Mägede Looja on sinuga

Pimeduse päevadel annab Jumal meile regulaarselt lohutust ja tugevust selliste lihtsate sõnade kaudu: “Olen sinuga.”

Ma olen sinuga. See tõotus kehtib jumalakartlikele inimestele läbi aegade ja testamentide: Iisakile Beer-Seba linnas (1. Moosese 26:24), Moosesele põleva põõsa ääres (2. Moosese 3:12), Taavetile surmavarju orus (Laul 23: 4), jüngritele, kui Ta nad suure misjonikäsuga välja saatis (Matteuse 28:20). Elav Jumal teab, mida meil kõige sügavamates õnnetustes kõige rohkem vaja on: mitte vastuseid, vaid Tema kohaloleku lubadust.

Selle lubaduse tugevus kasvab aga just nii suureks, kui palju me teame Tema kohta, kes selle andis. Ebamäärase ja laialivalguva hea tahte olemasolu aitab vähe ajal kui kannatused vargsi meie poole hiilivad. Niisiis, Jumal ei luba ainult oma rahvale, et Ta on nendega; aga tuletab neile ka meelde, kes Ta on.

Kui me kõnnime kaitsetute tallekestena surmavarju orust läbi, nimetab Ta end Karjaseks (Laul 23: 4). Kui me oleme näoli maha langenud vaenlaste rõhumise tõttu, kes on meie jaoks liiga tugevad, siis nimetab Ta end Lunastajaks (Jesaja 43:14). Ja kui me tunneme end väikeste, kaitsetute ja kannatavatena ohtlikus maailmas, nimetab Ta end Loojaks: “Nii et need, kes kannatavad Jumala tahte kohaselt, andku oma hinged ustava Looja kätte, tehes head” (1. Peetruse 4:19).

Meie truu Looja

Väiksed, haavatavad ja vaevatud – nii võib kirjeldada neid usklikke, kes said kirja, mida meie teame täna kui Peetruse esimest kirja. Juba mitmesuguste katsumuste pärast kurvastades ei teadnud nad, kui kaugele kannatuste vari jõuab (1. Peetruse 1: 6; 4:12). Neid rünnati kolmelt poolt: maailma poolt, mis neid laimas; liha poolt, mis neid piiras, ja kuradi poolt, kes neid jälitas (1. Peetruse 4: 4; 2:11; 5: 8).

Peetrus kuulutab sellesse hirmu, ebakindlusse ja valusse välja tõotuse. Ta on neile juba kinnitanud, et nad on „Jumala rahvas“ ja vande „Mina olen teiega” pärijad (1. Peetruse 2:10). Nüüd tõstab ta nende silmad katsumuste, vaenlaste, isegi kogu taeva ja maa kohale, et neile meelde tuletada, et Jumal, kes kutsub neid “Minu rahvaks”, on ka nende “ustav Looja” (1. Peetruse 4:19).

“Teadke, mu vennad ja õed,” ütleb Peetrus, “tegelikult Jumal, kes käib teiega ja on kõikjal teie ümber – nii ees kui taga – ei ole mitte ainult teie Päästja, Lunastaja ja Issand, vaid ka mägede Looja, taevaste Looja. Ja nende jaoks, kes on Jeesuse vere kaudu ostetud, pole see Looja mitte ainult võimas, vaid ka ustav – isegi kõige väiksematele, kõige haavatavamatele ja oma rahva seas kõige rohkem kannatavatele inimestele.

Issand loodu üle

Kui me aktsepteerime, et Jumal on meie kannatustes kui ustav Looja, siis leiame me endi jalgade alt kaks liikumatut kivi. Esiteks juhib Jumal kogu loodut kõrgeimast madalaimani, kõige kaugemast kuni kõige lähedasemani – alates kuude orbiitidest nähtamatutes galaktikates kuni meie õues kasvavate puude lehtede varjudeni.

Nendele usklikele, kellele Peetrus kirjutas, võisid nende endi kannatused tunduda masendavalt juhuslikud. Samamoodi on võimalik kirjeldada meie enda kannatusi: julm mees või naine ja valed “sõbrad”, uppi lendavad autod ja levivad viirused, kõik näib olevat kontrolli alt väljunud: juhuslikud ohud juhuslikus maailmas. Kuid siin tuletab Peetrus meelde, et iga elusa ja elutu olendi taga on Looja – Looja, kes on nii kaasatud oma maailma üksikasjadesse, et kannatused jõuavad meieni ainult siis, kui Ta peab neid oma tarkuses ja armastavas lahkuses vajalikuks (1. Peetruse 1 : 6; 3:17).

Nagu Jumal ütleb meredele: „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!” (Iiobi 38:11) samamoodi räägib Ta ka meie kannatustele. Ükski keelepeks ja laim ei tee haiget, ükski kasvaja ei kasva, nooled ei lenda ja ükski epideemia ei levi millimeetri võrra kaugemale, kui Kõigevägevam lubab. Jumal ütleb kõigele: “Siiani sa võid tulla ja mitte edasi.”

Kannatused võivad meie Looja suveräänset reeglit segada vaid siis, kui päike eksib oma rajalt, aastaajad ei jõua õigel ajal kohale või kui molekulid lakkavad kuulmast Universumi hoidja Sõna (Heebrealastele 1: 3).

Issand on meiega

Jumala kui Looja suveräänsus laieneb aga mitte ainult ümbritsevale maailmale, vaid ka meile. Meie hinged, mis näivad sageli nii haprad, on Kõikvõimsa embuses hoitud. Ja ükski kannatus ei pääse Tema käte vahele, et neist inimestest, keda Jumal kaitseb, kinni haarata ja nad Tema käte vahelt välja tirida.

“Jumala väe kaudu,” kirjutab Peetrus, “usu läbi hoitakse (teid) päästeks , mis on valmis ilmnema viimasel ajal” (1. Peetruse 1: 5). Kõigis hädades, hirmudes, muredes ja ebakindlustes võtab Jumala vägi kontrolli meie hinge üle, kaitstes ja hoides meid – mitte üksi kannatuste eest, vaid kõige selle eest, mis meid lõpuks hävitab. Ta on meie kahekordne Looja – esimesel korral kui me füüsiliselt sündisime ja teisel korral, kui me sünnime ülalt (1. Peetruse 1: 3, 23). Ja Ta ei jäta maha oma kätetööd.

Selline jõud on meie vundamendiks ja toetab Peetruse kirja lõpus olevat lubadust: “Kogu armu Jumal, Kes kutsus meid oma igavesse hiilgusesse Kristuses Jeesuses, Ise teeb teid täiuslikuks, kinnitab, tugevdab ja muudab teid kõigutamatuks pärast seda kui olete lühiajaliselt kannatanud. ”(1. Peetruse 5:10). Pärast seda, kui oleme selles elus “lühikest aega” kannatanud, kummardub meie Looja taas põrmu kohale ja annab inimlastele nende hinge tagasi. Siis saavad halvatud jalad uuesti kõndida, pimedad silmad näevad, armistunud nahk muutub jälle tundlikuks. Siis kleepuvad kokku iga murtud südame tükikesed; iga haav, nähtav ja nähtamatu, on igaveseks ajaks kinni seotud.

Meie Loojal on kõik võimalused – ja kindlasti ka kindel kavatsus – luua kõik uueks ja panna meid maailma, kus kannatustel pole kohta.

Armistunud kätega teenijad

Kui kohtute kristlastega, kes usuvad Jumalasse kui oma ustavasse Loojasse, siis tunnete nad päris kindlasti ära. Sellistel pühadel on tunnus, mida nad ei suuda varjata. Nad mitte ainult ei läbi kannatusi, omades püsivat rahu Jeesuses; nad läbivad kannatusi, vaadates ka teistele otsa: “Las need, kes kannatavad Jumala tahte kohaselt, usaldada oma hinge truu Looja hoolde, tehes head.”

Usaldades oma hapra hinge ustava Looja kaitse alla, leidsid nad julguse koguda kokku oma elu hävitatud tükid, anda need üle Jeesusele ja uskuda, et Ta suudab ikkagi võtta selle, mis on murtud ja kasutada seda paljude inimeste toitmiseks. Nad suudavad väriseval häälel trööstida või proovida suhteid lappida ja teisele inimesele vastu tulla, sirutades välja oma armilise käed, või teenida teisi inimesi, omades nähtamatuid haavu, mida ei ole võimalik selles elus täielikult terveks ravida. Kuid nad ikkagi ütlevad, ikkagi saavutavad, ikkagi teenivad, viies Jumala varanduse teiste inimeste saviastjatesse.

Miks? Sest tähtede Looja hoiab neid nagu silmatera. Sest Maa arhitekt loetleb nende juuksekarvu. Sest mägede Looja hoiab nende hinge oma kätes. Ja koos Temaga on nad kaitstud.

Allikas: https://ieshua.org/sozdatel-gor-s-toboj.htm

 

Looja poolt kõige vihatum patt – tänamatus

See lugu leidis aset Kuuepäevase sõja ajal. Iisraeli sõdurid vabastasid Lääne-Jeruusalemma. Meie dessantväelased olid Koteli (Nutumüüri) juures. Kakskümmend .....

Tingimusteta armastus

Lugege Roomlastele 8:35-39 Ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis .....

Sa ei ole üksi

Kunagi käisin Keila luterikirikus noortetunnis. Mulle väga meeldis see kirik ja sealsed noored. Olime otsustanud teha jõuludeks üksteisele .....

Üksinduse ohud: viis küsimust vallalistele meestele

Viimasel kursusel mängisin raamatupidajat koolilavastuses “Näitleja õudusunenägu”. Peategelane ärkab keset etendust laval, ei mäleta oma sõnu, seda, kuidas .....

Õed, ärge jääge oma võitluses porno vastu üksi

See pole ainult meeste probleem... Mu sõrm liikus ekraanil, sirvides lehte. Teadsin, et ma ei peaks siin olema, .....

Üksi

Kui Te aktsepteerite tõde, et Teil ei saa olema palju sõpru. Kui otsustate jääda Jumalale ustavaks, siis hakkate .....

Vallaline kristlane, kuid mitte üksildane. Elage hästi siis, kui olete vallaline

Vallalisus võib tunduda elumängus osalemise trofeena. Vaimisi seadistus sellele, kelle suhte staatuseks on peataolek. "Kingitus", mida keegi ei .....

Abielu, üksindus ja elades endale või lihtsad vastused mitte-lapsikutele küsimustele

Ateistlikud aastakümned on Venemaa inimeste teadvuses kindlalt kinnistanud moto "Inimene ise on oma elu peremees". Ja igaüks kujundab .....

Üksindus oli mu ustav sõber

Kuigi see aasta jääb paljudele meelde viiruse tõttu, mäletavad paljud ka eraldatuse ja sotsiaalse distantsi emotsionaalset pandeemiat. Selle .....

Jumal on alati enne meid juba kohal. Misjonäri lootus rasketes kohtades

Ootasin Saudi Araabias Riyadis King Saudi ülikooli üliõpilaskeskuses. Mõtisklesin oma ümbruse üle, kui massiivse saali kõrgetest katuseakendest paistis .....