Leina kohta käivate müütide ümberlükkamine: neli eksiarvamust, mida vältida

1934. aastal kirjutas kirjanik Claire Harner, leinates oma venna Olini surma, pärast äkilist haigust, selliste ridadega luuletuse:

“Ära seisa haual, ära nuta.
Ma ei ole siin, ma ei maga.
Olen tuhande tuule hinguses
Olen lume teemantsädemetes…
Ära seisa haual, ära nuta –
Ma ei ole siin, ma pole surnud.”

Enne, kui mõistate Claire’i tema utoopia pärast hukka, peatuge ja mõelge, kas olete ise kuulnud või öelnud selle lohutuse “kanoonilisema” versiooni. “Ära nuta, ta on paremas kohas.” Või etteheitvalt: „Jumal pöörab tema surma millekski paremaks. Jätkuv lein on tõendiks usalduse puudumisest Jumala vastu.” Kui rääkida surmast, siis kipume kõik selliste lugudega reaalsust, mida näeme läbi pisarate enda ees oleva tolmu ja tuhana, asendama.

Suurte katsumuste ajal haarame nendest banaalsustest kinni, kui päästerõngast. Kuid olenemata sellest, kas me püüame anda habrast lootust sõbrale või iseendale, ei too leina kohta räägitavad müüdid meile midagi head. Vaatame nelja eksiarvamust, millest peate võib-olla loobuma, et asetada lein õigele kohale ja seeläbi paljastada tõeline lootus.

Müüt nr 1: ta on paremas kohas

Claire Harner pani oma luuletuse pealkirjaks “Surematus.” Ta igatses oma venda väga ja tahtis uskuda, et vend on nähtamatult alati temaga. Kui olete kogenud lähedase kaotust, siis püüate samuti veenduda, et elu teispoolsuses on olemas ja teid ühendanud armastusside pole täielikult katkenud. Teil on vaja surematuse garantiid.

Kui te ei usu, et teie kallim on tuules või lumehelveste sädemetes, siis mõte sellest, et ta on “paremas kohas”, võib tunduda ahvatleva varjupaigana pisarate eest. Võite proovida oma leina (või sõbra leina) leevendada väikese lohutusega: “Ära ole kurb. Nüüd ei ole tal enam valus. Ta on nüüd taevas.” Püüdes kaotusvalu ületada, panete oma lootuse taeva peale.

Tõde on muidugi see, et meie lähedased on pärast füüsilist surma olemas. Kehast lahkumine ja seetõttu Issandaga koos olemine (2. Kor. 5:8) see on see reaalsus, mida Paulus peab „võrreldamatult paremaks” (Filiplastele 1:23). Niisiis püüdleme meie, nagu kogu varem käinud pühade hulk, parema paiga poole, kus kõik, kes nimetavad Jumalat Isaks, rikkumatus ja muudetud ihus, naudivad Tema ligiolu näost näkku. Me ei igatse sellist taevast, mida me praegu teame. Selles murtud südamete ja tragöödia maailmas igatseme Kristuse tagasitulekut ja kõige uueks muutmist. Meie südamed loodavad ja kannatavad samal ajal.

Kristlastena elame „juba” ja „veel mitte” vahel – väljakuulutatud Jumala Kuningriigi ning meie valu ja kaotust täis lihaliku elu vahel. Kuid meie tulevikulootus võib meid päästa püüdest minimeerida kaotusvalu või veenda end, et taevas muudab surma vähem valusaks. Selle asemel võime kindlalt kinni pidada nendest tõdedest: meie lähedased on Jumala hoole all kaitstud ja surm teeb ainult haiget, sest “parem koht” on endiselt nähtamatu kõigile, kes usaldavad Kristust.

Müüt nr 2: Pikaajaline viletsus on märk nõrgast usust

Teravalt langenud lein paljastab meie nõrkused ja inimloomuse. Siis mõistame ehk esimest korda, kui sügavale on needus meie maailma tunginud. Ja kuigi katsumused ajendavad meid sageli Issandalt päästet otsima, siis muretsevad ometi paljud kristlased, et pikaajaline viletsus on märk usu nõrkusest. Eeldame, et inimene, kes aastaid hiljem ikka veel ei suuda leppida ammu juhtunud kaotusega, on varjatud patukoorma all, kahtluse tõttu meeleheitesse langenud või sootuks usku kaotamas.

Kuid kogu Piiblis näeme, kuidas Jumala laste püsivad küsimused, kahtlused ja isegi meeleheide tõid nende südamed Tema juurde. Psalmid muudavad viha ja pettumuse ülistuseks. Ustava elu ajastu on täis igatsust ja ägamist. Lein ei ole nõrga usu sümptom, see näitab meile, et tõeline usk on alati valmis esitama raskeid küsimusi. Tõeline usk usaldab Jumala lubaduste täitumist. Pikaajaline lein on kurbuse ilming selle maailma hukatuse pärast, kestev tõend meie usust Jumalasse, isegi kurbuse ja pimeduse ajal.

Müüt nr 3: te peate leidma oma kannatuste eesmärgi

Ühes Pühakirja kaunimas tõotuses tuletab apostel Paulus Rooma kirikule meelde, et „ minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” (Rm 8:18). Need sõnad võivad tuua teile uut lohutust iga päev, isegi väga pika viletsuse ajal! Meie kurbused ei juhi meid. Meil on midagi suuremat, millele loota. Ühel päeval ilmneb meie viletsuses Jumala au.

Kahjuks eeldame sageli, et Jumal ilmutab meile alati oma tegusid, mida Ta teeb meie heaks. Me unustame Rooma 8. peatüki salmid Vaimu kohta, kes ägades meie pärast palvetab väljendamatute ohetega, lootes, et suudame oma leinas mõista Jumala plaani. Püüame uurida sõbra leina, et see tähendusega täita.

Võite lugeda Roomlastele 8. peatükki üles ja alla, kuid te ei leia lubadust, et Jumal selgitab teile konkreetset kasu, mida teie lein selles surelikus maailmas endaga kaasa toob. Tõde on see, et me sageli ei tea, miks Jumal lubab meil kannatada. Kuid meid ei ole kutsutud, nagu Iiob, olema kannatuste või usu proovilepaneku eeskujuks. Me ei pea otsima varjatud tähendust. Selle asemel, jättes kõrvale tõlgendamise vajalikkuse müüdi, usaldage lihtsalt seda, et Jumal tegutseb – Ta palub meil olla ustav meie valude ajal ja usaldada. Need, keda Jumal on ette näinud, armastanud, kutsunud ja õigeks mõistnud, nagu ütleb Paulus saavad austatud oma kannatustes (Rm 8:28-30).

Müüt nr 4: Jumal ei pane teie peale kunagi rohkem, kui suudate kanda

Leinavat inimest lohutades kasutame sageli kinnitust, et Jumal ei lase meil minna läbi rohkematest katsumustest, kui suudame taluda. Püüame üksteist julgustada 1. Korintlastele 10. peatükis toodud trööstiga – me ei pääse kiusatustest ja katsumustest, kuid Issand ei lase neil meid murda. Kuid see, kuidas me sellist lohutust kasutame, võib olla mitmetähenduslik. Tees, et Jumal ei anna meile rohkem, kui suudame kanda, kinnitab müüti, et meie enda vastupidavus aitab meil leinaga toime tulla. See lähenemine viitab sellele, et kergendus on mõistlik eesmärk, et “oleks võinud minna hullemini” ja et Jumal lubas leina, et saaksime sellega parimal viisil toime tulla.

Nende obsessiivsete pettekujutluste asemel saame pakkuda endale ja oma lähedastele tõelist lohutust – Jeesuse ligiolu meie kurbuses. Meie rasket koormat kergendab Jeesus, kes kõnnib meie kõrval. Ta teadis meie sügavaimat kurbust, kui Ta meie eest suri. Kõigi meie õnnistuste allikas ei jäta tähelepanuta meie nõrkust, vaid kutsub seda ära tundma ja puhkama Tema jõus.

Vastupidiselt populaarsele Claire Harneri luuletusele on täiesti normaalne seista kallima haual ja nutta: ta on surnud. Ja tegelikult ta magab. See unenägu pole aga igavene – see on meie lootuse alus. Magades Kristuse süles, ootavad meie lähedased, nagu meiegi, paremat kodu uuel maal ja taevas. Kui me igatseme seda tõelist ja täiuslikku kodu, siis võime kurvastada nii kaua, kui vaja. Me võime usaldada Jumala kirjeldamatut headust, isegi kui me ei mõista oma kannatuse eesmärki ja me peame usaldama, et Jumala hoolitsus toetab meid meie nõrkuses ja aitab meil liikuda Tema tõotatud au poole.

Autor Clarissa Moll / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/razvenchivaya-mify-o-gore-4-zabluzhdeniya-ot-kotoryh-sleduet-otkazatsya.htm