Vaevalt leidub tänapäeval teemat, mis suudaks tekitada suuremat kirgede tormi kui väide, et naised peaksid vait olema. Paljude jaoks kõlavad need sõnad nagu liiklusõnnetusega kaasnev kiljumine ja kokkupõrge. Nad on nagu mingist barbaarsest minevikust pärit varesed. Paljud tahaksid pigem kuulda enda kõrva ääres udupasuna heli.
Ja sellist põlgavat suhtumist ei saa nimetada täiesti põhjendamatuks. On olnud palju kohti ja aegu, kus kaitsetutele naistele on vaikust karmilt ja ebaõiglaselt peale surutud. Naised – samast soost olendid nagu leedi Tarkus ise (Õp. 9:1-6) – leidsid, et nende sõnad on sageli alla surutud, nende mõistusel takistatud areneda, nende vajalikud nõuanded tagasi tükatud. Maailm teadis (ja teab siiani) paljusid selliseid mehi nagu Naabal, kes elavad hoolimatult Abigaili kõrval, keda ei kuulata.
Ja ometi tuleb hetk, isegi meie päevadel, mil Peetruse ja Pauluse sõnad seisavad otse meie ees:
Vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt. (1. Peetruse 3:4).
Naine õppigu vaikselt täielikus alistumises (1. Tim. 2:11).
Muidugi kirjutan seda mehena, mis võib mõnda solvata. Aga ma kirjutan mehena, kes on saanud heita pilke sellele peidetud ilule ja mõistnud sellistel hetkedel, miks Jumal seda hinnaliseks nimetab. Ma ise hämmeldun vaikselt selle taevase tasasuse ja puutumatu rahu ees. Ühesõnaga olen vaikimise imetleja ja loodan mõnede tekstiridade abil teisi enda poolele üle meelitada.
Mõelge koos minuga naiseliku vaikuse ohustatud voorusest.
Vaikuse ümberdefineerimine
Uurige Piibli õpetust vaikimise kohta ja Te võite avastada selles ootamatuid jooni.
Kõigepealt märkate, et kuigi 1. Peetruse 3. ja 1. Timoteosele 2. peatüki tekstid viitavad ainult naistele, on vaikimine Jumala poolt mõlemale sugupoolele kästud ja soovitatud. Näiteks Vanast Testamendist loeme vägevast Taavetist, kes alandab ja rahustab oma hinge (Ps 131:2), tarkadest meestest, kes veenavad, et rahu on tee tarkuse juurde (Õp 29:11; Õp 4:6, 9:17) ja ka kogu vaikse jõuga riietatud Jumala rahvast (Js 30:15).
Samuti käsivad apostlid nii meestel kui naistel vait olla. Paulus manitseb tessalooniklasi „püüelda usnalt selle poole… et elada vaikselt” ja hiljem manitseb ta selle koguduse laisklejaid töötama „vaikselt ” (1Ts 4:11; 2Ts 3:12). Samuti pakub Paulus veidi enne oma käsku naistele vaikselt õppida: “et me (mehed ja naised) elaksime vaikset ja rahulikku elu” (1Tm 2:2). Nagu alistumise puhul, kutsutakse nii mehi kui ka naisi vait olema, kuigi sellel üleskutsel on palju vorme.
Lisaks võib teiseks märkida, et Pühakirjas vaikust iseloomustavad omadussõnad erinevad oluliselt nendest, mida meie ühiskond võib kasutada. Paluge tänapäeva inimestel loetleda sõnu, mida nad seostavad vaikusega (eriti naiseliku vaikusega) ja Teie sime ette tekivad portreed hallides põlledes ja kottis kampsunites nõrkadest, passiivsetest, inertsetest, kodustest, rõhututest ja elust maha jäänud naistest. Kuid Pühakirjas pakutavaid assotsiatsioone lähemalt uurides avastate täiesti teistsuguse kirjelduse:
Kartmatu (1. Peetruse 3:6)
See, kes loodab (1. Peetruse 3:5)
Rahulik (Js 32:17-18)
Palju väärt(1. Peetruse 3:4)
Kadumatu (1. Peetruse 3:4)
Jõuline (Js 30:15)
Rahulolev (Koguja 4:6)
Kasvava aia vaikuses võivad mõned kuulda vaid valusa vaikuse kajasid, teised aga tabavad vaikse elu pulsatsiooni. Ja see viib meid kolmanda tähelepanekuni – mitte nii ilmselgeni kui kaks esimest, kuid mitte vähem oluliseni: vaikus ei ole eelkõige keele, vaid südame küsimus.
Rahulik ja vaikne süda
Kui Peetrus ja Paulus manitsesid naisi vaikselt õppima ja end vaikse vaimuga ehtima, siis viitasid nad kahtlemata keelele. Paulus tõlgendab sõnu “õppigu vaikides” järgmiselt: “Ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne.” (1 Tm 2:12). Jah, ja Peetrus kirjeldab vaikset naist kui naist, kes „sõnata” võidab uskmatu abikaasa usule (1. Peetruse 3:1). Nii et vaiksel on kindlasti midagi pistmist kõnega: mõnel juhul, kui naine asendab Sõna kuulutamise oma mehele targa alistumisega, sunnib vaikus teda vähem rääkima või isegi vaikima.
Ja siiski, vaikus on midagi sügavamat kui detsibellide vähenemine – palju sügavamat. 1. Timoteosele 2:2 ei tähenda Pauluse “vaikne ja tasane elu” vaikivat elu, vaid rahu ja korra elu, “jumalakartlikku ja väärikat” elu, mis viib vaikselt edasi Jumala riiki. Samamoodi räägib Peetrus „varjul olevast südame-inimesest” ja „vaikivast vaimust” nagu naise sisemisest kaunistusest, kes usaldab Jumalat ja kardab ainult Teda (1Pt 3:4-6). Seega on vaikusel rohkem pistmist naise vaimuga kui tema kõnega.
Enne seda näeme Pühakirjas järgmist: Jesaja kirjelduses kõlab vaikus nagu hinge pöördumine ja puhkamine Jumalas (Js 30:15). Samal ajal ühendab Sefanja teda südamega, mis on rahunenud Jumala armastuslaulus(Sf 3:17). Ja siis Õpetussõnades näeme vaikuse olemust kontrasti kaudu, kui kuuleme naise häält, kes kindlasti ei ole vaikne – Rumala naise häält.
Lärmakas ja ohjeldamatu
Öeldes, et Rumal naine on “lärmakas ja ohjeldamatu” (Õp. 7:11 -ing.k.), näitab Saalomon meile naist, kes pole mitte ainult ohjeldamatu keelega, vaid tal on ka korratu, mässumeelne ja sõnakuulmatu süda – seetõttu kasutatakse NIV tõlkes, mitte sõna “lärmakas” vaid sõna „vägivaldne”. Tema keele lärmakas jutuvadin pärineb lärmakast vaimust; karjuvad sõnad annavad edasi tema karjuva hinge olemust. Pange Rumala naise suu kinni ja ta jääb ikka lärmakaks.
Vastupidi, leedi Tarkuse kujundis kuuleme vaikust, kuigi ta räägib ja mõnikord ka valjusti (Õp 1:20-21; 9:1-6). Sest tema mõõdetud ja targad sõnad on nagu mitmesugused ojad, mis voolavad südamest, mis kardab Issandat (Õp 9:10). Ta räägib õilsasti (eesti keelses tõlkes – “tõtt”), sest tema süda on üllas; ta räägib “seda, mis on tõde”, sest tema hing on Issanda ees õiges seisundis(Õp 8:6). Ja ta jääb vaikseks isegi siis, kui ta suu avab.
Seega võiksime vaikust kirjeldada kui atmosfääri, mis valitseb südames, mis on rahus Jumalaga ja on omal kohal Tema maailmas. Vaikne naine on rahulik ja organiseeritud, sest ta usaldab Jumalat ja teab, et Ta hoolib temast. Ja siis, olles selles vaimse jõu ja rahu ruumis, otsustab ta, millal vaikida ja millal rääkida.
Osaliselt ja üsna loomulikult kujundavad tema tegelikku mahu tema isiksus ja kultuur. Kuid olenemata sellest, kes ta on ja kus ta elab, püüab vaikne naine kaunistada oma sõnu selle õrna hiilguse säraga, mis ümbritseb tema sisimist olemust. Ja tema tasase ja vaikse vaimu hingusest saab Jumala poole pööratud ilu.
Kõige valjem vaikus
Kogu Piibli jutustuse jooksul oli Leedi Tarkusel palju vaikseid tütreid, „pühasid naisi, kes Jumala peale lootsid” (1. Peetruse 3:5), kes vaigistasid oma vaikse elu iluga saatana ja patu. Peetrus osutab Saarale, kelle vaikne allumine Aabrahamile tegi temast paljude rahvaste ema (1. Peetruse 3:6). Tema kõrval võiks eriti esile tuua Rutti ja Hannat, Abigaili ja Estrit, Eliisabetti ja Maarjat. Ja nende naiste vaikus rääkis kõvemini, kui Rumala naise hääl.
Uurige nende naiste elusid ja kindlasti ei tekita nad Teis vinguvat alaväärsustunnet, et nad on vähen tugevad kui nende kõrval olevad mehed. Rutt ühendas tasaduse ja julge palve pöördudes Boase poole ning temast sai Taaveti vanavanaema. Hanna ühendas oma vaikse armastuse Elkana vastu võimsa palveeluga ja Jumala abiga vapustasid tema salaja öeldud sõnad kogu maailma.
Abigail, kes käitus taktitundeliselt ja vaoshoitult mehega, kes seda kõige vähem vääris, päästis vaikselt tema elu ja sai kuulsaks kui üks tark naine. No muidugi ei julge me unustada, kuidas meie Issand tuli maailma naise kaudu, kelle tasane vastus inglile oli sama kiiduväärt kui Sakariase oma: „Vaata, siin on Issanda sulane! Sündigu mulle sinu sõna järgi” (Luuka 1:38).
Sellised naised demonstreerivad edukalt, et vaikne olemus ei tähenda elust maha jäämist või seda, et minnakse läbi selle maailma ilma seda kuidagi mõjutamata. Pigem tähendab see loobumist veendumusest, et lärmakas enesekehtestamine on ainus viis Jumala töö teostamiseks. See tähendab uskumist, et vaikne Jumalale alluv elu on iseenesest relv, oht ja ähvardus pimeduseriigile, mis on pidevalt patu kõrvulukustavas müras.
Tema varjatud ilu
Võib-olla oleme tänaseni kui kuuleme sõna “vaikne”, tajunud seda ainult negatiivselt: vaikne olla tähendab mitte rääkida ja mitte õpetada. Vaikus on äraolek ja tühjus, vaakum ja auk. Vaevalt oleks apostel Peetrus võinud oma vaikuse kirjelduses sellele midagi kontrastsemat vastu pakkuda, sest vaikus ei olnud tema jaoks kui tühi “eimiski”, vaid ehe: „olgu su ehteks varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus” (1Pt 3:4).
Nii et kui kuuleme vaikusest ,siis ei peaks me ette kujutama kõne puudumist, vaid rahu ja vaikuse, kartmatu lootuse ja lõpmatu ilu olemasolu. Peaksime ka vaikuse värvima kõige säravamate ja kaunimate värvidega, mida teame, sest vaikse naise süda, kuigi see on meie silme eest varjatud, tõmbab endale taeva tähelepanu. Ainus hääl, mis lõpuks loeb, nimetab vaikust “väga väärtuslikuks”, kustumatult ilusaks.”
Ja kui Jumal ühel päeval selle lärmaka ja valju maailma heli välja lülitab, siis jääb vaikne naine alles ja tema ilu ei ole enam varjatud.
Postitas Scott Hubbard / © 2024 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/shumnaya-i-tihaya-zhenshhina-portret-kotoryj-bog-schitaet-krasivym.htm
Kui ma hakkasin Kristusesse uskuma, siis ütles mu ema, et viin lõpule selle, millega Hitler oli alustanud. Ma .....
Kui Jumal lõi naise, venis tema tööpäev hilisõhtuni. Ingel küsis: "Miks sa tema kallal nii kaua vaeva näed?" .....
Geoffrey Chaucer (1343-1400) tsiteerib kuulsas "Canterbury lugudes" vana tähendamissõna. Ühel päeval jahtis noor jahimees hirve. Kui jälitamisest erutatud .....
Igaüks meist peidab seda saladust endas. Kui seda ei avasta, vaid sulgeda sügavale südamesse, siis kaotame hinnalise aarde .....
Kui kolisime koos abikaasaga osariigist välja tema uue vanempastori ametikoha tõttu väikeses maakoguduses, palvetas meid lähetav pastor meie .....
Naine suri, naeratas Surmale ja ütles: "Ma olen valmis taevasse minema!" - "Miks sa otsustasid, et Jumal võtab .....
Paljud usuõed püüavad kõigest väest “seksikad” välja näha. Mõni püüdleb selle poole ebateadlikult, teine aga täiesti teadlikult. Neile .....
Charles Haddon Spurgeon, 1. jaanuar 1970.a. Pühakirja tekst: 1. Saamueli 1:15 Alus: Metropolitan Tabernacle Pulpit, 26. köide. "Aga .....
