapsega, tormasid Birmasse suunduvat laeva otsima, kuid siis nende stress ja probleemid ainult süvenesid. Anni ämmaemand suri pardal ja puudulik hoolitsus süvendas kiiresti Anni halvenevat tervist. Tragöödia kulminatsiooniks oli surnult sündinud lapse merre matmine.

Väsinud ja masendunud Judsonid saabusid Birmasse. Riiki, mis oli tuntud oma poliitilise korruptsiooni ja veriste karistuste poolest isegi kõige väiksemate kuritegude eest. Nad leidsid eest linna, mis oli veega üle ujutatud, uttu mattunud ning “sünge ja masendav”.

Vaatamata pimedusele ei jooksnud Judsonid minema, vaid nende usaldus Jumala tõotuste vastu tugevnes. Seal, kus birmalased ehitasid budistlikest pagoodidest (pagood – mitmekorruseline, ülespoole kaarduvate katuseservadega tornikujuline tempel) pilvelõhkujaid kummardamiseks, nägi Judson tulevaste kirikute vundamente. Ta teatas, et “nägi suurepäraseid pagoode… Jeesuse kirikud tõrjuvad peagi need ebajumalakummardamise mälestusmärgid ja [buddha] kummardajate laulud vaibuvad kristlike ülistuslaulude kõlades.”

Töö ja kaotus

Judsonid võttis vastu Briti misjonäri poeg Felix Carey, kes oli seal neli aastat edutult töötanud. Kuna Carey ja tema pere pidid peagi teise linna kolima, siis alustasid Judsonid oma teenistust ilma toetuseta. Lisaks puudusid neil birmakeele õpikud.

Ajendatuna vajadusest, et birmalased peavad omama Piiblitõlget, pühendusid Judsonid keele õppimisele. Alates nendest elementaarsetest teadmistest töötas Adoniram keeleteadlasena kaksteist tundi päevas, tehes kurnavaid pingutusi kõrge õhuniiskusega kliimas ja olles ümbritsetud erinevatest putukatest. Lisaks töötasid Judsonid ilma teiste inglise keelt kõnelevate inimesteta ja õppisid teineteisele lootma.

Kaheksateist kuud hiljem jäi Ann taas lapseootele ja tema tervis hakkas uuesti halvenema. Judsonid, kellel polnud arste ega meditsiinilisi raamatuid, otsustasid ta naaberriiki Indiasse abi otsima saata. Adoniram jätkas naise äraolekul tööd ja nad olid teineteisest neli kuud lahus. Õnneks tuli naine tugevamana tagasi.

1815.a. septembris said Judsonid esimest korda kahe aasta jooksul osariikidest kirju. Nad said teada, et nende endine kaaslane Luther Rice oli organiseerinud Ameerika baptistikogudused uue misjoninõukogu moodustamiseks ja see nõukogu määras Judsonid nende esimesteks misjonärideks. Sellega lõppes kaks aastat kestnud ebakindlus kiriku rahastamise ja toetuse osas pärast seda, kui nad otsustasid Indiasse saabudes end ristida. Pärast seda rahustavat sõnumit sünnitas Ann paar päeva hiljem Roger Williams Judsoni, kusjuures Adoniram oli naise ainus arst ja arstiõde.

See rõõmuperiood oli aga lühiajaline: juba kaheksa kuu pärast jäi Roger Judson palavikku. Adoniram kirjutas koju saadetud kirjas: „Meie väike Roger suri möödunud laupäeva hommikul… Juba neli päeva on möödunud ja me hakkame mõtlema: mida me saame paganate heaks teha? Et meie kannatused ei oleks asjatud! Pühitsegu see raske kaotus meie hinge!”

Jutlustades tõotustest

Vaatamata järjekordsele tragöödiale jätkasid Judsonid tööd. Juuliks oli Adoniram lõpetanud oma birma keele grammatika raamatu ja seejärel kirjutanud lühikese traktaadi, mis oli esimene birmakeelne kristliku õpetuse seletus. Selles võib näha pilti Judsonite usu alusest – tõotusest ja Tõotajast, Kellele nad tuginesid.

Alustades Jumala kui Kolmainu, Igavese, Kõikjalviibiva ja Kõikvõimsa, kõige Looja kirjeldusega, selgitas Adoniram inimese langemist ja vajadust, et Jumal Isa lähetaks Poja, kes oma lepitusohvriga „vabastaks kõik oma jüngrid põrgu karistusest.” Seejärel andis ülestõusnud Jeesus Kristus oma jüngritele korralduse minna üle kogu maa, et “kuulutada rõõmusõnumit kõigile inimestele.”

Adoniram selgitas, et see rõõmusõnum oli levinud läände ja nüüd itta, Birmasse, kuhu „Ameerikast oli saabunud usuõpetaja, kes hakkab kuulutama häid uudiseid.” Adonirami nägemus lõpuaegadest pani ta kuulutama, et kahesaja aasta jooksul kaovad kõik valereligioonid ja “Kristuse religioon jõuab kogu maailma”. Ehkki tema eshatoloogiaga võib mitte nõustuda, ei saa kahelda tema veendumuses, et ühel päeval jääb Kristus oma lubadusele truuks ja naaseb koos oma rahvaga valitsema.

Vaatamata edusammudele tõlkimisel ja rasketes oludes püsimisele, tundsid Judsonid endiselt oma osariikides elavate toetajate poolset survet, kes püüdsid õigustada pöördunute puudumist. Adoniram tunnistas Rice’ile saadetud kirjas, et hoolimata tõsiasjast, et Birma oli raske ja keeruline koht, uskus ta Jumala väesse, jagades kindlustunnet, et “Ta on Kõikvõimas ja ustav Jumal, kes täidab oma lubadused.”

Need Birmas elamise ja teenimise raskused täiustasid Adonirami mõtteid inimestest, kes peaksid misjonäridena teenima. Kirjutades uuesti Rice’ile, kes värbas aktiivselt uusi misjonäre, soovitas Judson tal leida “alandlikud, vaiksed, visad inimesed… kes on valmis asuma kõige madalamale kohale… kes elavad Jumala lähedal ja on valmis taluma kõike Kristuse pärast.” Judson tahtis ainult neid, kes olid maailmast lahkunud ja toetusid Jumala lubadustele.

Saagikoristuse algus

Pärast Roger Judsoni surma kannatas Adoniram nii tugeva pea- ja silmavalu all, et tal oli valus kuulata, kui Ann talle tekste ette luges. Ometi oli ta endiselt väga visa ja 1817. aasta mais valmis Matteuse evangeeliumi tõlge birma keelde ning birmakeelne sõnaraamat. Valu aga ei taandunud ja ta otsustas, et vajab arstiabi. Detsembris sõitis ta paadiga Bengalisse. See teekond nõudis mitmeid ümbersõite ja viivitusi, mistõttu kulus kaheksa kuud, enne kui ta tagasi jõudis.

Selle aja jooksul aga jätkusid ka Anni katsumused, kuigi teda abistas uus abielupaar, kes oli tulnud nende juurde tööle. Ann seisis silmitsi koolera ja võimaliku sõjaohuga Inglismaalt ning mitmete teiste probleemidega, sealhulgas ebakindlusega Adonirami asukoha osas ja selle kohta, kas ta peaks jääma Birmasse. Just siis, kui ta oli lähedal riigist ja nende töölt lahkumisele, naasis Adoniram ning järgnevatel kuudel tuli neile appi veel üks abielupaar.

1819. aasta aprillis nägid Judsonid lõpuks vaimse kasvu märke. Sel perioodil alustas Adoniram avalikku jumalateenistust birma keeles ja pani Shwai Dagoni pagoodi kõrval asuvasse hästi külastatud piirkonda üles putka, mida tuntakse zayati nime all. Seal töötas ta avalikult misjonärina, jagas traktaate ja kuulutas evangeeliumi. Need jõupingutused võimaldasid Judsonitel vastu võtta esimene pöördunu Mung Nau, kes “imes endasse evangeeliumi tõdesid ja me usume, et andis oma südame Issandale Jeesusele”. Pärast kuut aastat rasket külvi võimaldas Jumala ustavus oma lubadustele Judsonitel näha saagikoristuse algust.

Kolm õppetundi misjonäridele

Kuidas Judsonid nendest rasketest aastatest läbi läksid? Mida tähendas nende jaoks Jumala tõotustele lootmine? 1832. aastal vastas Adoniram osariikidest saabunud palvele anda nõu neile, kes kaaluvad misjoniteenistust. Tema avaldused annavad meile mõningaid praktilisi viise sellest, kuidas ta hoidis oma lootust elus.

Esiteks, ärge üllatuge esimestest pettumustest. Adoniram hoiatas, et “teid ootab pettumus ja meeleheide … mis paneb teid alguses peaaegu kahetsema, et selle töö ette võtsite … Seetõttu olge ettevaatlik reaktsiooni suhtes, mida kogete kõigi nende põhjuste kombinatsioonist, et töö alguses mitte pettuda.”

Teiseks, ärge laske väsimusel end kiusatusse viia. Adoniram hoiatas soovi eest lõõgastuda “pärast seda, kui olete keele selgeks saanud ja olete sõnakuulmatule ja uskmatule rahvale evangeeliumi kuulutamisest väsinud ja kurnatud”. Ta selgitas, et väsimus tekitab misjonäris sageli soovi leida mõni muu mugavam amet ning tõenäoliselt kiusab saatan teda sellise võimalusega.

Kolmandaks, ärge laske salajasel uhkusel juurduda. Evan Burns jutustab, et Adoniramis tekkis armastus hüppenööriga hüppamise vastu. Ta pidas seda “parimaks treeningvormiks” ja pidas füüsilise tervise säilitamist eluliselt tähtsaks, et saaks igast päevast vaimsete ülesannete täitmiseks maksimumi võtta. Judson teadis aga, et misjoniväljal ellujäämine ei toimunud ainult füüsilise tervise arvelt. Ta andis tulevastele misjonäridele ülesandeks hoolitseda oma vaimse tervise eest ja „hoiduda uhkusest; mitte uhkete inimeste uhkusest, vaid alandlike inimeste uhkusest – salajasest uhkusest, mis võib kasvada välja sellest kui teadvustame endale, et meid austavad suured ja lahked inimesed.”

Kahekümnenda sajandi alguses märkis üks misjonärist professor, et Adoniram Judsoni elul oli „mitte ainult inimeste teenistusse tõmbamise, vaid pigem nende teenistuses hoidmise mõju”. Adonirami ja Ann Judsoni elu on endiselt elav tunnistus Jumala ustavusest, julgustades ja õhutades paljusid toetuma Jumala tõotustele.

Autor: Jason G. Duesing.

Allikas: Six Years, No Converts: Harvesting with Judson in the Hardest Fields | Desiring God