Leon Rosenberg: mees, kes armastas Messiat

10. oktoobril 1903.a. saabus Varssavist Odessasse noormees, kelle nimi oli Leon Rosenberg. Ta oli Briti Mildma Missioni esindaja, mille põhiülesandeks oli aidata levitada head sõnumit Euroopa ja Venemaa impeeriumi juutide seas.

Teda ootas raudteejaamas vanem mees, Chaim Gurland, endine Mitava linna peapastor, kes töötas oma rahva heaks üle 30 aasta. Vaatamata kõrgele eale ja haigusele jätkas ta pastorina teenimist ja juhtis väikest juutide rühma, kes uskusid Jeshuasse kui Iisraeli Messiasse. Seda kohtumist võib nimetada sümboolseks, sest jaama perroonil kohtusid Odessa linna messiaanliku liikumise minevik ja tulevik. Pastor Gurland, kes pani aluse sellele ainulaadsele liikumisele ja Leon Rosenberg, kes rajas Lõuna-Ukraina esimese Messiasse Jeshuasse uskuvate juutide kogukonna.

TEE ALGUS

Leon Rosenberg sündis 15. veebruaril 1875.a. Opole linnas, praeguses Poolas, mis kuulus tollal suurele Vene impeeriumile. Ta oli oma isa Eleasari (Laatsaruse) ja ema Gali esmasündinud poeg.

Rosenbergide perekond oli linnaelanike seas lugupeetud, kuna järgis kõiki ortodokse judaismi traditsioone ja eeskirju. Seetõttu kasvatati Leoni judaismi rangete kaanonite järgi, alustades heebrea keele õppimisest (mida tol ajal kasutati ainult jumalateenistuskeelena), lõpetades õpingutega ješivas, kus ta tarkade mentorite hoolika tähelepanu all õppis Toorat, Mišnat ja Gemarat, Talmudi ja selle kommentaare.

Ta oli õpingutes edukas, kuid tal tekkis palju küsimusi. Ta otsis vastuseid müstilisest Kabalast ja kuulsate rabide, näiteks Bretslavi Nachmani kirjutistest, kes paljude hassidismi järgijate arvates kannatas vabamõtlemise all. Ühel päeval sattus tema kätte raamat nimega “Brit Hadasha”. Leon luges seda rõõmuga ja uuris koos ješivast pärit sõbraga seda pikkadel talveõhtutel, imetledes raamatu mõtte sügavust ja vaimseid tõdesid. Peagi sai ješiva ​​juhtkond sellest teada, ohtlik raamat konfiskeeriti ja hävitati ning süüdiolevaid õpilasi karistati karmilt.

See oli Leon Rosenbergi esimene kohtumine Iisraeli Messia Jeshuaga, kes sel hetkel ilmus tema ette oma rahva suure Õpetaja ja Reformijana. Vastupidiselt isa tahtele ei saanud Leonist rabi. Ta otsustas omandada ilmaliku hariduse ja peagi imes uus maailm, milles puudusid keelud, ta endasse. Lühikese aja jooksul muutus Leon innukast usklikust antagonistiks ja ateistiks. Ta naeruvääristas seda, millesse varem oli uskunud ja isegi korralikust juudi perekonnast pärit sügavalt uskliku tüdruku Fanny Wymaniga abiellumine ei muutnud teda.

Ta jäi endas ja elus pettunud noormeheks, kes otsis küsimustele vastuseid. Ja ühel päeval kohtas ta meest nimega Zilberstein, kes oli Jeshuat uskuv juut. Ta jagas Varssavi tänavatel traktaate, kuhu oli kirjutatud jidiši ja heebrea keeles Vana Testamendi tsitaate – ennustusi, mis täitusid Messias Jeshuas ja kuulutas head sõnumit. Selle eest sai ta korduvalt fanaatiliste religioossete juutide käest peksa, tema kirjandus hävitati, kuid Zilberstein tuli ikka ja jälle tänavatele jutlustama ja traktaate levitama.

Leon tahtis teada, miks Zilberstein kirjandust välja jagab, teades, et fanaatikud hävitavad selle. Kurbusega hääles vastas Zilberstein: „Kui meie inimesed vaid teaksid, et tallavad aarde jalge alla, hävitades Elu Sõna, siis ei teeks nad seda kunagi. Vaimses pimeduses hülgasid nad Messia, kellest minu kirjanduses räägitakse. Ma viskan oma leiva vette ja omal ajal kannab see vilja.”

Leon oli hämmastunud, kui Zilberstein, hoolimata sellest, et teda taga kiusati ja peksti, ütles juutide kohta “meie rahvas”. Ta tsiteeris lõiku evangeeliumist, milles Messias tunneb kaasa oma hajutatud juudi rahvale, Iisraeli koja kadunud lammastele ja lisas: „Issand Jeshua/Jeesus käskis meil armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, kes meid ilma põhjuseta vihkavad.”

Zilbersteini tunnistuse siirus jättis Leonile sügava mulje. Ta jätkas kohtumisi evangeeliumi teenijaga ja võttis peagi Jeshua vastu isikliku Issanda ja Päästjana.

See tekitas Leon Rosenbergi elus vastukaja, perekond hülgas ta, teda taheti naisest eraldada, ta kaotas töö ja juudi kogukond keeldus tema kui “isade usu reetjaga” suhtlemast. Vaatamata nendele katsumustele muutus Leon usus tugevamaks ning aasta hiljem liitus temaga tema naine Fanny, kes hakkas samuti Jeshuasse uskuma. Ta oli suurepärane ema, hea naine ja hindamatu koostööpartner Leon Rosenbergile, kes pühendas oma elu Jeshua hea sõnumi kuulutamisele oma rahva seas.

ODESSA PERIOOD

„Saabusin Odessasse, sellesse imekaunisse Musta mere sadamalinna 1903. aastal, vahetult pärast metsikuid veriseid pogromme Chişinăus. Siis elas Odessas veerand miljonit juuti, kes allusid üldisele, valitsuse poolt lubatud vihkamisele ja piirangutele. Tingimused, millesse ma sattusin, olid ülimalt rõhuvad. Antisemitism vohas kõikjal, kuigi juudid ei asunud siis juhtivatel kohtadel ei kaubanduses ega poliitikas. Neid põlati ja vihati ning selles tagakiusamises domineeris riigi religioosne element. Kirikutes ja koolides sisendasid õpetajad ja preestrid noorte ja vanade hinge kättemaksuvaimu Kristuse ristilöömise eest. “Juudid tapsid meie Jumala” oli tol ajal Venemaal laialt levinud väljend ja seetõttu said juutidest mitte ainult kättemaksu objektid, vaid ka patuoinad kõigi riigis toimunud katastroofide pärast. Pole ime, et juudid olid kogu kristluse vastu ja vaenulikud Kristuse isiku vastu, kelle nimel kõik neid nii kohutavalt kohtlesid. Meil oli väga raske evangeeliumi levitada, sest ametliku õigeusu kiriku poolt kindlalt toetatud Venemaa valitsus keelas rangelt evangeeliumi kuulutamise ja levitamise…”

Katkend Leon Rosenbergi ettekandest 1931.a. Inglismaal toimunud konverentsil. 

Leon Rosenbergi teenistus Odessas kestis 18 aastat. Selle aja jooksul asutati Jeshuasse uskuvate juutide kogukond, mida riik ametlikult tunnustas ja mis ka siseministeeriumis registreeriti. Kogukond avas orbude kooli ja hooldekodu, käsitöökoja ja tasuta teepoe, kust puudust kannatavad juudid said toitu hankida. Kogukond asutas mitmeid sarnaseid kogukondi teistes linnades, pastor Leoni õpilastest said nende kogukondade pastorid Kiievis ja Jekaterinoslavlis (Dnepropetrovskis).

Kogukonnal oli oma palvesaal ja ta andis välja brošüüre, mis kirjeldasid nende usutunnistust, samuti oma lauluraamatu, kuhu koguti jumalateenistuseks kirjutatud laule. Kuid see oli hiljem, aastaid hiljem, aga kõigepealt avasid Leon Rosenberg ja Chaim Gurland poe, kus müüdi heebrea ja jidiši keelset Pühakirja. Seda kauplust kutsuti “Piibliraamatute laoks” ja see asus Kuznetšnaja tänaval.

Fragment Vera Kushniri raamatust “On ainult üks elu”:

“Vitriinil oli tohutu lahtine Piibel (mõlemad Testamendid), milles  olid allajoonitud lõigud, ja selle ümber oli laiali laotatud muu vaimne kirjandus – ja selle kohal oli jidišikeelne kiri, mis selgitas eksponeeritava materjali olemust. Allajoonitud kohad muutusid iga päev ja möödasõitvad juudid peatusid aeg-ajalt neid lugema. Selline uuendus äratas linnas paljude tähelepanu.”

Paljude juutide jaoks oli see teekonna alguseks Jeshuaga. Nad kohtusid väikeses rühmas Leoni ja Fanny Rosenbergi kodus Uue Testamendi õppimiseks ja palvetamiseks. Aja jooksul sai sellest rühmast kogukonna alus, mida hakati nimetama esimeseks juutide kristlikuks kogukonnaks.

See kogukond oli ainulaadne ka selle poolest, et see ei ühinenud ühegi tollal eksisteerinud konfessiooniga, kuna Leoni arvates oli kogukonna olemasolu peamine eesmärk olla koduks usklikele juutidele.

Ta kirjutas oma läkituses Odessa kirikute usklikele vendadele: „Mul on kahju, et mitte kõik ei mõistnud meie positsiooni juutidest kristlastena, isegi mitte pastorid ja muud vaimulikud, kes ajasid sageli segi religioosse vaatenurga rahvuslikuga öeldes, et juut ei saa kunagi olla kristlane ja kristlane ei saa olla juut, unustades, et kuigi juut kuulub peamiselt oma rahvuse või rassi hulka, siis võivad kõik rahvused ja rassid olla kristlased. Mõistes Pühakirjast, et Uus Testament on juudi rahva püüdluste ja lootuste täitumine Jeesuses Kristuses, mõistsime, et meil oli täiesti õigus, kui rõhutasime koos apostel Paulusega, et oleme rahvuselt või rassiliselt juudid ja Kristlased usu läbi, päästetud Jumala armust Tema poja Jeshua/Jeesuse lepitava surma läbi”

1913. aastal otsustas esimene kristlik-juudi kogukond tähistada oma kümnendat aastapäeva, alates väikese koguduse moodustamise päevast Leoni ja Fanny Rosenbergi majas enne 1905. aasta Odessa pogrommi ja kuni selle koguduse ametliku registreerimiseni esimese kristlastest juutide evangeelse kogukonnana.

Katkend raamatust “Elu on vaid üks”:

“Aastapäeva tähistamise avas abipastor, kes andis pärast palvetamist põgusa ülevaate vanempresbüteri misjoniteenistuse õnnistatud  aastatest. Piiskop Albert, isiklik sõber lähedalasuvast linnast, pidas inspireeriva kõne, milles ta rõhutas juutide seas töötamise tähtsust. Ta kiitis Jumalat ilmsete õnnistuste eest selles ainulaadses kristlikus juudi kogukonnas ja ütles muuhulgas: „Olen ​​vana evangeeliumi jutlustaja ja olen läbinud palju teid, külastanud paljusid kirikuid, kuid mitte kusagil mujal pole ma kunagi ühtegi sellist kohanud.  Mitte ainult sellepärast, et see on esimene juudi-kristlik kogukond meie riigis, vaid seepärast, et kõik selle liikmed on ustava evangeeliumi kuulutamise vili, mida on kuulda just siin, vanempastor Leon Rosenbergi ja tema abiliste huulilt.

Mitmete teiste silmapaistvate jutlustajate ja sõprade tervituskõned lõppesid vallakooli noorte ja laste rikkaliku tunnistuste ja muusikaliste numbritega. Kogukonnakoor laulis üksmeeles vene, heebrea, jidiši jm keeles. Kõik saksa mennoniitide ja baptistide maakonnakolooniad olid kiriku sõbrad ning nemadki võtsid pidustusest osa. Oma lõpujutluses meenutas pastor Rosenberg mõningaid raskeid hetki minevikust, millest Issand tõi kogukonna täieliku võiduga välja ja kutsus kõiki kohalviibijaid püsti tõusma ning valjuhäälselt ja inspireeritult, tõeliselt Püha Vaimu väes andma au Jumalale ja Tema Pojale Jeshuale/Jeesusele Messiale kirjeldamatu päästeanni eest.

Kõigi kohalviibijate vaimne tõus oli nii kõrge, et tundus, et katus tõuseb hoonelt ja lendab minema, et palved ja laulmine saaksid otse taevasse tormata.”

Aasta pärast Esimese maailmasõja puhkemist pagendati pastor Rosenberg Siberisse, kuna tal olid sidemed Saksamaaga, kes oli selles sõjas Venemaa peamine vaenlane. Tundus, et sellega tema teenistus Odessas lõppeb, kuid tema eest seisid usklikud sõbrad Peterburi kõrgeimatest ringkondadest. Nad hakkasid tema eest tõsiselt Vene impeeriumi valitsuse ees kostma. Nende hulgas oli krahv Palin, senaator ja tõeline kristlane. Senaator Palin kirjutas pastor Rosenbergi kohta soovituskirja ja palus Odessa kindralkuberneril käskida eksiilis pastor kiiremas korras perekonna juurde tagasi saata.

Vaatamata protestantlikele kirikutele kehtestatud piirangutele jätkas Leon Rosenberg Odessa ja Bessaraabia juutide teenimist ning saavutas märkimisväärset edu, mis tõi paljudele teadmise Messiast Jeshuast.

Revolutsiooni ja kodusõja ajal jätkus tema teenistus. Vaatamata surmaohule kuulutas ta juutidele head sõnumit. Tema perekond oli pogrommide ja röövimiste ajal surmaohus, kuid Rosenbergide perekond ei lahkunud Odessast. Pastor Leon ei saanud, oma elu päästmise nimel, jätta vaimsed lapsed saatuse hooleks, vaid otsustas jääda nendega lõpuni.

1921. aastal ta arreteeriti VCK karistusorganite poolt ja mõisteti elanike seas tehtud usulise agitatsiooni eest surma. Tema elu päästis vaid Rahvusvahelise Punase Risti eestkostev sekkumine. Kommunistid nõustusid ta vahetama kahe sakslaste poolt kinni peetud väärtusliku vangi vastu ja pastor Rosenberg sai käsu riigist lahkuda.

Esimese juudi kristliku kogukonna tänukiri pastor Leon Rosenbergile:

Tänukiri

meie kogukonna vaimsele isale ja pastorile

Leon Rosenbergile

Asjaolud sunnivad teid Odessast lahkuma ja välismaale minema, jättes meid orvuks.

Kakskümmend kaks aastat olete seisnud meie ees, teenides meie armastatud Päästjat evangeelse juudi kristliku koguduse pastorina ning misjoni- ja koolijuhina. Olite kogu meie kogukonna vaimne isa ja väärisite täielikult nii presbüteri kui ka pastori tiitlit.

Meie kirikuna eksisteerimise aastad olid tõeliselt mälestuseks Jumala armust ja halastusest oma rahvale (Psalm 72:1 ja Roomlastele 11:1).

Issandaga teie paremal käel, olite meie väikese paadi tüürimees meid ümbritsevate stiihiate tormilistel lainetel. Kui Ta uksed avas, ei saanud keegi neid sulgeda. Tunnistusega kaasnes Jumala vägi ja Issand lisas meie koguduse usklike hulka üha rohkem hingi. Paljud meie vennad ja õed, kes kuuluvad hajutatud Iisraeli ja on sunnitud oma perekonnast lahkuma usu tõttu Jeesusesse, seisavad täna siin ja need, kes on Odessast lahkunud kuulutavad  evangeeliumi mujal ja isegi väljaspool meie riigi piire. Mitmed meie koguduse harud on siin-seal tõusnud, et kinnitada ülalt tulnud õnnistust, mis on toetunud teie teenimisele ning paljud vennad ja õed on aastate jooksul jäänud ustavaks kuni surmani.

Te teenisite ka väikesi lapsi. Teie hoolitsus nende eest viis kooli avamiseni, kus neid sai kasvatada Issanda juhendamisel puhtalt evangeelses vaimus.

“Kuidas nüüd edasi?” küsime endalt. “Mis me ilma teieta peale hakkame?” Ja ometi oleme kindlad, et see on Jumala tahe, et te lahkute ja loodame, et naasete uuesti meie juurde. Seega soovime teile ja kõigile teie omadele Jumala õnnistusi teel, mille Ta nüüdsest teie ees avab.

Täname teid kogu südamest teie imelise teenimise eest ja Issand tasugu teile kõige eest!”

Tema armastusega

teie ustavad vennad ja õed Temas,

(kõikide kogukonna liikmete allkirjad)

Odessa, mai 1922.

Esimene juudi kristlik kogukond hävitati 1931. aastal, NSVL kiriku massilise tagakiusamise perioodil.

JÄRELSÕNA

Pastor Leon Rosenberg elas veel 43 pikka aastat ja jäi teenistusse, millele ta pühendas oma elu kuni surmani. Peale Odessat oli tal tööd Poolas ja USA-s, Iisraelis, aga kus iganes ta oli, mäletas ta oma Odessa-perioodi. See, mida ta Odessast endaga kaasa tõi, oli ilmutus paljudele jumalateenijatele üle maailma – juudid jäävad juutideks ka pärast Jeshua vastuvõtmist. Nad ei pea oma elu muutma, assimileerudes teiste kultuuridega, nad on loodud Jumala poolt, et täita neile usaldatud missiooni, nimelt olla Jumala tunnistajaks Maal.

Sooviksin selle artikli lõpetada Leon Rosenbergi 4. Moosese 6:24-26 kommentaariga: „Jumal  andis Moosese kaudu ülempreester Aaronile ja tema poegadele korralduse need õnnistused välja kuulutada iisraellaste üle, kui nad teenisid Pühamast Pühas Paigas. Ja need õnnistused kuulutan mina, teie isa ja vanaisa, teie üle lootuses, et Issand laseb neil teie peale langeda.

Tahaksin teid kõiki siiski väga näha, aga las Issand otsustab, kas see on veel võimalik või on minu tund ilmuda Tema ette taevasse. Pühendan teid kõiki Tema hoolde. Mul on palju, mille eest Teda tänada. Au Talle kõigi minu aastate, päevade ja tundide eest, mille Ta oma armust mulle andis selleks, et Teda teenida. Tema nimi olgu igavesti austatud, sest Tema headus ja halastus püsivad igavesti. Aamen”

Valentin Eitan / orhamashiah.org

Allikas: https://ieshua.org/leon-rozenberg-chelovek-kotoryj-lyubil-messiyu.htm