Maadlus sellega, mida ei saa enam kunagi olema. Keskea melanhoolia tähendus

Mis selle kõige mõte on? Küsimus ei rauge. Seiske sellele mõnda aega vastu – täitke oma päevad müraga, vaadake pingsalt enda ees olevat elulaiku – kuid Te ei saa alati vältida vaikust ja ei saa alati vältida üles vaatamist.

Küsimus tabab enamikku meist poolel teel hauani. Mis muu on keskeakriis? Kui pesad hakkavad tühjenema, astuvad nende asemele vaikuse säutsud ja mälestused, see küsimus nagu ülekuulaks meid. Toanurgast paistab mõtisklus. Võime kiirustada, et uuesti oma tähelepanu kõrvalejuhtida või tagasi vaadata.

Keskiga. Poolel teel kuhugi, aga kuhu? Eemale. Surma – ja enamani – kõigesse, mis jääb kaugemale, sellesse “avastamata riiki”, mis

ajab tahte segadusse,
Ja paneb meid pigem kandma neid hädasid, mis meil on
Kui lendama teiste juurde, millest me ei tea. (Hamlet, 3.1.87–90)

Pool Teie elust (parimal juhul) on kadunud. Kaardistate seda, kus olete olnud, kus olete praegu ja seate piirid sinna, kuhu saate veel reisida. Te hakkate tunnetama aja raskust. Vaatate tagasi. Kaugus tagapool on suurem kui ette jäänud vahemaa ja kärestik näib kuristiku suunas kiirenevat. Aga milleks? Ärevus Teis otsib põgenemist.

Noored unistused on suureks kasvanud. Mõned lootused ja mõned sõbrad on surnud. Ideaalid on asendunud reaalsusega. “Mis oleks kui” on muutunud “selleks, mis oli” ja “mis tegelikult on.” Vaimusilmas nii täiuslik liblikas ei olegi nii ilus, kui ootasime. Kahetsused segunevad valedel alustel rõõmudega. Küsimust, mida nooruslik optimism ära pühkis, ei jäeta enam kõrvale: mis on selle kõige mõte?

Õnnetu Tarkus

Paljud tänapäeval nimetaksid sedasorti keskealisi peegeldusi küünilisteks ja kurnavateks. Mõned tõlgendavad nende sissetungi märkidena sellest, et nad ei ole leidnud abikaasat, seiklust ega karjääri, milleks nad olid tegelikult loodud. Nad proovivad teist. Kuid kõige targem mees, kes inimestest eales sündinud, mees, kes koges maakera naudinguid, nimetas selliseid mõtisklusi tarkuseks. Tarkus, mis erutab meie rõõmu. Pettumus mõttetuse pärast, millega me selles langenud maailmas silmitsi seisame.

“Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.” (Koguja 1:18)

Võiksime ette kujutada hüpoteetilist alternatiivi: sellist, kus Aadam ja Eeva ootasid, et saaksid Jumala kutsel hea ja kurja tundmise puust süüa. Kuid keelatud teadmiste ebaseaduslikud hammustused nõudsid, et Jumal suruks selle maailma peale tühisuse ja needuse. Meil on teadmisi heast ja kurjast, kuid enamasti kurjast.

Niisiis, me kitkume varemetest tarkuse roosi ja katsume tema okkaid ja ohakaid. Me naudime tarkust, kuid me naudime teda, võpatades. Kuigi teda tuleb eelistada kõigist alternatiividest (Õpetussõnad 3:13–15), heidab ta varju neile, kes elavad päikese all. Ta ei meelita meid. Ta elab reaalsuse lähedal – liiga lähedal – ja on liiga aus. Ta täpsustab ja kurvastab. Ta juhib ja haavab. Ta juhib tähelepanu paljudele kimbatustele siinpool igavikku.

Igavene mõttetus

Mida paljastas tarkus, et muuta kuningas selleks õnnetuks filosoofiks, kelle leiame Koguja raamatust? Ta näitab talle maailma, mis on täis tühisust. Maailma, mis ei suuda täita meie sügavaimaid lootusi, rahuldada meie sügavaimaid igatsusi ega suuri pingutusi.

Näide esimesest peatükist.

Tarkus näitab talle mõttetut kallast, mille äärde põlvkonnad tulevad ja kus põlvkonnad käivad end pesemas. Tarkus tõstab oma lõua – päike tõuseb, langeb ja kiirustab uuesti tõusma – milleks? Ta hakkab märkama, kuidas tuul ei suuda otsustada, mis suunas puhuda, puhudes põhja ja siis lõuna suunas, et naasta samasse kohta, kust algas (Koguja 1:4–6). Ja inimese jaoks keerleb orava ratas, kuni orav sureb, ja tema asemel sibab teine. Igavene mõttetus.

Ta vaatab rahulikku vett ega tunne rahu:

Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. (Koguja 1:7)

Kust leiab tema hing täiuse? Tema silmad on näinud suuri asju. Tema kõrvad on kuulnud imesid. Ta pani oma südame proovile igasuguse rõõmuga (Koguja 2:1). Ta tundis neist rõõmu terve teatud perioodi, kuid lõpuks avastas ta, et tema õndsused ei olnud kandevõimelised.

Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. (Koguja 1:8)

Milles siis seisneb asja mõte?

Kurb monoloog iseendaga

Läbi tarkuse prillide näeb ta head maailma (koos ilu, naeru ja armastusega), kuid siiski neetud maailma. Ta igatseb puuvilju Eedenist ega leia selliseid altpoolt. Iisraeli rikkaima kuningana naudib ta naudinguid, mida me tänapäevalgi taga ajame, kuid ei leia teed mööda tulisest mõõgast, mis kaitseb elupuud, mis on meile nüüd keelatud(1. Moosese 3:24).

Päevad hakkavad segunema; rutiin pigistab elurõõmu välja; tarkus osutab hetkelisest naudingust mööda udu sisse, mõtiskledes, kuhu see kõik läheb. Kurvad järeldused hakkavad tulema.

Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.(Koguja 1:9–11). Seinad vajusid sisse.

“Ma vihkasin elu. . . . Ma vihkasin kogu oma vaeva,” ohkab tark mees (vt Koguja 2:17–18). Tema lugu oli kurb monoloog. Ta pöördub meie, oma ühemehenäidendi publiku poole,

Lind madalas puuris,
Põlevale lehele kirjutatud tint,
rakkus käed ilma palgata
Sureva targa mõtisklus.

Silmadega, et mitte rahul olla
Ma nägin, et kõik on absurd.
Mu süda ei olnud kunagi rahul
Mis võiks täita igaviku?

Naeru, söögi ja joogi banketid,
Erinevate naistega erutavad peod,
Elu paitab Kaanani kaljuserva,
Veevood voolavad meredesse, mis kunagi ei täitu.

Keskeas (mõnedele varem, mõnele hiljem) maitseme tükikest jutlustaja kurbusest. Tühisuste tühisus! Õnnetu äri. Tuule tagaajamine. Elu needuse all.

Keskea ümberarvutamine

Deemonid kooruvad, kui headusest on saanud jumal,
Kui elu otsitakse meeste haudadest.
Kui Rõõmu õpetatakse fassaadina.
Ja arvatakse, et surm on lõpp.

Keskeakriis igaühe puhul, kes tunneb selle stressi, ei ole tegelikult üldse keskiga. See viib meid (kui Issand peaks andma veel teise poole) pelgalt elu eessõna keskele. Igaviku esimene peatükk ei ole veel alanud. Me kõik oleme surematud olendid, beebid isegi oma surivoodil.

See elu küpseb igavikuks ja see tõde toob meie jutlustajale tagasi mingi selguse ja mõistuse. Ta järeldab,

Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.” (Koguja 12:13–14)

Elu ulatub hauast kaugemale, nagu ookean ulatub kaldast kaugemale. „ Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;” – ja aeg üles tõusta ja seista silmitsi meie Jumalaga (Koguja 3:1–2).

Lennake Jumala juurde

Me läheme järgmisesse maailma. Jumala juurde me läheme. Jeesuse Kristuse – Päästja, Issanda, Kohtuniku juurde. Jumal, kelle õiglus avaldab meie loo saatuse – igavese elu või igavese surma. Meie kogu kohus selles elus on Teda karta, Talle kuuletuda ja kui me võime lisada Tema suurima käsu, siis armastada Teda.

Ma ei tea, kas Jutlustaja sadat kimbatust oleks leevendanud üks tõeline pilk Jeesusele Kristusele ristil. Kas igavik tema südames ei pakataks kiitusest? See juhtus Charles Spurgeoniga, nagu ta tsiteerib:

Nöörid, mis sidusid mu südame maaga
on Tema käega katki tehtud;
Tema risti ees leian end
Võõral maal.

Mu süda on Temaga Tema troonil,
Iga hetk kuulates häält,
Mis ütleb: “Kiirusta ja tule ära.”
(tsiteeritud “Alas for Us, If You Wert All”)

Kogu selle asja mõte on see et, meie Tarkus, võttis inimliha kuju ja elas koos meiega päikese all – , et elada, õpetada ja (uskumatul viisil) surra, et Ta saaks meid needusest lunastada, saades needuseks meie eest ( Galaatlastele 3:13). Töö, elu, tarkus, surm – päikese tõus ja loojumine – leiavad Temas oma eesmärgi. Seal, kus ojad voolavad meie küllastumatutesse meredesse, hüüab ta: „Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” (Johannese 7:37).

Mööduvad varjud ja igavene ilu

Kuigi Kristus on meie kõik kõiges, meie eluleib, meie igavene rõõm, siis oleme ikka veel usklikena ajaperioodidest segaduses (2. Korintlastele 4:8). Meie, „kellel on Vaimu esmasvili”, oigame ikka veel sisemiselt – kuid mitte nihilistlikult –, kuna ootame pikisilmi eneste poegadeks võtmist. Ja loodu ägab endiselt “sünnitusvaludes”, olles allutatud tühisusele, mitte vabatahtlikult, vaid lootuses oma Looja peale. Me teame, et rikutuse orjus murtakse lõplikult, kui kõik saab uueks, kui tehakse avalikuks Jumala pojad ja tütred (Rm 8:18–25).

Nende jaoks, kes on Kristuses, saavad kõik tühised, kõik mõttetud arutlused ja kõik koormavad mõistatused langenud maailmas lõplikult, täielikult “elu poolt alla neelatud” Jeesuse Kristuse ülestõusmise ja tulemise läbi (2. Korintlastele 5:4). Kuni selle ajani võime oma ootamises tunda ahastust, kuid tunnistame koos Samwisega, et „lõpuks oli vari vaid väike ja mööduv asi. On olemas valgus ja kõrge ilu, mis on igavesti kättesaamatu” (“Kuninga tagasitulek”, 186). Keskiga tähendab, et oled poolel teel koju.

Allikas: Wrestling with What Won’t Be: The Meaning of Midlife Melancholy | Desiring God

Greg Morse on desiringGod.org autor ja lõpetanud Bethlehemi kolledži ja seminari. Tema ja ta naine Abigail elavad St. Paul koos poja ja kahe tütrega.