“Ma pidasin kristlust intellektuaalseks enesetapuks…” Prantsuse kirjanik rääkis oma teekonnast ateismist usuni

Raamatu “Prantsuse ateisti pihtimused” autor Guillaume Bignon rääkis, kuidas uskumatute sündmuste jada ja tema enda südametunnistuse ärkamine aitasid tal muutuda veendunud ateistist pühendunud kristlaseks.

“Kasvasin üles Prantsusmaal katoliiklikus peres, kuid mu side kirikuga polnud sugugi siiras. Kui olin piisavalt vana, lõpetasin ma lihtsalt kirikus käimise ja mu elu sellest palju ei muutunud. Nii et minust sai ateist.

Suureks saades sukeldusin täielikult oma õnne otsimisse. Olin edukas sportlane, mängisin rahvaliigas võrkpalli ja valmistusin ka tarkvarainseneri kraadi saamiseks, mis minu arvates pidi mind rikkaks tegema.

Üks minu põhihuvidest olid naised – prantsuse kultuuris on see lahutamatu osa mehe elust. Sellise maksimaalselt ilmaliku elustiili juures ei olnud tõenäosus, et ma evangeeliumiga kokku puutun, kuigi suur. Kuid uskumatute sündmuste jada muutis seda.

Kord läksin Kariibi merele puhkama ja kohtasin seal ilusat ameeriklannat – endist modelli ja näitlejannat. Ta haaras kohe mu tähelepanu, nii et proovisin temaga rääkida, suhet luua ja ta ära võrgutada.
Kuid ma avastasin, et ta on kristlane, mida ma ise ausalt öeldes pidasin intellektuaalseks enesetapuks. Nii et kõik, mis puudutas usku ja Jumalat, ei köitnud mind üldse.
Kristlasena uskus naine aga, et enne abiellumist ei tohi magada, mis oli minu jaoks tohutu takistus. Siiski tõmbas ta mind nii palju, et otsustasin proovida suhet jätkata, lootes, et need “probleemid” lahenevad tasapisi iseenesest.
Mina läksin tagasi Pariisi, tema lendas tagasi New Yorki. Kuid ma ei saanud seda, mida tahtsin ja ma ei kavatsenud alla anda. Seetõttu otsustasin mõelda religioonile ja Jumalale, et sellele naisele mõistlikult näidata, miks on parem kui ta kõik need religioossed asjad lõpetab ja et miski peale eelarvamuste ei takista meid õnnelikult koos elamast.
Võtsin Uue Testamendi, et proovida saada aimu sellest, millesse ta tegelikult uskus.

Nii avastasin ma Jeesuse isiku ja leidsin, et Ta on tõeliselt huvitav ja paeluv.
Mõeldes kristlusele ja Jeesuse tõeväidetele, mõtlesin, et peaksin tegema veel ühe katse – palvetama Jumala poole nii, nagu teevad uskmatud. Nii et ma ütlesin: “Jumal, kui Sa oled olemas ja ma uurin seda praegu, siis miks Sa ei ilmuta ennast mulle?”
Kirikus ma loomulikult ei käinud ega saanudki seda teha, sest jumalateenistuste ajal mängisin võrkpalli. Kuid varsti pärast seda palvet sain ootamatult seletamatu õlavigastuse, mis ei võimaldanud mul mitu nädalat trennis käia.
Nüüd ei takistanud miski mind jumalateenistusele tulemast, mida ma ka tegin.
Külastasin kirikut, et näha, mida kristlased teevad, kui nad kokku saavad. Minu jaoks oli see nagu loomaaeda minek, sest ma polnud kunagi varem päris kristlasi näinud ja tundsin end üldiselt väga ebamugavalt. Arvasin, et isegi kirikusse sisenemine on juba intellektuaalne kuritegu.

Jutlustaja öeldust ei mäleta ma üldse midagi, aga ühel hetkel mõtlesin: ma olen piisavalt näinud, aeg on siit minema saada.
Seega hüppasin püsti ja jooksin tagauksest välja. Siis hakkasid juhtuma minu jaoks seletamatud asjad: kui väljaminekuks ukse lahti tegin, tekkis mul kuskil kõhus tugev vappekülm, see tõusis kõrgemale ja haaras mul sõna otseses mõttes kurgust. Tardusin paigale ja mõtlesin: see on naeruväärne… Ma pean välja selgitama, mis see kõik endast kujutab.
Pöörasin ümber ja läksin otse pastori juurde, tutvustasin end. Rääkisime ja ta oli ausalt öeldes üllatunud sellest äkilisest kohtumisest, kuid arutas hea meelega oma tõekspidamisi ja tavasid ning leppisime kokku uue kohtumise.

Käisin temaga mitu kuud vestlemas ja järk-järgult purunesid tõkked, mille olin enda ümber ehitanud, kaitstes end usu eest Jumalasse. Ma arvasin, et inimene peab olema idioot selleks, et Jumalasse uskuda, aga kohtasin väga mõistlikke ja intelligentseid inimesi, kes Temasse uskusid.

Olin veendunud, et kristlik arusaam eetikast on repressiivne ja sallimatu, kuid pastor näitas mulle hoopis teistsugust pilti. Arvasin, et teadus lükkas Jumala olemasolu ümber, kuid nägin, et Looja olemasolule pole tõsiseid vastuväiteid.

Positiivse poole pealt hakkasin hindama Uue Testamendi õpetusi ja nägin neid ajalooliste ülestähendustena Jeesusega juhtunust.

Kui intellektuaalsed tõkked olid eemaldatud, siis andis mõistus südamele loa. Kuid ikkagi oli mingi tohutu tükk puudu. Tulin ikka ja jälle tagasi küsimuse juurde: Miks Jeesus pidi surema?
Ma lootsin midagi avatud taeva sarnast, kus taevast langeksid valguskiired ja hääl ütleks mulle: “Tere tulemast, poeg.” Selle asemel rääkis Jumal minu südametunnistusega.
Ühel hetkel taipasin järsku, et olin eelmistel nädalatel teinud midagi tõeliselt ebamoraalset, mille kohta olin valetanud teistele ja endale. Jumal sõna otseses mõttes surus mind ninapidi selle sisse. See oli väga tõeline ja  võimas kogemus. Sain aru: ma olen halb ja langenud inimene. Ma tegin seda ja seda ei saa ära kustutada.

Nii sain aru, miks Jeesus pidi surema – Ta pidi surema minu eest.
Sain aru kristlikust sõnumist, et Jeesus maksis meie pattude eest hinna, et me saaksime patud andeks ja saaksime igavese elu, mitte sellepärast, et oleme head (mina kindlasti hea ei ole), vaid tänu meie usule Kristusesse.
Võtsin selle vastu, usaldasin Jeesust oma pääste eest ja süütunne, mis oli minu küljes rippunud nagu tonn telliseid, kadus. Kogesin vaimset taassündi.”

Allikas: «Я считал христианство интеллектуальным самоубийством…» Французский писатель рассказал о своём пути от атеизма к вере – ВО СВЕТЕ (inlight.news)