Ma külmutasin oma munarakud

Vallaline, 36-aastane ja plaanib emaks saada. Enamik inimesi sõlmib elukindlustuse;  mina sõlmisin munarakukindlustuse. Sel kuul lasen külmutada oma munarakud ehk kasutan küpsete munarakkude külmsäilitamise meetodit, mida kasutatakse naiste paljunemisvõime säilitamiseks.

Esimest korda külastasin reproduktiiv-endokrinoloogi 30. eluaastate alguses, et koguda teavet selle kohta, kui “Jumal hoidku selle eest, et ma 35-aastaselt ikka veel vallaline olen.” See sünnipäev tuli ja läks ja ma ei olnud härra Õiget veel leidnud. Tegin sõpradega nalja selle üle, kui hea oleks alustada esimest kohtingut sõnadega: “Ära muretse, jäätise kõrval on mul sügavkülmas pooled meie tulevased beebid.” Täna aga pole see enam nali. Kuna minu 37. sünnipäev terendab silmapiiril, siis on aeg langetada suuri otsuseid. Uuringud näitavad, et 37. eluaasta puhul on naiste munarakkude kvaliteet nii palju langenud, et paljud viljatusarstid ei kaalu isegi üle 38- või 39-aastaste naiste munarakkude külmutamist. See on minu võimalus ja oma rabi toetusel haarasin sellest kinni.

Ma ei näe seda garantiina: et kui ma kohtun oma mehega, siis on meil viljakusprobleeme või isegi seda, et kui peaksime tegema in vitro viljastamise, siis need munarakud toimivad. See on pigem minu viis kuidas näidata Jumalale, et olen valmis tegema kõik endast oleneva ja jätma ülejäänu Tema kätesse.

Kohustusliku munaraku külmutamise-eelse nõustamise ajal küsiti minult, mitut last ma tahaksin saada. Tegin pausi. „Üks oleks kõige jumalikum kingitus; kaks või kolm oleks jackpot. Nõustaja jätkas statistika selgitamisega. “Soovitame iga potentsiaalse lapse kohta külmutada 10 munarakku.” Okei. “Nii et kui saate vähem kui 20 või isegi alla 10, kas te kordate protsessi?”

Vajusin mõttesse. Ei. Arvestades minu pangakontot, keha ja vaimu tabavaid kulusid, näen seda ühekordse tehinguna. Ma pumpan oma keha sünteetilisi hormoone täis taevase lepinguga – teen seda, mis tundub olevat kõige ratsionaalsem ja siis pean meeles, et see on kõik, mida minult oodatakse. Nagu meie isade eetika mishna õpetab: “Teie ei pea seda tööd lõpule viima, kuid te ei tohi ka sellest loobuda.” Meilt oodatakse maksimaalseid ja mõistlikke jõupingutusi, samal ajal kui tunnistame, et Kõigevägevam hoolitseb tulemuse eest. Niisiis, iga kord, kui astun üksiku naisena viljakuskliinikusse, siis tänan Jumalat võimaluse eest olla Tema partner siin maailmas. Ja iga kord, kui ma endale folliikuleid stimuleerivaid ravimeid süstin, palun Jumalat, et Ta näeks kui palju ma pingutan ja kui palju ma Teda usaldan.

Mulle meenub mõistujutt põllumeeste rühmast ja nende rabist. Kord põua ajal tulid meeleheites põllumehed oma juhi juurde ja otsisid juhatust, kuna vihmast sõltus nende elu. Nende rabi ütles neile: “Kohtume homme täpselt keskpäeval linna sissepääsu juures mäetipul. Olge valmis palvetama. Me palume Jumalalt vihma ja Ta kuuleb meie palveid.”

Põllumehed tundsid kergendust. Nad said selged juhised ja olid valmis neid täitma. Järgmisel päeval ilmusid mehed kohale täpselt nii, nagu kästud, aga rabi ajas nad minema. “Aga sa käskisid meil keskpäeval tulla palvetama? Siin me oleme.”

Rabi vaatas oma järgijaid ja küsis neilt: “Kas te uskusite, et Jumal kuuleb teie palveid ja toob vihma?”

Mehed noogutasid.

“Kus siis teie vihmamantlid on?”

Põllumehed said aru. Kui nad ootavad Jumalalt vastust, siis peavad nad olema valmis Tema õnnistusteks.

Kui ootate, et Jumal vastab, siis peate valmistuma Tema õnnistusteks.

Ma ei ütleks, et mul on iga päev vihmamantel kaasas. Mõnikord mõtlen, kas mu säästudele on paremaid kasutusviise, kas ma kahetsen, et allutasin oma keha sellele valikulisele meditsiinilisele protseduurile või sooviksin, et oleksin seda teinud rohkem kui üks kord. Kuid siis on hetki, mil ma vaatan oma elu sellisena, nagu see on: ilma härra Õigeta, lähenedes 40-le, kuid alati täis ootamatuid õnnistusi ja põnevaid võimalusi. Ja ma arvan, et kui ma midagi olen õppinud, siis seda, et pean tegema kõik, mis suudan ja siis istuma ja vaatama seda, kuidas Kõigevägevama maagiline plaan minu elus lahti rullub.

Ma pole üksi. Minu vanuses naised investeerivad sellesse reproduktiivtehnoloogiasse samamoodi nagu kraadiõppesse, RRSP-desse ja joogatundidesse. Kuigi see iteratsioon võib olla meie kaasaegse ajastu toode, siis usun, et oleme osa juudi naiste pikast traditsioonist. Juudid lahkusid Egiptusest sellise kiiruga, et neil polnud aega isegi leiva kerkimist oodata. Kui aga Jumal imekombel mere lõhestas, siis juhatas Mirjam naised pilli mängides laulma. Mis tekitab küsimuse: nad lahkusid kiirustades, kuid neil oli aega, et muusikariistad kaasa pakkida?

Jah, nad tegid seda. Sest juudi naised teadsid, et isegi kõige pimedamal tunnil tuleb päev, mil nad laulavad. Keset kannatusi lootsid nad, et saabub aeg, mil nad tänavad Jumalat, nähes Tema ilmnevat headust. Nii et nad pakkisid kaasa tamburiinid, sest kui ootate rõõmu, siis pange end valmis; kui ootate vihma, siis võtke vihmakeep kaasa.

Need munarakud on minu vihmamantel ja mu tamburiin. Ükskõik, mida minu järgmised eluaastad toovad, ma laulan, sest olen osa naiste pärandist, kes seda teevad. Ja ma loodan, et ühel päeval naeratavad meie lapselapsed meie pingutuste peale, tänades meid lootmise ja usaldamise eest. Vahepeal aga,  on mul koos jäätisega sügavkülmas ka munarakud.

Autor: Rachel Bergman

Allikas: https://aish.com/freezing-my-eggs/