Lugu, mis kõnetab

Siin on lugu pastorist, mis jäeti Hollywoodi kuulsast Titanicu filmist välja.  See juhtus 15. aprillil 1912, kui hiiglaslik laev nimega Titanic uppus Atlandi ookeani külmades vetes, võttes endaga kaasa 1517 inimelu.  Titanic oli kõige suurem ja luksuslikum inimeste poolt ehitatud laev. Selle uppumine oli üks kahekümnenda sajandi suuremaid katastroofe. 

Kuid vähesed inimesed teavad, et üks hämmastavamaid lugusid, mis on seotud Titanicu uppumisega ning mida Hollywood keeldus lisamast oma kuulsasse filmi – on lugu vaprast pastorist nimega John Harper.

John Harper sündis Šotimaal Glasgow’s ja oli oma aja suur evangelist, kes juhtis tuhandeid inimesi Jeesuse juurde. 
25-aastaselt oli temast saanud juba 30ne liikmelise väikese kiriku, mis kasvas hiljem lühikese ajaga 500 inimeseni, pastor! 

1912. aastal sai John kutse jutlustada kuulsas Moody kirikus Chicagos. Niisiis astus ta sama aasta 11. aprillil koos oma kuueaastase tütrega Titanicule, et seilata Ameerikasse. (Tema naine oli paar aastat varem surnud.) 
See uppumatu laev vedas suurärimehi, kuulsaid briti perekondi ja muid tähtsaid isikuid. 

Reisi algusest peale käis John laeval ringi ja rääkis inimestele Jeesusest. 

14. aprilli õhtul, kui enamik inimesi tantsis tantsusaalis või mängis kaarte, pani John oma tütrekese magama ning hakkas palvetama. 

Kella 23.40 põrkas Titanic kokku jäämäega ja vigastada saanud laev hakkas aeglaselt uppuma. Kui reisijad mõistsid kogu toimuva tegelikkust, algas laeval paanika. 

Kuuldes sireeni häält äratas John oma tütrekese, mähkis ta teki sisse ja ronis laps süles laeva ülemisele tekile.
Nähes, seda, mis toimus, suudles ta oma tütart hüvastijätuks ja andis ta üle meeskonnaliikmele, kes pani Johni tütre päästepaadile number 11. 

John mõistis, et ei näe enam kunagi oma tütart, kes alates kuuendast eluaastast jäi nüüd orvuks. 
John kinkis oma päästevesti enda kõrval seisvale reisijale, ning seeläbi loobus ise ellujäämisvõimalusest. 
Tal polnud enam aega pikalt kaalutleda ning hakkas kiiresti paanikas olevaid inimesi evangeliseerima. 
Pealtnägijad ütlesid, et nägid noormeest inimestele lähenemas ja neilt küsimas: “Kas su hing on päästetud?” 

Sel hetkel, kui inimelud olid ümberkaudu hukule määratud ja laevaorkester mängis viisi „Issandale lähemal”, säras John üha eredamalt selles öös, täites Jumala poolt antud kutse. 

15. aprillil 1912 kell 2.40, kui Titanic hakkas vee alla vajuma, hüppas John Atlandi ookeani külma vette. 
Jääkülmas vees ujus sel hetkel üle tuhande inimese, kes päästepaatidesse enam ei mahtunud. 

Peagi õnnestus Johnil leida veest mingisugune laevalt kukkunud ese ning haarates sellest kinni, hakkas pastor ujuma ühe inimese juurest teise juurde ning küsima neilt sama küsimust: “Kas su hing on päästetud?”

Ning kui inimesed olid külmas vees viibimisest juba kangestumas, tegutses John veelgi kiiremini… 
Kõige selle kaose ja kisa keskel juhtis ta inimesi Jeesuse juurde! 

John Harper suri huulil üks nimi – Jeesus Kristus! 

Mõni aasta pärast neid traagilisi sündmusi andis andis üks mees nimega Aguilla Webb Kanadas Hamiltoni linnas toimunud jumalateenistusel huvitava tunnistuse.

Ta ütles: “Mina olen üks neist kuuest inimesest, kes jäi ellu sellel kohutaval ööl Atlandi ookeani vetes, kui Titanic uppus ja 1517 inimest surnuks külmus ning neid neelas külm ookean. 

Sel ajal, kui ma vees oma elu eest võitlesin, siis kõigi nende inimeste karjete ja ulgumiste keskel hüüdis üks mees mulle kaugelt: “Kas su hing on päästetud?” Vastasin talle: “Ei!” 

Kuid äkki kattis laine selle mehe ja ta vajus vee alla … Ent mõne aja pärast tõstis laine ta jälle vee peale ja ta hüüdis mulle nõrkeva häälega: “Kas su hing on päästetud?” Vastasin:”Ei!” 

Siis hüüdis ta mulle: “Usu Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja saad päästetud!” 

Ning jälle kattis teda suur laine, ta vajus vee alla ning ma ei näinud teda enam kunagi … 
Seal, Atlandi ookeani külmas vees, sõlmisin ma rahu Jumalaga, hüüdes Tema poole armu järele!” 

Oma tunnistust kokkuvõttes ütles Webb: “Mina olen pastor John Harperi viimane vili!”

Pärast selle tunnistuse lugemist mõtlesin ma: kui palju meenutab tänane maailm meile Titanicut. 

Edevus, mured, hõivatus ebaoluliste asjadega… Kuid hoolimata asjaolust, et kõik tundub nii ilus ja stabiilne, on üks probleem – see on auk laevakeres ning varem või hiljem leiame end kõik  igavikust… 

Me võime siin elus askeldada või lõbutseda, ent võime ka sarnaselt John Harperiga täita oma kutset, jutlustades hukkuvatele inimestele Jeesusest. 

Ning kui jõuame kord igavikku, siis saame näha inimesi, kes tulevad ja ütlevad meile: “Mina hakkasin uskuma Jeesusesse tänu sinu tunnistusele!”

Lehelt:”Бог любить тебя”‘