Lehtmajade püha, 2. osa: millal Jeshua sündis?

Millal Jeesus sündis? Esiteks, miks on see üldse oluline küsimus? Noh, mis teiega juhtuks, kui te oma abikaasa sünnipäeva või ühe oma lapse sünnipäeva valel päeval tähistaksite? Mis veelgi hullem, mis siis, kui valiksite oma naise sünnipäeva tähistamiseks teie vana tüdruksõbra sünnipäeva? Mis siis juhtuks? See küsimus on asjakohane, sest Pühakiri käsib meil järgida tõde, kogu tõde ja ainult tõde, aidaku meid Jumal. Me peaksime oma naise sünnipäeva  mõnele muule päevale tõstmist lugupidamatuks. Ometi oleme Jumala Poja puhul võtnud vastu seisukoha, et see pole oluline? Olen seisukohal, et enamik meist õpetaks oma lastele, et isegi kõige väiksem vale pole vastuvõetav. Seega selleks, et saaksime teada, millal Jeshua tegelikult sündis, on minu arvates oluline teada, millal Ta ei sündinud.

Pole saladus, et 25. detsember, jõulud, on aeg, mil peaaegu kõik kristlased tähistavad Kristuse sündi. Kuid vähesed teavad tegelikult, miks nad seda sel päeval tähistavad või kust see tähistamine algselt pärines. Selle püha päritolu on nii juurdunud paganlusest, hedonismist ja seksuaalsest ebamoraalsusest ja Ameerika Ühendriikides oli selle tähistamine kuni 1800ndate lõpuni keelatud. Lühike versioon on see, et see pärineb Piibli baalist.

Baal oli Noa lapselapselaps ning ehitas üles Niineve ja Paabeli linnad. Kui ta suri, siis ta jumalikustati ja temast sai kurikuulus päikesejumal, keda on kujutatud peaaegu igas maailma kultuuris. Teda tunti erinevates kultuurides erinevate nimede all, kuid tema algne identiteet jäi samaks. Ta oli allmaailma peajumal.

Vana-Rooma kultuuris oli detsembri lõpus talvisel pööripäeval kaheteistkümnepäevane püha, mida kutsuti Saturnalia pühaks. Siit saame kaksteist jõulupäeva. See püha oli täis purjutamist, liiderlikkust ja seksuaalset ebamoraalsust, kuna nad uskusid, et puuvõõrikud ja igihaljad puud on viljakuse ja uue kasvu sümbolid. Igihaljas puu oli päikesejumala fallose sümbol ja inimesed kaunistasid seda kaheteistkümne küünla ning kuld- ja hõbekuulidega, sümboliseerides kõike seda, mis on ebapüha. Algselt pandi kaheksaharuline täht igihalja puu otsa, kuna see oli Rooma päikesejumala sümbol.

Kuigi talle on antud erinevates kultuurides üle maailma palju erinavaid nimesid, on tema atribuudid hämmastavalt sarnased. Meie tänapäevane “päikesejumal” on punase ja valge varjundiga ning toob lastele kingitusi. Ta oli pärit Skandinaavia kultuurist, kus teda kutsuti Odiniks. Odinil oli pikk valge habe, ta kandis piiskopisaua, ta oli kõiketeadev, kõikvõimas ja reisis kord aastas öösel mööda maailma ringi. Tema kaheksajalgne hobune ja kaks lööginuia muudeti lõpuks kaheksaks põhjapõdraks ja päkapikuks. Ta annab lastele kingitusi, kui nad olid sel aastal tublid ja tema lööginuiad peksid lapsi, kui nad olid halvad lapsed. Aja jooksul sai tema nimest Euroopas Sinterclaus ja loomulikult siin Ameerika Ühendriikides kurikuulus jõuluvana.

Odin on iidset päritolu  ja ta on otseselt seotud Luciferi endaga, selle Kristuse petturiga, kes teeskleb, et on kõiketeadev, lumivalgete juuste ja valge habemega, kõikjal viibiv, peab tööde kohta raamatut ja hoolitseb laste eest. Shakespeare’i ajastul, kui olid populaarsed avalikult mängitud näidendid, siis deemonlikud tegelased kuulutasid oma tulekut hüüdes: “Ho, ho, ho”. Ja jah, just sealt pärineb jõuluvana versioon sellest. Erinevus tõelise taevase kingituse andja ja selle petturi vahel seisneb selles, et tänapäeva päikesejumal reisib ja tegutseb pimedas, tuleb korstnatest tule kaudu alla ja tal ei ole mingit eesmärki juhtida meie lapsi tõe sisse, vaid pigem suurendada liha himu ja selle elu  materiaalsete kaunistuste vastu, mille tulemusena elu keerleb ainult iseenda ümber. Pole ime, et jõulude tähistamine siin Ameerika Ühendriikides oli ebaseaduslik, kui siin oli veel 13 Briti kolooniat. Nad teadsid selle kurja ajalugu. Ja need on vaid mõned üksikasjad selle püha päritolust. Jõulude ja ülestõusmispühade ajaloolise analüüsi jaoks soovitan teil vaadata minu täispikka dokumentaalfilmi teemal “Tõde või traditsioon”. See on  Internetis saadaval.

Nüüd, kui me teame, millal Messias EI sündinud, saame lõpuks vastata küsimusele, millal ta  sündis, uurides Pühakirju ja pannes kokku selle pusle salapärased tükid. Meie teekond algab Sakariasest, Ristija Johannese isast.

Luuka 1: 5

Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast, ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet.

“Abija teenistuskord” muutub varsti väga oluliseks. Praegu uurime, aga millal ingel talle ilmus.

Luuka 1: 11

ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool.

See ütleb meile, et Sakarias oli templis, mis tähendab, et ajavahemik, mille jooksul teda külastati, leidis aset preestrikohustuste täitmise ajal. Gabriel ütleb talle, et tema naine Eliisabet rasestub ja sünnitab vanas eas poja ning nad peavad talle nimeks panema Johannes.

Luuka 1: 23-25

Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:  „Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil Ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.” 

Niisiis läks ta pärast templiteenistuses veedetud päevi koju ja Eliisabet jäi rasedaks ning peitis end viis kuud. Nüüd peame selle siduma kuupäevaga, mil Maarja Päästjast rasedaks jääb. Pühakiri annab meile selle ajajoone täpselt samas peatükis:

Luuka 1: 26–27, 31

Aga (Eliisabeti raseduse) kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret,  neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja panedtalle nimeks Jeesus.

Nii et paneme kokku selle, mis me seni oleme teada saanud. Eliisabet jääb rasedaks kohe, kui tema abikaasa pärast templis teenimist koju tuleb. Kuus kuud hiljem jääb Maarja Jeshua ootele. See tähendab, et Maarja sünnitab kuus kuud pärast Ristija Johannese sündi. Nii et meil on nüüd vaja vaid teada saada, millal Sakarias oma teenistusest templis tagasi tuli, ja me teame täpselt, millal Jeshua sündis. Selleks peame minema tagasi ja uurima, millal „Abija teenistuskord” templis teenis. Teenistuskordade kirjeldused leiame 1. Ajaraamatu 24. peatükist.

1. Ajaraamat 24:10

 seitsmes Hakkosile, kaheksas Abijale

Preestrisüsteemis tegid leviitidest preestrid aasta jooksul templis teenides vahetusi. Teenistuste ajakava koosnes kahekümne neljast teenistuskonnast, millest igaüks teenis üks nädal korraga, kaks korda aastas. Piiblis on esindatud kaks kalendrit. Seal on tsiviilkalender, mis oli kuningate, sünnituste ja lepingute ametlik kalender. See kalender algas 1. tisreiga, mille nimi on täna Rosh Hashanah. See langeb meie septembrisse/oktoobrisse. Teine kalender on religioosne kalender, mis käsitles preestritega seonduvat ja mille alusel arvutati välja pidupäevad. See kalender algab heebrea kalendris 1. nisanikuul, meie märtsis/aprillis. Ja just sellest kalendrist said alguse preesterlikud  teenistuskorrad.

Nüüd, kui me teame, millal algas esimese teenistuskorra nädal, siis võime arvestada kaheksa nädalat edasi, et jõuda Sakariase esimese templinädala alguseni: ijari kuu viimase nädala lähedale. Ei ole võimalik teada täpset päeva, millal Eliisabet rasedaks jäi, kui ta on kodus, kuid võib kindlalt uskuda, et see juhtus millalgi ijari kuu jooksul. Rasedusperiood lootel emakas on nelikümmend nädalat. See määrab Johannese sünni järgmise kevade paasapühale! Ja see pole üllatav, sest Pühakiri ütleb Luuka evangeeliumis, et ta tuleb Eelija vaimus ja saab Messia eelkäijaks. Judaismis on alati aru saadud, et Eelija tuleb paasapühal. Tänaseni jätab iga religioosne juut tema jaoks paasapüha laua taha tühja tooli ja isegi tõuseb ühel hetkel sederi ajal püsti ja avab välisukse, kutsudes ta sümboolselt sisse. Johannese sünd paasapühade ajal pole üldse üllatus.

Nüüd, kui me teame, millal Johannes sündis, hõlmab Jeesuse/Jeshua sünni arvutamine lihtsat matemaatikat. Kuna me teame Luuka jutustuse järgi, et Maarja oli Johannese sündides kolmandat kuud rase, siis loeme lihtsalt veel kuus kuud edasi, et täpselt teada saada, millal ta meie Päästja sünnitas. Ja jällegi, pole üllatav, et Jeshua sündis lehtmajade püha alguses, kus Ta telkis inimeste seas. Johannes sündis esimesel pühal ja Jeshua sündis viimasel, mida kutsuti lihtsalt “suureks pidupäevaks”, mis oli tohutu aastalõpu tähistamine, kus kogu Iisrael sõitis Jeruusalemma lõikuspüha tähistama. Nad ei teadnudki, kui suur püha see tol aastal oli!

Veel üks tõend Tema sünnist Sukkoti pühade ajal (meie september/oktoober) on asjaolu, et Luuka 2: 8 narratiivi järgi olid karjased ikka veel väljas lambaid karjatamas. Kui Ta oleks detsembri lõpus sündinud, poleks karjased nii kaugele põldudele läinud; palju külmematel talveõhtutel oleksid nad hoidnud oma karju kodule lähemal. Teiseks kutsus Rooma keiser Augustus sel aastal üles rahvaloenduse ega oleks seda kunagi teinud talvekuudel, kus reisimine oli raske ja ilmastik pole optimaalne. Loogika ütleb, et parim aeg loenduseks oleks siis, kui rahvas juba niikuinii Jeruusalemma sõitis … mis oli Sukkoti pühade ajal!

Veel üks oluline punkt: Jeshua ei sündinud üheski väikelinnas. Vähesed inimesed teavad, et Petlemma nimi koosneb kahest heebrea sõnast: beit, mis tähendab “maja”, ja lechem, mis tähendab “leiba”. Petlemm tähendab sõna otseses mõttes “leivamaja”. See oli leviitide küla, kus valmistati püha leiba templis töötavatele preestritele ja oliiviõli seda valgustanud menoora jaoks. Lisaks kasvatati siin kogu Iisraeli kõige olulisemaid loomi Yom Kippuri kitsi ja paasatalle. Siin oli kuningas Taaveti sünnikoht, Raaheli matmispaik, Ruti ja Boase rehealune ning see oli ka sõjaväe eelpost. Selle väikese koha prohvetlik ajalugu ei saa olla sügavam.

Mõelge sellele hetkeks … Üheksandat kuud rase Maarja põlati ära, sest „võõrastemajas polnud ruumi?” Ma ei usu seda. Nende pere ja sõprade jaoks oleks olnud anateem, kui nad rasedale majutust ei leiaks. Tõenäolisem tõde on see, et ta peletati eemale, sest kõik teadsid, et ta oli väljaspool abielu rasestunud ja keegi poleks uskunud hullumeelset lugu sellest, et ta on eostatud Pühast Vaimust. Nii saadeti ta koos Joosepiga lauta, kus ta sai sünnitada. Kuna Jumal on täiuslike ennustuste ja äärmuslike prohvetlike detailide Jumal, siis kas võib olla nii, et Jumala Tall on tegelikult sündinud leviitide laudas, kus kasvatati paasatalle ja Yom Kippuri kitsi? Kas Teda oleks võinud panna sõime (alusele, millesse pannakse loomadele kuivsööt) ja millest paasatall toitus? Pole kahtlustki, et nii juhtus. Nende ära põlgamine viis prohvetliku edutamiseni. Ärge kunagi unustage seda valemit. Inimeste poolne ära põlgamine viib alati edutamiseni Iisraeli Jumalas.

Ja kui sellest kõigest pole veel vähe,  et me teame Tema sünniaega, saame arvutada välja ka imelise eostamise aja. Ja kuidagi  juhuslikult leiab see aset kislevi kuu lõpus, meie detsembris, pühendumispühal, mis on paremini tuntud kui Hanukka. Seda püha nimetatakse valguse festivaliks ja Jeshuat nimetatakse Maailma Valguseks! See on mälestuspidu, mil meenutatakse seda, kuidas juudid võitsid templi kreeklastelt tagasi, kes olid selle rüvetanud peaaegu kakssada aastat tagasi. Templi menora sai selle püha keskseks sümboliks ja menora esindas alati Jumala Sõna. Meie, usklikud, teame täpselt, kes see Jumala Sõna tegelikult on. Jeshua viljastati prohvetlikult selle kaheksa päeva kestva püha ajal kui maailma tõelise valgusena, mis tuleb ja vabastab inimeste templid, vabastades need tõelisest vaenlasest, kes selle algselt rüvetas. Iga juut ja messiaanlik kristlane maailmas süütab valguse püha ajal küünlajala, mida nimetatakse Hanukkiaks, selle ajaloolise päeva meenutamiseks. Täna peab see valgus särama meie eludes, et kõik seda näeksid!

Nagu näete, on Piibli kalendri mõistmine ülioluline selleks, et mõista mitte ainult meie Messia sünnipäeva, vaid ka peaaegu kõiki teisi Piibli teemasid. Sukkoti püha pole teistsugune. See on aasta kõige põnevam püha. Ja nüüd saate natuke rohkem aru selle põhjustest. Meie Päästja viljastati pühitsemise pühal Maailma Valguseks ja Ta sündis lehtmajade pühade ajal, kus Ta tuli inimeste juurde telkima. Kandkem igaüks meist Tema valgust sügavale oma ajutistesse elukohtadesse (sukkah’desse) ja las see särab eredalt, et kogu maailm seda näeks!

 

Shalom,
Jim Staley

Allikas: https://staleyfamilyministries.com/the-feast-of-tabernacles-part-2.html