Oli kord üks kuningatütar, kes kasvas suureks ja tal tuli aeg abielluda. Üks kavaleridest oli liiga suur õgard, teine joodik ja niiviisi ütles ta igale kandidaadile: “Ei taha! Ei taha! Ei taha!”
Ükskord kuningas ütles: “Kõik! Kõrini sellest! Esimene, kes homme väravast sisse astub on sinu peigmees!”
Järgmisel päeval astub kuningalossi väravast sisse pahaaimamatu vaene külamees. Kohe haaravad õukondlased temast kinni. Mees kaotab ehmatusest peaaegu teadvuse. Külamees pestakse puhtaks, lõigatakse juukseid ja pannakse ilusasti riidesse ning tuuakse kuninga juurde.
Kuningas pöördub mehe poole: “Kuule, kui ma ütlen, et sinust saab minister, siis mis sa sellest arvad?” Mees ei tea, mis selle suure õnnega peale hakata!! Minister?!
“Aga, mis siis, kui ma teen sinust oma väimehe?” küsib kuningas.
Hmm.. Mida vastata? Jah! Ei? Mees neelas keele alla. Oli vait ja vaikimine on nõustumise märgiks.
Mees mõtleb: “Tema tütar.. Kes ta on? Võibolla näeb väga inetu välja ja seepärast keegi teda ei taha ja nüüd teevad minust vägisi tema peigmehe? Kui oleks öelnud, et ei taha, siis oleks jällegi pea maha võetud. Mis mul üle jäi. Vaatame, mis saab.”
Nii, et käes on pulmapäev. Mees seisab hupaa alla ja tuuakse pruut, kes on täiesti looriga kaetud. Nägu näha ei ole, aga mees saadab printsessile hindava pilgu, et no vähemalt sale, pole küürakas, ei lonka ja käib normaalselt. Arvatavasti kui käe loori alt välja sirutab, siis on tal mingi kole karvane ahvikäsi.. Appi kui jube!!
Aga loori alt ilmub välja selline õrn ilus käeke.
Mees on nii üllatunud, sest pole oma külas kunagi nii ilusat kätt näinud.
Kui loor üles tõstetakse, vajub mehe suu ammuli: “Selline iludus!!”
Pulmatseremoonia käigus pruut istub ja naeratab kõigile. Kuninganna! Printsess!
Mees aga istub, kurvastab ja mõtleb: “Hmm.. Sain vist aru. Ta on ebanormaalne. Talle anti arvatavasti mingid tabletid sisse ja praegu on ta jah normaalne, aga kui tablettide mõju väheneb, siis hakkab needma, peksma ja küünistama nagu kass. Heh.. Mis teha, sõrmus pandi juba sõrme.”
Seitse järgmist päeva olid nagu unenägu, pruut rõõmustas, aga mees istus ja püüdis rõõmus välja näha, tehes hollywoodi naeratust. Aga oma südames oli ta sügavalt kurb ja ei teadnud, mida peale hakata.
Aeg möödus ja mehel tuli pruut oma koju viia. Mees pakkus talle parimat küla toitu – lõkke peal küpsetatud kartuleid ja kilu. Külas on see delikatess, seal pole sellist kuninglikku lauda. Printsess sõi mida pakuti, hoolitses majapidamise eest ja ei olnud kui printsess herneteral. Külamees pani tähele, kui hea oli temaga koos elada.
Mõne aja pärast kirjutab külamees kuningale kirja: “Kuningas, mõned kuud tagasi sa andsid mulle oma tütre naiseks. Ma olen väga õnnelik, aga mul on üks probleem. See seisneb selles, et pulmapäeval ma ei rõõmustanud, sest ma ei teadnud, kas see on mulle kasulik või kahjulik ja ma palun, et sa teeksid veel ühe pulmapeo mulle, et ma rõõmustaksin tõelise peigmehe rõõmuga!”
Juudi targad ütlevad, et inimese hing on Jumala tütar ehk printsess aga ihu on külamees, kes valiti peigmeheks. Kujutate ette, et ihu ütleb hingele: Söö nüüd seda silku! Printsessil on vaimsed ja kuninglikud huvid.
Printsessil on vaja midagi kuninglikku ja meie Kuningas andis meile Toora. Inimene peab valima midagi kuninglikult laualt ja andma seda oma printsessile.
Seetõttu, kui Iisrael sai Siinai mäel Toora siis, kas nad rõõmustasid kui pulmapäeval? Nad mõtlesid pigem isekeskis: “Kes teab, mis seal Tooras on kirjutatud?”
Alles hiljem, kui me nägime, kui võrratu on Toora, siis me ütlesime: “Oi-oi, ja meie siin kartsime, aga nüüd me tahame rõõmustada!”
Seetõttu tähistatakse pärast Shavuoti mõne kuu pärast Simchat Torah püha!
