Leinaga toimetulek jõulude ajal. Minu isiklik lein.

Mu isa suri jõulupüha keskpäeval, kui olin 20-aastane, nii et saan aru, miks inimesed pühade ajal kurvastavad. Kuigi mu isa oli mitu aastat haige olnud, tundsin šoki, kaotuse ja kergenduse kummalist kombinatsiooni. Tundsin isegi rõõmu, sest ta oli lõpuks ilma valudeta ja koos Jeesusega. Järgnevate kuude jooksul vaheldusid need emotsioonid minu sees pidevalt kuni tundsin, et mõistus mängib minuga mänge. Ühel päeval suutsin end tunda rõõmsana, järgmisel kurvastasin ja siis tundsin end täiesti kadununa.

Nende jõulude pärastlõunal  tulime koos abikaasaga oma korterisse tagasi. Ust avades kuulsin rõõmsat häält laulmas: “Soovime teile rõõmsaid jõule!” Kiirustades olime jätnud jõulumuusika mängima. Meie kuuse värvilised tuled vilksatasid rõõmsalt ja näisid pilkavat minu isa surma. “Kuidas saaks keegi jõulupühal surra?” küsisin endalt. Kõik tundus sürrealistlik. Tundsin end veidi hullumeelsena, kuid hiljem sain teada, et minu tunded olid normaalne reaktsioon šokile ja leinale.

Kuni isa surmani ei olnud ma kogenud kellegi lähedase surma. Mul polnud aimugi, kuidas leina taluda. Kuu aja pärast pidi meie teine laps sündima, nii et otsustasin oma leina ignoreerida ja teeselda, et mu isa on veel elus kuni meie poja sündimiseni. See kõlab veidi pööraselt, aga ma tean nüüd, et see oli ainus viis, kuidas ajutiselt hakkama sain. Kui aga meie poeg sündis, siis pidin lõpuks oma isa kaotusega silmitsi seisma ja õppima, kuidas leina kanda.

Teie lein

Ma tean, et paljud inimesed kogevad nende pühade ajal eriliselt kaotust. Näiteks võib olla lahutasite sel aastal või on teie poeg või tütar teiega vaenujalal või mõni sõprussuhe on viimase aasta jooksul purunenud. Võib-olla on just terviseprobleemid röövinud palju tegevusi, mis olid teie elus enne seda aastat tavalised või keegi teie armastatud inimestest on surnud.

Lein on kõigile ühine kogemus. Ükski pole suutnud seda siin maapeal vältida, kuid see tabab meid sageli siis, kui me seda kõige vähem oodata oskame. Me võime kergesti olla šokeeritud ja jääda aastateks leinama, kui meil pole sellest mingit arusaama.

Leinast üle saamine

Pärast isa surma olen õppinud kolme asja, mis on aidanud mul leinaga toime tulla.

1. Lein tuleb tavaliselt lainetena, mis kestab umbes 20–30 minutit

Keha ei suuda nii tugevat leina kauem taluda. Pärast isa surma olin kartnud, et nii tugev lein kulutab mind lihtsalt ära. Kartsin, et mu lein tirib mind pimedasse auku ja ma ei suuda enam kunagi välja tulla.

Kui sain teada, et neil lainetel on piir, siis tundsin end piisavalt turvaliselt selleks, et lahti lasta, nutta, rääkida või oma tundeid kirja panna. Järgnevatel kuudel tuli leinalaineid samuti järjest vähem. Sain teada, et Püha Vaim on kogu lohutuse Jumal (2. Kor. 1: 1–3) ja õppisin Teda paluma, et Ta koos minuga nendesse leinalaintesse astuks. Ta tegi seda ja lohutas. Lein tegi haiget, kuid ma ei kartnud kaugeltki nii palju.

2. Emotsioonid ei tunne aega ja ruumi

Mälestusi stimuleeritakse meelte kaudu. Näiteks võite kuulda tuttavat laulu, mis viib teid emotsionaalselt tagasi väga kurba kohta. Potpourri (kuivatatud looduslikult lõhnavate taimsete materjalide segu, mida kasutatakse õrna loodusliku lõhna saamiseks, tavaliselt elamutes. Sageli pannakse see dekoratiivsesse kaussi) lõhn võib meid panna mõtlema varasematele tuttavatele pererituaalidele, mida enam ei eksisteeri. Jõuluehete vaatamine võib meelde tuletada inimesi, kes pole enam elus.

Mõni aasta pärast mu isa surma tuli meile onu külla. Teda kallistades tundsin “Old Spice” odekolonni lõhna, mis oli olnud mu isa lemmik. Järsku tundsin end nagu abitu 20-aastane, kelle süda oli just murtud. Ma ei teadnud, kuidas emotsionaalselt välja tulla ja jäin õnnetusse emotsionaalsesse seisundisse.

Nüüd tuletan endale meelde, et pööraksin oma meeltele tähelepanu enne pühade algust. Hakkan endale ütlema: “See oli siis ja see on praegu.” Õppisin pidama pausi, kui miski asi teda meenutas enne, kui sellele reageerisin. Hakkasin harjutama selle nautimist, mis mul on “praegu” selle asemel, et lasta end mõtetel automaatselt emotsionaalselt alla suruda. Olen õppinud tähistama pühi sellisena nagu see on minu elus praegu, meenutades Jeesuse sündi, lugedes, kuidas Tema sünd on minu ellu õnnistusi ja rõõmu toonud.

See oli distsipliin, mida pidin harjutama ja aasta-aastalt on see protsess aidanud mul elada olevikus.

3. Piirake ja määrake aeg oma tunnete tundmiseks

Me ei pea oma tundeid täielikult ignoreerima, kuid kasulik on neile teadlik aeg ja koht määrata.

Hakkasin oma isale mõtlemiseks varuma teatud aega. Mõnikord kirjutasin temast oma päevikus. Teinekord rääkisin temast oma lastele, mõnikord süütasin jõuluküünla ja tänasin tema eest. Vaatasin läbi ka oma lapsepõlve külalisraamatu. Panin siiski oma leinale ja nostalgiale ajapiirangu.

Pidin seda tegema teadlikult, langetades otsuse investeerida suurem osa oma energiast pereliikmetele, kes olid endiselt minuga ja aitama sõpru ja võõraid, kellel oli vajadusi. Ma panustasin oma energiat üha enam teenimisse, mitte leinamisse ja uute mälestuste loomisse, mitte tagasi vaatamisse.

Aastate pärast võite leida, et te kirjutate või räägite oma leinalugu. Teie valu on väiksem, sest olete kogenud Issanda lohutust. Olete harjutanud ka leinamise protsessi. Teate, et iga päev on uus päev. Iga päev õpetab teid teisi leinas aitama, täpselt nagu meie Issand lubas.

Pole kahtlust, et pühad võivad olla kurb aeg meie jaoks, kes kogeme kaotust. Kuid Jumala jõu ja armu abil saab Ta aidata meil seda teha kurbuse leidmise ja tervenemise kaudu, mis on Temas – Rahuvürstis. Jeesus jätkuvalt otsib ja leiab meid jõulude ajal, tuues lootust meie haigetesse südametesse.

Raamatu soovitus

Kui pühad valutavad: varjatud lootuse leidmine valude ja kaotuste keskel, Bo Stern

See on väike ingliskeelne raamat, mis on täis Pühakirja tõdesid, et aidata teid või teie lähedast pühade ajal.

---

Autor Bo Stern on veetnud viimased kolm jõulupüha heideldes sellega, et rõõmu leida. Jälgides oma abikaasa Steve’i võitlust ravimatu ALS-iga, on Bo vaikselt tundnud, kuidas tema pühade meeleolu vaimus hääbub ja on märganud lugematul hulgal teisi sama moodi kannatamas.

Jutustuste ja Pühakirja kaudu pakub Bo lugejatele võimalust lunastada need päevad, mis võivad sageli muutuda valusateks – tänupühad, jõulud, sünnipäevad ja tähtpäevad, verstapostid, nagu pulmad ja koolilõpetamised ning palju muud. Iga pühenduse lõpus juhendab Bo lugejaid ettevaatlikult nende pühade ja eriürituste korraldamiseks erinevatel viisidel, mis pakuvad käegakatsutavat väljundit tervenemiseks. Selle sõnumi keskmes on see, et Kristus tuli tooma lootust ja tervenemist neile, kellel on valus.

Bo kirjutab… „Jeesus ei tulnud meid rõõmustama. Ta tuli meie varjualadele, mida meie kutsume koduks, et meid vabastada. Ta tuli lahti harutama meeleheidet, mis ümbritseb meie rõõmu, rahu ja eesmärki. Näib, et lootusetus on kõige esimene kvalifikatsioon selleks, et saada Kristuse tuleku helge lootus. Võib-olla te olete just seal, kus peate olema selleks, et ikkagi imet kogeda…”

Allikas: https://justbetweenus.org/adversity/when-life-hurts/handling-grief-at-christmas/