Lehtmajade püha 1. osa

Sukkoti püha on paremini tuntud lehtmajade püha nime all. Mis see on? Kust see tuli? Ja kuidas see kehtib tänapäeval meie kui Jeesuse/Jeshuasse uskujate kohta? See kaheksapäevane püha on paljude inimeste lemmik. See on pidustuste, mälestuste, pidude ja pikema koosoleku aeg. Kui traditsioonilised tänapäeva kristlased tunnevad rõõmu ühe või kahe püha tähistamisest aasta jooksul, siis olid algkoguduse usklikud harjunud tähistama seitset püha, mis koosnevad peaaegu kahekümnest päevast enneolematust rõõmust, pidustustest, mälestustest ja mõtisklustest Kuningate Kuninga ja Isandate Issanda üle. Selles lühikeses artiklis tahaksin teile selle kõige kuulsama pidupäeva kohta öelda mõned asjad – loodan, et need mitte ainult ei ärata teie jaoks seda püha ellu, vaid annavad teile ka käegakatsutava tunde selle prohvetlikust väest ja kuidas see viitab Messia teisele tulemisele.

Nii, et alustame siis päris algusest. Teie, kes pole ISSANDA pühadega tuttavad, lubage mul selgitada teile natuke tausta. Seitse püha on jagatud kahte kategooriasse. Esimesed neli liigitatakse kevadpühadeks ja viimased kolm on sügispühad. Igaüks neist räägib Jeesusest/Jeshuast ja nad ennustavad nii Tema esimest kui ka teist tulemist. Kuigi suures osas on õpetatud, et Messias võib tulla igal hetkel, pole see lihtsalt tõsi. Ja selline arvamus tuleneb lihtsast arusaamatusest prohvetlikust kalendrist, mis nende pühade kohta on Pühakirja lisatud. Jeshua täitis kevadised pühad oma esimesel tulemisel, surres paasapühal, pandi hauda hapnemata leibade püha ajal, kui iga juut oma majast juuretist (pattu) eemaldas, ja tõusis Yom Bikkurimi (esimesed viljad) päeval just siis kui ülempreester vehkis odrasaagi esimeste viljadega ja palus sügisel suurt saaki. Ja siis langes Püha Vaim jüngrite peale Shavuotil (nelipühal) viiskümmend päeva hiljem.

See jätab Tema teise tulemise täitumise ülejäänud kolmele pühale, mis algavad Rosh Hashanah’ga (Yom Teruah). See on ilmaliku kalendri järgi heebrea uus aasta ja see on aeg, mil Iisraeli kuningad kroonitakse. See on pasunate puhumise aeg ja see on aeg, mil Ta on ennustanud, et tuleb tagasi oma pruudi juurde. Me ei tea päeva ega tundi, kuid me teame aastaaega. Paljud on öelnud, et me ei saa teada, millal Ta tagasi tuleb, sest 1Ts 5: 2 ütleb, et Ta „tuleb nagu varas öösel”. Ja see on kindlasti tõsi, kui kõnnite pimeduses. Kuid kui olete tõega tuttav (Pühakirjas määratletud kui valgus), siis ei üllata see teid üldse. Tegelikult näete seda tulemas. 1Ts 5: 4-5 ütleb: „Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed.”

Kui Ta tuleb pilvedel ratsutades ja Kristuses surnud äratatakse üles Yom Teruahi pasunate saatel, siis valatakse järgmise kümne päeva jooksul (Aukartuse kümme päeva) Jumala viha maa peale samal ajal, kui pruut seisab Tema kõrval. See toob meid aasta kõige pidulikumasse päeva Yom Kippuri, lepituspäeva … kohtupäeva. See on päev, mil ülempreester läks Pühamast Pühasse Paika selleks, et Iisraeli patud lunastada. Seda on praktiseeritud tuhandeid aastaid, kui prohvetlikku ettekujutust lõplikust Yom Kippurist, kus Messias Jeshua toob oma rahvale lõpliku lepituse ja lunastuse, purustades igaveseks patu ja inimese mässu Tema taevase kuningriigi vastu. Viis päeva hiljem, kui Jumala vaenlased on võidetud, saabub aasta kõige erutavam püha: Sukkot, see püha, mis on seotud iidsete heebrealaste pulmadega, kus mees viis oma pruudi seitsmeks päevaks oma kambrisse. Kui nad välja tulid, siis toimus uue paari tähistamiseks suur pidu. Kogu see pidu on seotud Talle abieluõhtusöömaajaga, kus Jeshua viib oma pruudi oma kambrisse ja algab pulmapidu.

Selle Piibelliku püha päritolu on 3. Mo 23: 33–44. Jumal ütleb Moosesele, et see püha algab seitsmenda kuu viieteistkümnendal päeval (tisrei) ja kestab seitse päeva (kuni kuu kahekümne esimese päevani). Esimene päev ja kaheksas päev peavad olema hingamispäev Issanda ees, Tema rahva püha kokkukutsumine ja kogunemine ühiseks palvetamiseks ja jumalateenistuseks. Nad peavad seitse päeva elama lehtmajades, mida nimetatakse sukkah’deks, et meenutada seda, kuidas nende esivanemad elasid Egiptusest vabanedes ajutistes elupaikades. Esimesel päeval pidid nad võtma „… endile puuvilja ihaldusväärsetest puudest, palmioksi ja oksi leherikastelt puudelt ja jõepajudelt ” (3. Moosese 23: 40–41) ja nad pidid Issanda ees rõõmustama.  Tänapäeval nimetatakse seda okste/viljade kombinatsiooni lulaviks ja etrogiks. Jumala rahvas pidi võtma lulavi ühte kätte ja etrogi vilja teise kätte ning tantsima ja lehvitama nendega kompassi kõigis neljas suunas. Prohvetlikult oli see ühendus Isaga, kes lunastas oma rahva kõigist neljast maailma nurgast ja viis nad tagasi Pühale Maale nagu Ta lubas.

Prohvetlik ühendus

Prohvetlikult kõlab kogu Piibel ümber numbri seitse, seitsmes päev (meie laupäev) on päev, mil Ta puhkas. Piiblis on iga päev tähistatud tuhande aastaga, ühendades kuus loomise päeva inimese kuue tuhande aastase ajalooga enne seitsmendat hingamispäeva. Sel ajal tuleb Messias tagasi ning valitseb koos oma pruudiga Jeruusalemmast viimase tuhande aasta jooksul. Pärast tuhandeaastast valitsemist ütleb Piibel meile, et luuakse uus taevas ja uus maa. Kõik see on seotud ka Jahve seitsme pidupäevaga ja seitsmes pidu Sukkot on seotud Messia tuhandeaastase valitsemisajaga koos oma pruudiga.

Huvitav on see, et kuigi Piibel nimetab Sukkotit seitsmepäevaseks pidupäevaks, on see tõesti kaheksapäevane pidu. Pühakiri ütleb meile, et kaheksandal päeval peab kogu kogudus pidama „hingamispäeva, püha kokkutulekut”. See kaheksas päev on väga prohvetlik. Asjaolu, et nii esimene kui ka kaheksas päev on hingamispäevad, ütleb meile, et nad on omavahel seotud. Ja vaadake, mis juhtub esimesel päeval. Rahvas peab koguma ihaldusväärsete puude vilju ja oksi. See on seotud esimese päevaga, mil Jumal lõi taeva ja maa ning inimene paigutati Eedeni aeda. Järgmised seitse päeva pidid iisraellased elama lehtmajades. Kaheksandal päeval pidid nad laagri katkestama ja püha kokku kutsuma. Samamoodi elame meie, inimesed, kes kunagi aia vilja nautisime, nüüd Aadama patu tõttu ajutistes elukohtades siin maa peal. Me teeme seda kokku seitse „päeva”, kuni tuhandeaastase valitsemisaja lõpus „laagris puhkame” ja meid viiakse igaveseks oma uude koju. See on „kaheksanda suure päeva” tähendus. Prohvetlikult on see seotud kaheksanda loomise päevaga, kus on uus taevas ja uus maa. Sukkot on seitsmes püha  ja toimus seitsmendal kuul aasta seitsmenda täiskuu ajal. Pühakirjas pole juhuseid. See kõik on pilt tulevasest Messiast.

Minu jaoks on hämmastav ka see, et teine ​​tempel, kuulsusrikas tempel, mille Saalomon tegi, valmis ja õnnistati lehtmajade pühade ajal.

2. Ajaraamat 5: 1,3

… Nii sai kõik tööd, mis Saalomon tegi Issanda koja heaks, lõpetatud … Seepärast kogunesid kõik Iisraeli mehed kuninga juurde pidustustele, mis olid seitsmendal kuul.

Edasi öeldakse, et selle kõige kuulsusrikkama templi pühitsemise ajal, mil leviitide kummardamismeeskond juhtis kogu kogudust kiituses ja tänus, langes Jahve au ja täitis templi nii, et preestrid ei saanud jätkata teenimist, sest pilv oli nii paks! Kas me arvame, et see on lihtsalt juhus? See sündmus on otseselt seotud kolmanda prohvetliku templiga, uskliku ihuga, mis ühel päeval mitte ainult ei ole Tema ligiolu sarnane, vaid mille Ta täidab oma hiilguse TÄIUSEGA kuni selleni, et pole muud näha kui Tema! Lehtmajade püha tähistab lõpliku templi pühendamist selle rikkumatusse ja hiilgavasse olekusse!

 

2. Korintlastele 5: 1

Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,

Ilmutus 21: 3

Ja Ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat:  „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.”

Sukkot peab meenutama meile tõsiasja, et me ei ela oma alalistes kodudes ja templites. See on eepiliste mõõtmetega lõpuaegade lõikuspüha tähistamine, kus Jumala rahvas käis nädala telkimas, kui käegakatsutav meeldetuletus kõigest, mida Jumal oli teinud, ja kõigest, mida nad peavad ootama kui Ta tagasi tuleb.

Tänapäeval toimub kristluses tohutu liikumine, et usklikud jõuaksid tagasi oma usu heebrea juurte juurde, õppides piibellikke asju Piibli viisil tegema, süvendades seeläbi piibellikku arusaama oma Päästjast. Kümned tuhanded kristlased kogu maailmas kogunevad igal aastal perekondade, koguduste ja isegi rahvahulkade kaupa, et tähistada seda kõige hämmastavamat nädalapikkust püha, tehes peaproovi sellest hetkest, millal Ta lõpuks oma pruudi juurde naaseb. Kogu nädal on täis jumalateenistusi, piibliuurimist, lastele mõeldud käsitööd … naasmist elu põhitõdede juurde ja eemale igapäevasest tööst.

Miks see on kui peaproov? Sest kui Messias tuleb tagasi, peavad kõik usklikud üle maailma seda Jeruusalemma tulekuga tähistama. Sakarja 14. peatükk räägib tulevast ISSANDA päevast ja sellest, milline näeb välja see aastatuhat. Salmis 16 öeldakse: „Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud  Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama lehtmajadepüha.”

Edasi öeldakse, et vihma ei saja nende aladel, kes üles ei tule. Milline hiilgav aeg see saab olema, mu sõbrad! Kui usklikud üle kogu maailma kogunevad Kuningate Kuninga ümber, et kummardada, tähistada ja pidutseda Tema ligiolus. Milline hämmastav võimalus on meil nüüd saada osa sellisest sündmusest, kui austame oma kuningat nende prohvetlike Issanda pühade kaudu.

Selle sarja 2. osas räägime sellest, kuidas lehtmajade püha on tegelikult seotud Messia sünniga!

Shalom,
Jim Staley

Allikas: https://staleyfamilyministries.com/the-feast-of-tabernacles-part-1.html