Lutheri juudiprobleem

Nürnberg, 1946.a.

1946.aastal oli Julius Streicher elutöö tõttu kohtu all. Ta andis välja antisemiitlikku ajalehte “Der Stürmer” ja arreteeriti Teise maailmasõja lõpus.

Liitlased saatsid ta koos 23 teise silmapaistva natsiga Nürnbergi rahvusvahelise kohtu ette.

Kohtuprotsessi ajal küsiti Streicherilt: “Öelge mulle, mis eesmärgiga te neid kõnesid ja artikeid “Der Stürmeris” avaldasite?”

Streicher vastas:
“Ma ei üritanud midagi agiteerida ega üles õhutada, ma informeerisin. Antisemiitlikud väljaanded on Saksamaal sajandeid eksisteerinud… Ajakirjas “Juudid ja nende valed” kirjutas dr Martin Luther, et juudid on madude pesakond ja nende sünagoogid tuleks põletada ja hävitada. Tõenäoliselt oleks doktor Martin Luther täna minu asemel siin süüpingis istunud, kui prokuratuur oleks selle raamatu üle vaadanud. “

Streicher oli propagandist, kes pühendas oma elu valede ja laimu levitamisele, kuid sel juhul rääkis ta tõtt.

Wittenberg, 1543.a.

Streicheri mainitud raamatu “Juudid ja nende valed” kirjutas Luther 1543. aastal, kolm aastat enne oma surma. Sellele järgnes teine ​​antisemiitlik traktaat “Vom Schem Hamphoras” (Jumala hääldamatust nimest).

Oxfordi ülikooli ajaloolane Lindal Roper võtab need kaks teost oma hiljutises kõrgelt hinnatud biograafilises teoses “Martin Luther: usust taganeja ja prohvet” kokku järgmiselt:

“Juudid otsivad tema väitel piibellikku tõde “sea saba alt “, nii et nende piiblitõlgendus tuleneb sea pärakusse vaatamisest … Nad teotavad kristlikku usku,” olles kuradist ajendatud ja langevad sellesse nagu räpased sead langevad künasse. ” Juuti nähes peaksid kristlased „viskama teda sõnnikuga … ja jälitama teda“. Luther kutsus ilmalikke ametivõime üles põletama sünagooge ja koole ning „mis ei põle, see tuleb katta mullaga, nii et kivi ega prahti poleks näha terve igaviku.”

Juudi majad tuleb hävitada ja nad ise tuleb mustlaste kombel ühe katuse alla ajada. Talmudi ja palveraamatud tuleb hävitada ja juudi õpetused keelata. Neil tuleks takistada teede kasutamist, keelata liigkasuvõtmine ja sundida juudid füüsilisele tööle. Kasumiandmetelt saadud tulu tuleb konfiskeerida ja kasutada judaismist pöördunud juutide toetuseks. See oli täielik kultuuri hävitamise programm. Ja just seda Luther mõtleski.

Lutheri antisemitism jõudis hiljem füüsilise tõrjutuse tippu.

Ta kujutas juute suudlemas ja kummardamas kuradi väljaheiteid: „Kurat tühjendab oma kõhtu ikka ja jälle ning see on tõeline reliikvia, mida juudid ja need, kes tahavad olla juudid, suudlevad, joovad ja kummardavad.“ See on nagu tagurpidi ristimine ja eksortsism kurat täidab juutide suu, nina ja kõrvad mustusega: „Ta süstib ja surub selle neisse, täites neid nii palju, et see voolab neist välja ja levib kõikjale – puhas kuradi viha, jah, see on väga maitsev nende südamele ja nad neelavad selle alla nagu sead. “ Meeletuses meenutab Luther Juudast, ülimat juuti: “Kui Juudas poos ennast üles ja tema sooled lõhkesid, nagu tavaliselt poomise puhul, ja tema põis purunes, siis olid juudid oma kuldkruuside ja hõbekuppudega valmis, koguma Juudauriini (nagu mõned seda nimetavad) koos teiste reliikviatega ja siis nad sõid sitta ja jõid koos, tänu millele nägid nad nii teravalt, et suutsid Pühakirjast nii keerukaid tõlgendusi saada. “”

See väljavõte on vaid näide Lutheri pahatahtlikust sarkasmist.

Paljud kohad tema 1543. aasta juutide vastastest kirjutistest on sama vastikud.

Ameerika 2017.a.

  1. aastal, 31. oktoobril möödus 500 aastat Lutheri 95 teesi avaldamisest. Olles indulgentside laialdasest müügist ärritunud- rooma-katoliku kiriku poolt müüdud pattude andeksandmisest Rooma kiriku ja arhitektuuriprojektide võlgade katteks – deklareeris Luther julgelt, et Kristuse teened on “kõigile tasuta kättesaadavad, ilma paavsti vahenduseta.” Lutheri 95 teesi tähistasid piibliusu üleeuroopalise taaselustamise ja uuenemise liikumise algusena, mida nimetame reformatsiooniks.

Sellest tulenevalt sai Lutherist 2017.aasta mälestusürituste ajaloolise tegelase keskpunkt, nimega Reformation 500.

Ometi olles juut, kes usub Jeesusesse, paneb reformatsioon 500 mind siiski kummalisse olukorda. Lutheri evangeelset teenimist ei saa eitada, ma ise olen sellest palju saanud. Kuid tema suhtumine minu enda rahvasse oli täis ohjeldamatut viha. Kuidas peaksin seda inimest tajuma? Kuidas peaks Lutheri antisemitism tema pärandit laiemalt mõjutama?
Mul on kolm ettepanekut:

  1. Lutheri antisemitismi tuleb aktsepteerida ilma reservatsioonideta

Olen märganud üldist mustrit, kuidas kristlased suhtuvad Lutheri juutide vaenulikkuse teemasse. Alguses seda tunnistatakse ja siis üritatakse selle õudust kuidagi pehmendada ja vähendada. Soov Lutherit kaitsta on mõistetav – me võlgneme talle palju. Kuid need vabandused ei kannata mingit kriitikat.

Näiteks hiljutisel konverentsil ütles üks esineja: „Luther eksis … aga see ei pruugi olla antisemitism. See on tegelikult 20. sajandi nähtus … Lutheril polnud ju eetiline, aga teoloogiline motivatsioon.” Peaaegu on kuulda, kuidas publik hingab kergendatult. Kuid arusaam, et antisemitism on tänapäevane nähtus, on väär. Kuigi see mõiste ise on suhteliselt hiljutine (Laimu Vastu Võitlemise Liiga andmetel kasutati seda terminit esmakordselt 1873. aastal), pärineb selles kirjeldatud tegelikkus 5. sajandist eKr, kui Haaman “kavatses kõik juudid hävitada” lihtsalt sellepärast, et nad olid „Mordokai rahvas”, kes oli tema vaenlane (Est 3: 6). Alati, kui juudid on erilise vaenulikkusega eraldi välja toodud, võib sellise kohtlemise õigustatult liigitada antisemitismi alla. Igal juhul on piisavalt tõendeid selle kohta, et Lutheri teoloogiline vastuseis juutidele oli seotud etnilise vihaga. Millisel muul põhjusel kujutaks ta neid nii sageli sea sõnnikuga määrituna? Rassismi määratlus on osutamine inimese omadusele – antud juhul juutidele omase sigade vältimisele – ja selle pahatahtliku nende vastu pööramisele.

Teised üritavad Lutherit kaitsta, osutades sellele, et ta oli noorusaastail juudisõbralikum. Oma 1523. aasta traktaadis “Jeesus Kristus sündis juudina” tuletab ta lugejatele meelde, et “Kristuse sugupuu koosneb juutidest” ja kutsus üles kohtlema juute paremini kui paavsti. Kuigi on tõsi, et Luther ei olnud suurema osa oma elust antisemiit, on tõsine viga teha sellest palju järeldusi. Kujutage ette, et te kogete tõsist rassilist tagakiusamist. Kas oleks lohutus teada, et sind tagakiusav inimene ei olnud alati rassistlik? Pealegi näib, et Lutheri soosiv suhtumine juutidesse 1520. aastatel põhines tema ootustel, et nad teevad edusamme usus Kristusesse. Nii et juudi vaatenurgast ei pakkunud ta neile pöördumist Kristuse juurde kui turvalisse varjupaika, vaid pigem kui sammu tundmatusse.

Kolmas viis, kuidas inimesed üritavad Lutheri antisemitismi õudust vähendada, on see, kui teda esitletakse kui oma aja meest, kes kuulus põlvkonda, mis oli haaratud antisemitismi. Selle argumendi kohaselt peaksime tunnistama, et Luther ei suutnud oma ühiskonna alustalasid ületada ja me ei tohiks teda nii karmilt hukka mõista, sest igal ühiskonnal on oma pimeala. Selle argumendi probleem seisneb selles, et Luther oli 1523. aasta traktaadi kirjutamisel just ületanud oma ühiskonna pimeala. See on sarnane sellele, kuidas 1930. aastatel Mississippis nõudis valge pastor Jim Crow seaduste radikaalset leevendamist ja kaks aastakümmet hiljem – segregatsiooni vähendamist vaid poole võrra (Jim Crow Seadused – rassilise segregatsiooni seadused mõnes USA osariigis perioodil 1890-1964 – toim). Ainus asi, mida te ei saa selle pastori kaitseks öelda, arvestades tema varasemaid ütlusi, on see, et teda mõjutasid mõned tema põlvkonna pimedad alad.

Ma soovitaksin kõigil, kes Lutheri antisemitismi meenutavad, öelda, et see oli kuri ja mida rohkem te sellesse teemasse süvenete, seda kohutavamaks see muutub. Mis tahes katsele seda kibedat pilli magustada peab andma vastulöögi.

  1. Lutheri antisemitismi tuleb mõista niipalju kui võimalik

Lutheri antisemitismiga seoses tekib vältimatu küsimus, kuidas keegi, kes on teinud Jeesuse ülistamiseks nii palju, võis näidata Tema vastu üles sedavõrd ennekuulmatut sõnakuulmatust. Uus Testament kirjeldab juute, kes hülgasid Jeesuse kui „looduslikke oksi”, mis on maha murdunud Jumala rahva „oliivipuust”. Ta ütleb mitte-juutidele: „ siis ära hoople okste ees…Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi… Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida…(Rooml. 11: 18–23). Luther teadis neid salme. Ta tõlkis kõik need sõnad kreeka keelest saksa keelde! Miks ta neid eirab, valades oma tulihingelise viha juutide vastu?

Meie püüd aru saada ei tohiks meid liiga kiiresti ratsionaliseerimisele suunata. Patt on sügavalt irratsionaalne ja igaüks meist on sellest oma südames ja tegudes hästi teadlik. Selgitused võivad kergesti muutuda vabandusteks, nagu eespool mainitud. Kuid võimaluste piires võivad selgitused aidata meil sama kurjust vältida, avastades vigu, mis viivad inimese libedale teele.

Peamine tegur, mis viis Lutheri antisemitismi, oli tema soov ühtse protestantliku ühiskonna järele. Ta soovis, et “kaks kuningriiki”, kirik ja riik, moodustaksid ühe ühiskonna, mis suruks maha ja tõrjuks kõik teda ähvardavad rühmad. Seega püüdles ta omamoodi protestantliku keskaja poole. Tema pakutud teoloogilised muudatused olid talle piisavad, igas muus osas soovis ta säilitada keskaegset korda.

Seetõttu, kui keskaegset poliitilist korda ähvardas 1525. aasta talupoegade sõda, kutsus Luther Saksa vürste üles “karistama, tapma ja hävitama”. Kui anabaptistid ähvardasid protestantlikku ühtsust, süüdistasid Luther ja tema kolleeg Philip Melanchthon neid mässus ja jumalateotuses ning nad väitsid oma 1531. aasta avalduses, et sellised kuriteod väärivad surmanuhtlust.

Lutheri kommentaar selle kohta oli järgmine: “Kuigi tundub julm karistada neid mõõgaga, siis julmem on see, kui nad mõistavad hukka Sõna teenistuse, neil puudub kehtiv doktriin, nad tõrjuvad tõe maha ja sellega püütakse õõnestada avalikku korda.”

Lutheri vastumeelsus ühiskonnakorralduse nägemises õõnestas kas poliitiliselt või teoloogiliselt, et ta vihastas juutide peale ega suutnud enam sallida nende kohalolekut protestantlikul territooriumil.
Ta arvas, et tal on Jumala poolt antud õigus elada selles maailmas ühendatud ühiskonnas ja see viga õhutas tema antisemitismi. Muidugi on selles õppetund tänapäeva kristlastele.

  1. Lutheri antisemitism peab kahjustama tema mainet

Reformatsiooni põhiolemus on see, et meid ei päästa mitte meie teod, vaid usk Jeesusesse. Seetõttu ütleb üks luterikiriku pastor ilusas loos „Jumala vasar” rõõmsalt:

„Ma täidan oma ülesandeid vanglaülemana, kes täidab käsku armu anda kõigile vangidele.” Andestus, mida Jeesus pakub oma lepitava surma kaudu, hõlmab kõiki meie patte, ka nii alatuid, nagu Lutheri omad.

Lutheri enda valemit kasutades võime öelda, et usklik on “simul justus et peccator” (nii õiglane kui ka patune).

Ometi kirjutab Luther oma 1520. aasta traktaadis „Kristlase vabadus“:

„Jumala näo järgi loodud sisemine inimene on õnnelik ja rõõmus Kristuses, kelles talle on antud nii palju eeliseid, ja seetõttu on tema ainus kohustus teenida Jumalat rõõmuga ja ilma tasule mõtlemata, armastuses, millel pole piire. “

See on tõesti piibellik nägemus kristlikust elust (vt Roomlastele 6: 15–23) ja me peaksime eriti austama neid kristlasi, kes Vaimu väes elavad selles visioonis kõige põhjalikumalt.

Seda silmas pidades tundub mulle, et Luther on mees, keda peaksime austama, aga mitte temast lugu pidama. Austagem teda selle eest, et ta seisis silmitsi oma aja rooma katoliikluse eksimustega. Austagem teda Piibli tõlkimise eest tavainimeste keelde, et nad saaksid ise lugeda igavese elu sõnu. Austagem teda selle eest, et ta vabastas kogu Euroopas arvukad mungad ja nunnad vangistusest ja kohustuslikust tsölibaadist. Luther on sel juubeliaastal olnud võimas ärkamisinstrument. Kuid see austus ei tohiks saavutada aukartuse taset. Meie mälestus Lutherist peab omama kurbust tema patu ja selle patu tagajärgede pärast.

Minu jaoks on Luther nii kangelane, kui ka antikangelane, nii vabastaja kui ka sissetungija. Vaimselt sai temast minu õpetaja, kuid minu rahva suhtes käitus ta nagu tagakiusaja.

Varsti pärast Kristallnachti, kui natsid rüüstasid juudi sünagooge ja poode, avaldas piiskop Martin Sasse traktaadi pealkirjaga “Martin Luther juutide kohta: juudid kadugu!” Sasse tsiteeris Lutheri 1543. aasta tööd ja väitis, et Lutheri eesmärk on lõpuks saavutatud.

Sasse jt kasutasid Lutheri nime ja teoseid selleks, et valmistada ette pinnas holokaustiks, mille käigus tapeti mu vanavanaema ning mu lähedased kandsid õudset vangistust.

Holokaust oli täies hoos 1943. aastal – täpselt 400 aastat pärast seda, kui Luther sulges kõrvad Piibli ees ja vallandas oma antisemiitliku raevu.

Tähistades Reformatsiooni 500 peame meeles pidama ka seda teist aastapäeva.

Autor Bernard N. Howard / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/evrejskaya-problema-lyutera.htm

 

5 populaarset müüti Martin Lutherist, millesse usute

1. Luther oli lihtne munk Lutheri biograafid on sajandite jooksul loonud kuvandi, et ta oli lihtne munk, kes .....

Martin ja Katharina Luther. Reformatsiooni perekonna ajalugu

13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....

Ulrich Zwingli – mees, kes reformis Šveitsi ja vaidles Lutheriga

11. oktoobril 1531.a. suri Ulrich Zwingli, suur reformaator, kes muutis Šveitsi igaveseks. Ta kuulus reformaatorite esimesse põlvkonda. Temas .....

Antisemitismi hullus ja irratsionaalsus

Rohkem kui 30 aastat olen kuulutanud, et antisemitism ei ole mitte ainult kõige kauem kestnud ja laialt levinud .....

Odav Arm

Odav arm on meie Kiriku suurim vaenlane. Me võitleme kalli armu eest. Odav arm on arm, mida müüakse .....