Las Surm õpetab Teid elama. Arvustus: Whitney Pipkini “We Shall Be Changed”.

Minu vanaema suri eelmisel aastal oma 96. sünnipäeval. Kui sain kõne, et tema lõpp on lähedal, sõitsin kiiresti oma vanematekoju Tennesseesse. Viimastel tundidel enne tema surma hoidsime tal käest kinni ja laulsime ülistuslaule. Me lugesime Pühakirja salme, mida ta armastas, ja rääkisime taevast. Hilisõhtul suri mu vanaema koos pere, sõprade ja tema kõrval valvava haiglaõega. “Issanda silmis on kallis Tema pühade surm,” sosistasin ma, toas on nüüd vaikne ja tema vaevalised hingetõmbed olid vaibunud.

Mõttes keerles vastandlike mõtete laine. Surm on loomulik. Surm on osa elust. Kuid ka surm on ebaloomulik. See on vaenlane. See pole õige. Minu vanaema oli ustav usklik. Kuigi ma teadsin, et ta on Issandaga, ei teadnud ma, kuidas suhtuda tema surma.  Leina valu kogete ka siis kui see on lein koos lootusega. Aga kuidas me kurvastame? Mida me teeme surmaga – sellega, millega kõik silmitsi seisavad, kuid mida keegi meist ei taha taluda? Kui surm on elu loomulik osa, siis miks me seda nii väga kardame?

Ajakirjanik Whitney Pipkin vastab raamatus “We Shall All Be Changed: How Facing Death with Loved Ones Transforms Us” (“Meid kõiki muudetakse: kuidas surmaga silmitsi seismine koos lähedastega meid muudab”) levinud küsimustele lähedase surma leinamise ja surelikkusega silmitsi seismise kohta. Surm on uks, mis viib meid igavikku, kuid see on ka vaenlane, kes jälitab inimkonda, kuni Kristus naaseb, et Ta hauda panna.

Surma teoloogia

On ahvatlev varjata oma tundeid surmaga seoses rõõmsate piiblisalmide ja nn klišeedega. Kui aga surm on tõesti vaenlane, keda Jeesus tuli hävitama, siis on õige kurvastada selle ulatust selles elus. Kurtmine on õige, sest surm on kahetsusväärne, isegi kui seda oodatakse. Pipkin kirjutab: „Pole ühtki korrastatud teoloogiat, mis hoiaks pisaraid langemast. Kuid meie kannatusi surmas ei pea üllatus süvendama” (33).

Me kõik peame oma surelikkusega silmitsi seisma. Oma lähedastega läbi surma kõndimine on peaproov meie enda sammuks igavikku. Kui Kristus meie elu jooksul tagasi ei tule, siis me sureme. Surmateoloogia arendamine õpetab meid leinas istuma ja mõistma Kristuse tagasituleku lootust.

Surm on patu tagajärg. „Sest patu palk on surm,” arutles Paulus (Rm 6:23). Kuid Jeesus tuli surema, et maksta meie patu eest ja anda meile igavese elu tasuta kingitus. Me kanname endiselt patu needust, kuid kristlased ei kanna enam selle hukkamõistu, sest Jeesus on selle meie jaoks võiduks alla neelanud (1Kr 15:54). Pipkin kirjutab,

Kristlastena teame, et kui Kristus viibib, on surm viis, kuidas me pääseme sellest patust läbiimbunud maailmast Tema ligiolusse. Me ei tervita seda seetõttu. Kuid tänu sellele saame sellele silma vaadata. Me võime haarata surmal sarvist ja öelda: “Kuidas ma siis elan?” (78)

Põimides kokku surma vältimatuse ja meie võidu Kristuses – selle kaudu –, saame oma hirmust lahti, loendades oma päevi, kui ootame kadumatut.

Lein ja lootus

Pipkin, kes kõndis läbi oma ema haiguse ja sunnitud surma, peab maadlema sellega, mida Pühakiri meile surma kohta õpetab – nii needuse kui ka kannatustest vabastamisena. Pipkini emal diagnoositi vähk 43-aastaselt. Kahe aastakümne jooksul, mil ta võitles vähiga, kasutas ta kõiki võimalikke ravimeetodeid, kliinilisi uuringuid ja uusi ravimeid. Ta võitles selle nimel, et anda oma lastele võimalikult palju aega koos emaga.

Sellest hoolimata jäi see aeg valusalt lühikeseks. “Keegi meist pole kunagi valmis olema tunnistajaks lähedase aeglasele surmale või äkilisele šokeerivale lahkumisele,” kirjutab Pipkin. „Ei – ema kohaloleku kaotamine siin maa peal on minusse tekitanud lõhe, mis ei suleta kunagi. Ma ei olnud kolmekümne kolmeaastaselt ema omamisega üldse lõpetanud. Ma näen nüüd, et sellel ei ole lõppu” (26).

Pipkin märgib, et kui armastatud inimene sureb, pakub see võimaluse “laiendada ebatõenäolist armu”, kui me teda viimastel päevadel teenime (27). Võime neile läheneda, et pakkuda lootust evangeeliumist, olgu nad usklikud või uskmatud.

Kui nad on aga läinud, maadleme nende puudumisega. Lootuses leinamine tähendab Jumala lubaduste proovile panemist, kõige selle kaalumist, mida oleme öelnud, et uskusime, kuid mida oleme alles nüüd oma lähedase surmaga tõestanud. Ülestõusmise lootuses peavad kõik Jumala tõotused paika.

Surm ei ole lõpp

Kui Pipkin viib meid läbi oma hoolduskogemuste, maalib ta lootusrikka pildi sellest, mis uskliku jaoks ees ootab. Ülestõusmispäev on käes. Need vähi, kroonilise valu ja vanaduse raskuse all purustatud kehad tõstetakse ühel päeval üles hävimatutena just nagu Jeesus. Surma mugavus on ülestõusmislootus. Jeesuse tõttu ei ole surm lõpp ega tee, mida me üksi läbime. Pipkin kirjutab: “Siis võib-olla on kristlaste suurim lohutus surma ees see, et nende Jumal läks esimesena” (73).

Lootuses leinamine tähendab Jumala lubaduste proovile panemist, kõige selle kaalumist, mida oleme öelnud, et uskusime, kuid mida oleme alles nüüd oma lähedase surmaga tõestanud.

“We Shall Be Changed” on aus raamat. Pipkini isiklikud lood jäävad kõlama kõigis, kes on kaotanud pereliikme. Kuid see on ka evangeeliumiga läbi imbunud lootusrikas raamat, mis on kirjutatud ilu ja tõega. Olles seda lugenud, kardan ma surma vähem, kuid vihkan seda kui vaenlast rohkem. Ja ma usun oma luuüdini, et see, mida Jeesus tegi ristil ja tühja hauaga, tähendab kõike meie praeguse lohutuse ja tulevikulootuse jaoks.

Ühel päeval tuleb Kristus tagasi, „ja surnud äratatakse üles kadumatutena ja meie muutume” (1. Kor. 15:52). Minu vanaema, Pipkini ema, ustav isa, kelle kaotasite, kirikusõber, keda igatsete, mina, Teie. Jah, me seisame silmitsi surmaga, kuid me kõik ka muutume.

Autor: Glenna Marshall / Review: ‘We Shall All Be Changed’ by Whitney Pipkin (thegospelcoalition.org)

Mary usutunnistus keset leina

Mullu augustis varitsesid al-Shababi võitlejad Kaingut, kes oli teel Lamule kaupa toimetama. Meest küsitleti ja ta tapeti kohe, .....

Mida ma leina kohta valesti aru sain

Kaheksateist kuud pärast mu poja surma vestlesin ühe pastorist sõbraga, mis vihastas mind. Tema esimene laps läks kolledžisse .....

Kallid leinavad vanemad

Kallis vend ja õde Kristuses, Kuigi me pole kohtunud, asetab Jumal teid sageli minu mõtetesse ja palvetesse. Mu .....

Iisrael leinab Poola presidenti, kes oli Iisraeli “suur sõber”

Artikkel avaldati esmakordselt 2010. aastal pärast aprillis toimunud Smolenski lennuõnnetust. Iisrael leinab Poola presidenti Lech Kaczynskit, kes hukkus .....

Kaddish (leinapalve) Prantsusmaal

"Pariisis tehti kunagi nalja. Mis vahe on Prantsumaa Pearabil ja Pariisi kardinalil? Kardinal räägib jidišit!" Kardinal Jean Marie .....

Bill Johnson: Minu naise surm ja leina tervendav jõud

Beni, kellega olime abielus 49 aastat, suri eelmise aasta 13. juulil. Ta oli minu elu armastus. Hakkasime käima, .....

Kas leinas on võimalik Jumalat leida?

Ma ei teadnud, mida ma otsin, ainult et olin sunnitud lugema, kuni silmad valutama hakkasid. Kasvasin üles keskkonnas, .....

Leina lained annavad järele

„Miks Jumal mind selliseks tegi? Olen palunud Tal mind iga päev muuta, kuid Ta ei tee seda kunagi. .....

Pikaajalise leina häire: uus diagnoos ja vana võitlus

See, mis väljendus kõhuvaluna, oli tegelikult vähk ja viie lühikese kuuga oli 7-aastane Kaylee Sullivan elust lahkunud. "Ma .....

Mida leinavad inimesed soovivad, et te jõulude ajal teaksite

"Rõõmsaid tänupühi!" "Rõõmsaid jõule!" "Õnnelikku uut aastat!" Aasta lõpu lähenedes öeldakse meile kõikjal, kuhu me pöördume, et peaksime .....