Leitnant Carey H. Cash (3)

Raamatu “A table in the Presence” autor.

Autorite märkus: Leitnant Carey H. Cash, Ameerika Ühendriikide mereväe kaplan, on jalaväe merejalaväe pataljoni kaplan. Operatsioonis “Iraqi Freedom” oli tema üksus esimene maapealne võitlusjõud, mis ületas Iraagi piiri. Ta on lõpetanud The Citadeli (Lõuna-Carolina sõjaväekolledži) ja Southwestern Baptist Theological seminari ning ta määrati kaplaniks 1999. aastal. Järgmised katkendid pärinevad ltn Cashi raamatust “”A table in the Presence”. Need on lood meestest, kellega tal oli eesõigus koos teenida.

On asju, mida te kunagi ei saa teada – noh, vähemalt mitte siin pool igavikku. Kapral Zdbulon Batke, M-19 granaadiheitja, rääkis: „Olukord läks nii hulluks, et ma tundsin sõna otseses mõttes, kuidas kuulid mu kõrval vihisesid. Ma oleksin pidanud iga hetk pihta saama. Ma nägin nende meeste varjulisi piirjooni, kes jooksid kõikjal minu ümber, minu kohal katustel ja igal pool. Kuid miski lihtsalt hoidis mind elus.

“Siis pidi mu süda peaaegu seiskuma. Miski käskis mul vaadata endast paremale ja kui ma vaatasin, nägin siluetti mehest, kes ei saanud olla kaugemal kui kakskümmend viis jalga (7 meetrit). Ta põlvitas koos oma RPG-ga, mille sihik oli suunatud otse minu poole.”

See, mis edasi juhtus, oli lihtsalt seletamatu. Enne kui Batke jõudis oma M-19 ringi pöörata ja tulistama hakata, tõusis mees ilma mõjuva põhjuseta püsti, nagu oleks ta kummitust näinud. Ta vaatas teist enda lähedal seisvat püssimeest, vehkis meeletult kätega ja koos jooksid nad täiskiirusel pimedasse tänavasse.

Nad ei vaadanud kordagi tagasi. Vaenlase püssimehel olid olnud kõik võimalused oma RPG poolt peatatud Humvee (kerge, väga mobiilne, diiselmootoriga neljarattaveoline taktikaline sõiduk, mis suudab kanda väga erinevat sõjalist riistvara) pihta tulistada. Ometi selle asemel, et sooritada üks täpne lask, ta lihtsalt jooksis minema. Ta karjus midagi oma kohortile araabia keeles  ja nad põgenesid elu eest.

Mida küll see mees pidi nägema? Mis põhjustas selle, et ta oma raketti ei tulistanud? Miks ta pöördus ümber ja minema jooksis?

Kui nad lõpuks presidendilossi raudväravatest sisse sõitsid, meenutas peakorteri kompanii ülem kapten Will Dickens, et tal oli suur soov põlvili kukkuda ja Jumalat tänada. Paljude meeste silmist voolasid liigutus- ja tänupisarad.

Kapral Harvey muudkui naeratas ja osutas kulunud nahkjasrohelisele Piiblile, mis ikka veel liikumatult raadioalusel lebas. “Ma teadsin seda! Ma teadsin seda, kui me selle tormis leidsime. Jumal kavatses meid kaitsta.”

(2)

Jumalal on ainulaadsed viisid, kuidas näidata oma Sõna tähtsust inimestele, kes vajavad seda täiendavat usutugevdajat. Kapral Hardyl, kes hoidis oma kaasreisijaid alati tegevuses sagedaste piibliviidete ja tsitaatidega, oli roheline taskupiibel, mis oli salongis muutunud vaimseks sümboliks. Kord võeti see Humvees välja ja edastati inimeselt inimesele, et seda vaikselt või valjusti ühe ägeda liivatormi ajal lugeda, kui õhus oli nii paks liiv, et blokeeris osa raadiosagedusi.

Hardy avas Humvee ukse ja tormi sisse astudes unustas, et Piibel oli tema süles. Hiljem ta mõistis, et roheline Piibel, millest tema ja ta kolm sõpra olid hakanud sõltuma kui Jumala ligiolu märgist, oli liiva sisse kadunud. Tormi viimased tunnid olid vaieldamatult kõige hullemad. Seitsekümmend miili tunnis (31 m/s) puhuvad tuuleiilid tõid lisaks liivale ka vihma ja seejärel golfipallisuurused raheterad, mis peksid konvoid külgsuunal nagu meteoorisadu. Kui tuul lõpuks nõrgenes, said kapralid Dickens, Hardy, Batke ja Beavers – koos ülejäänud konvoiga – viivitamata juhised tankida ja lahkuda.

Tee, kus Dickensi sõiduk oli terve öö tühikäigul seisnud, elavnes, kui kümned Humveed, veoautod ja suurtükiväeüksused liikuma hakkasid ja kaevasid teed läbi vihma poolt tekitatud punase sodi mere. Pärast tankimist jõudis Hardy uuesti rivisse ja asus tagasi konvoi algsesse koosseisu. Siis vajutas Hardy ilma hoiatuseta pidurit. “Härra, see on Piibel!”

Järsku pidi rida sõidukeid tema taga pidurit vajutama, kui Hardy ukse avas ja välja hüppas. Tal oli suu kõrvuni, hoides käes kadunud Piiblit, mis oli eelmisel õhtul otse keset tormi kadunud. Ja kõige kummalisem oli selle täiuslik seisukord.

Piibel kukkus sõidukist mudasele teele ja seejärel ründasid seda tundide kaupa 70 miili tunnis (31 m/s) puhuv liiva, vihma ja rahet kandev tuul. See oli lebanud teel, mis viimase kahe tunni jooksul oli kandnud kõigi kolonnis olnud sõidukite raskust. Sellegipoolest ei olnud Piibel  oma algsest kohast sentimeetritki liikunud. Ja see ei olnud rebenenud. See ei olnud painutatud. See ei olnud isegi märg.
“Härra, see on märk Jumalalt!” ütles Hardy ja surus Piibli omale vastu rinda.

(3)

Staabiseersant Bryan Jackwayd ei olnud kuidagi võimalik veenda, et usk 91. Psalmi ei tööta. Selle psalmi sõnad kandsid ta läbi 1991. aasta Kõrbetormi ja Somaalia veriste tänavate. Selle lubadused olid olnud tema tugevuseks vaid mõni päev tagasi, kui vaenlase miinipildujad oleksid Saddami kanali ääres temalt peaaegu elu võtnud: „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu… Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. (Psalm 91:7,9)

See oli hetk, mil kõik mehed, kes olid Jackway sõidukis, oleksid pidanud surma saama. Ilma hoiatuseta tabas RPG (reaktiivgranaat) otsejoones juhipoolset ukseraami, 12 tolli (30cm) kauguselt juhi istumiskohast. See saatis tulelaineid ja šrapnelli järellainetuse läbi kitsa sõidukisalongi. Just sedasorti otsetabamustest ei jää sageli inimjäänuseid.

Lühidalt öeldes plahvatas suur plahvatusohtlik rakett kogu oma jõuga soomustatud Humvee  salongis, kus oli neli meest. Ja ometi, kui rakett tabas ukseraami, oleks justkui nähtamatu käsi juhtinud juhi avatud akent, samal ajal kui ülejäänud osa purunes vastu esiklaasi sisemust.

Esiklaas plahvatas seestpoolt väljapoole. Millisekundi kestnud kõrvulukustava pauguga lagunes paks kuulikindlast klaasist tuuleklaas Jackway endiselt liikuva Humvee ette sillutatud teele nagu surmav vihmatorm. Kõik neli meest olid neelatud leekide kõrvetavasse kuumusesse. Jackway Humvee taga sõitnud merejalaväelased nägid tabamust. Nad teadsid ilma kahtluseta, et Ameerika oli just kaotanud neli kutti.

Pärast pimestavat välgatust silmi avades haaras Jackway endal rinnust ja käest. Ta muudkui peksis ja pigistas ennast, et veenduda, kas on ikka elus. “Kallis Jumal, ma olen elus!” ta hüüdis. Jackway võttis kohe raadio, et helistada ja inimohvritest teatada. Ta ei vaevunud nende poole vaatama. Ta teadis väga hästi, et keegi poleks sellisest plahvatusest elusalt välja tulnud, veel vähem vigastamata.

Aga kui ta vaatas enda kõrvale ja selja taha, istusid seal teised, elusalt ja vigastamata. Jackway hakkas autojuhi surnukeha läbiotsima. Ta teadis, et pole harvad juhud, kui lahingus surmavalt haavatud mehed ei saa mõne sekundi või isegi minuti jooksul aru, et nad on saanud löögi või on suremas. Juht istus täpselt seal, kus ta oli istunud siis, kui plahvatus toimus.

“Hakkasin kätega ta selga, jalgu, kaela kompima, teda patsutama, otsima sissepääsuhaava, väljapääsu haava, kuhu oli tabanud šrapnel,” rääkis Jackway. “Aga midagi ei olnud. Ma ei suutnud uskuda, mida ma nägin.”

Jackway ei saanud muud teha kui korrata selle psalmi sõnu – kohta Pühakirjast, mida ta oli sõtta minekuks valmistudes korduvalt lugenud. Tema süda hüppas, kui ta koges selle uut jõudu ja tähendust nii nagu ei kunagi varem.

„Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.  Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.” (Psalm 91:14-16)


12. aprilli alguses Saddami palee territooriumil ringi liikudes tundsin, et olen sunnitud meestega rääkima ja nende lugusid kuulama. Tundsin neis olevat sügavat vajadust, isegi sundi, väljendada oma imestust ja hämmastust selle üle, millest Jumal nad läbi oli toonud. Ja see ei kehtinud vaid käputäie merejalaväelaste kohta. Noorimast reamehest vanima veteranini oli igal mehel oma lugu rääkida.

Nende lugudel näis olevat üks ühine joon – nad kõik uskusid, et on sattunud keset tänapäevast ime. Kui nad mulle nähtust rääkisid, hakkasid nende silmad ja näod särama. Mulle oli selge, et ma ei olnud mitte ainult sõdalaste, vaid ka tunnistajate seltskonnas.

Kui nad rääkisid, pisarad silmis ja kuuliaugud riietel, mõistsin, et ka mina olin tunnistajaks. Need ei olnud mehed, kes olid ühe hetkega “religiooni leidnud” või kes tunnistasid abivajajatele viisakalt palve või usu praktilistest aspektidest. Need olid mehed, kes olid komistanud millegi ajaloolise otsa, loo otsa, millest tuli jutustada.

Katkend Peggy Joyce Ruthi ja Angelia Ruth Schumi raamatust “Psalm 91. God´s shield of protection. Military edition.”

Kolonel James E. Agnew. Psalm 91 ja keemiarühm

Kui ma teenisin Kõrbetormi ajal esimese ratsaväediviisi toetusväejuhatuse kaplanina, kuulus mu töövaldkonda ka diviisi keemiarühm. Enne maasõja algust .....

Jeff ja Melinda Phillips

Autori märkus: iga ema kardab telefonikõnet või kirja uudistega, mis muserdavad tema ülejäänud elu. Salm, mille iga vanem .....

Natside vangilaager

Teise maailmasõja ajal õppisid paljud inimesed Issandat tundma ja Teda usaldama. Üks nendest oli inglane, keda hoiti pikka .....

Ta hüüab Mind appi ja Ma vastan temale

Ta hüüab Mind appi ja Ma vastan temale; Mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, Ma vabastan .....

LT. Kaplan Terry Sponzholz. Lood, mis nõuavad jutustamist

LT. Kaplan Terry Sponzholz "Christ Firefighters" President, Florida Citrus County. Olime jõudnud Code Two´ga  haiglasse (südameinfarkt), kui saime .....

Bataani surmamarsis ellujäänu. Lood, mis nõuavad jutustamist

John Marion Walker Armee Lennukorpuse Reamees 4. klass 35. õhusalga spetsialist 21. jälituseskadrill Bataani surmamarsis ellujäänu. Me kõik .....

Et ta Minusse on kiindunud, siis Ma päästan tema; Ma ülendan tema, sest ta tunneb Minu nime

Mitmed Iowa 113. ratsaväeüksuse sõdurid – Euroopa sõjas suurepäraselt võidelnud üksus– said ülestõusmispühadeks kaardid, mis avasid nende silmad. .....

Rick Johnson, Vietnam

1966. aastal otsustasin kolledži pooleli jätta ja liituda merejalaväega, et saaksin minna Vietnami. Mereväelased otsisid piloote ja tahtsid, .....

Näitleja Jimmy Stewart, õhuvägi, lahingupiloot ja pommitajate koolitaja

Pole üllatav, et James Stewart tundis II maailmasõja ajal kutset oma riiki teenida. Ta pärines väga patriootlikust sõjaajalooga .....

Dunkirki neli imet

Teise maailmasõja pimedamatel tundidel kuulutas kuningas George VI välja riikliku palvepäeva ja kogu Suurbritannia kirikud olid rahvast täis. .....

Kogu Inglismaa oli jahmunud

Kogu Inglismaa oli jahmunud sellest, mis juhtus Dunkirkis II-s maailmasõjas, kui natsid ajasid tuhandeid Briti sõdureid veepiirile lõksu. .....

Monsi lahing I maailmasõjas

"Sest Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa .....