Magus trööst jõuetutele pühadele

Jutlustatud hingamispäeva hommikul, 4. veebruaril 1855.a., pastor C.H. Spurgeoni poolt New Park Streetil Chapenis, Southwarkis.

“Rudjutud roogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära.” Matteuse 12:20.
Lalisev Kuulsus armastab alati rääkida ühest või teisest mehest. On mõned kelle hiilgust see kuulutab ja kelle au see ülistab taevani. Mõned neist on tema lemmikud ja nende nimed on raiutud marmorisse ja neist kuuldakse igal maal ja igas kliimas. Kuulsus ei ole erapooletu kohtunik, tal on lemmikud. Mõnda meest ta ülistab, ülendab ja peaaegu jumaldab – teisest, kelle voorused on palju suuremad ja kelle iseloom väärib tegelikkuses rohkem kiitust, möödub ta tähelepanuta ja paneb sõrme vaikselt oma huultele.

Üldiselt leiate, et need inimesed, keda Kuulsus armastab, on messingist või rauast valmistatud ja karmi vormi valatud mehed. Kuulsus paitab Caesarit, sest ta valitses maad rauast sauaga. Kuulsus armastab Lutherit, sest ta trotsis julgelt ja mehiselt Rooma paavsti ning julges naerda Vatikani müristamise peale.

Kuulsus imetleb Knoxi, sest ta oli karm ja osutus vapratest julgemaks. Üldiselt te avastate, et ta valib välja tule ja südikuse mehed, kes seisavad kartmatult oma kaaslaste ees. Ta valib mehed, kes olid tehtud julgusest, kes olid ühendatud kartmatuse kamakad ega teadnud kunagi, mida kartlikkus endast kujutab.

Kuid teate, et on veel üks klass inimesi, kes on sama vooruslikud ja võrdselt hinnatud– võib-olla veelgi enam – kelle Kuulsus sootuks unustab. Te ei kuule teda rääkimas leebest Melancthonist – ta räägib temast vähe –, ometi tegi see mees reformatsiooni ajal võib-olla sama palju, kui isegi võimas Luther.

Te ei kuule Kuulsust palju rääkimas armsast ja õnnistatud Rutherfordist ega taevalikest sõnadest tema huultelt. Või peapiiskop Leightonist, kelle kohta öeldi, et ta ei kaotanud kordagi oma elus enesevalitsust. Ta armastab karedaid graniiditippe, mis trotsivad tormipilve. Ta ei hooli enamasti alandlikest kividest orus, millel väsinud rändur puhkab. Ta tahab midagi julget ja silmapaistvat, midagi, mis tõstab populaarsust, mis paistab silma. Ta ei hooli nendest, kes taganevad varju.

Seetõttu, mu vennad, on õnnistatud Jeesus, meie imeline Isand, Kuulsuse käest pääsenud. Keegi ei räägi palju Jeesusest, välja arvatud Tema järgijad. Me ei leia Tema nime kirjutatuna suurte ja võimsate meeste sekka – kuigi tegelikult on Ta suurim, võimsaim, kõige püham, puhtaim ja parim meestest, kes eales elanud. Aga kuna Ta oli “õrn Jeesus, tasane ja leebe” ning oli rõhutatult mees, kelle kuningriik ei olnud sellest maailmast – sest Temas polnud midagi karmi, vaid Ta oli kogu armastus –, sest Tema sõnad olid pehmemad kui või, Tema loosungid oma voolus õrnemad kui õli – sest keegi pole kunagi rääkinud nii õrnalt kui see mees ja seetõttu on Ta tähelepanuta jäetud ja unustatud.

Ta ei tulnud selleks, et olla vallutaja oma mõõgaga ega nagu muhamed oma tulise sõnaosavusega, vaid Ta tuli rääkima “vaikse häälega”, mis sulatab kivise südame, mis seob kinni murtud hinge ja kes ütleb pidevalt: “Tulge Minu juurde kõik, kes te olete väsinud ja koormatud.” „Võtke enda peale Minu ike ja õppige Minult, sest Mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.” Jeesus Kristus oli üleni leebe ja seepärast ei ole Ta inimeste seas nii ülistatud nagu siis, kui Ta oleks olnud teistsugune.

Armsad! Meie tekst on täis leebust. Tundub, et see on armastusest läbi imbunud ja ma loodan, et võib olla suudan teile näidata midagi Jeesuse tohutust kaastundest ja vägevast õrnusest nii nagu ma üritan sellest rääkida. On kolm asja, mida tuleb tähele panna, esiteks surelik nõrkus, teiseks jumalik kaastunne ja kolmandaks kindel triumf – „kuni Ta on õigusele võidu saatnud.”

I. Esiteks, vaatleme surelikkuse nõrkust – rudjutud pilliroog ja suitsev taht. Need on kaks väga sugestiivset metafoori, mis on täis suurt tähendust. Kui see ei ole liiga luulelennuline – ja kui see on, siis ma tean, et andestate mulle –, peaksin ütlema, et rudjutud pilliroog on sümbol patusest tema süüdimõistmise esimesel etapil. Jumala Püha Vaimu töö algab hinge haavamisest. Päästmiseks tuleb kesa üles künda, kõva süda murda ja kivi lõhestada.

Vana vaimulik ütles, et taevasse ei pääse ilma põrguväravatest raskelt mööda minemata – ilma kogemata palju hingehäda ja südame parandamist. Ma arvan siis nii, et rudjutud pilliroog on pilt vaesest patusest siis, kui Jumal alustab oma tööd tema hingega. Ta on peaaegu täielikult rudjutud pilliroog – katki ja purustatud. Temas on vähe jõudu.

Suitsevaks tahiks pean ma tagasilangenud kristlast, kes on olnud kunagi põlev ja säravaks valguseks oma päevil, kuid armuvahendite tähelepanuta jätmise tõttu on Jumala Vaim tagasitõmbunud ja sellega on kaasnenud pattu langemine, tema valgus on peaaegu kustunud – mitte päris – see ei saa kunagi kustuda, sest Kristus ütleb: “Ma ei kustuta seda”, kuid ta muutub õliga halvasti varustatud lambiks – peaaegu kasutuks.

Päris kustunud see pole – suitseb –, kunagi oli see lamp kasulik, aga nüüd on sellest saanud vaid suitsev taht. Nii et ma arvan, et need metafoorid kirjeldavad kahetsusväärset patustajat kui rudjutud pilliroogu ja usust äralangenud kristlast kui suitsevat tahti. Kuid ma ei tee sellist jaotust, aga panen mõlemad metafoorid kokku ja loodan, et saame neist mõne mõtte välja tuua.

Ja esiteks, meie tekstis pakutud julgustus kehtib nõrkade kohta. Mis siin maailmas on nõrgem kui rudljutud pilliroog või suitsev taht? Pilliroog kasvab soos või rabas, kui aga metspart sellele istub, siis see murdub. Kui inimese jalg sellele astub, siis on see muljutud ja katki. Iga tuul, mis ulub üle jõe, paneb selle edasi-tagasi kõikuma ja peaaegu rebib selle juurtega üles. Te ei suuda ette kujutada midagi hapramat või rabedamat, mille olemasolu sõltuks rohkem asjaoludest kui rudjutud pilliroog.

Vaadake siis tahi suitsemist – mis see on? Selles on säde sees, see on tõsi, kuid see on peaaegu lämmatatud – imiku hingeõhk võib selle ära puhuda või neiu pisarad kustutavad selle hetkega. Mitte midagi ei ole ebakindlamat, kui suitsevas tahis peidus olev säde. Nõrgad asjad, näete, on siin kirjeldatud. Kristus ütleb nende kohta: „Suitsevat tahti Ma ei kustuta; rudjutud pilliroogu Ma ei murra katki. Las Ma lähen nõrku otsima. Ah! Ma ei pea kaugele minema. Täna hommikul on palvemajas palju neid, kes on tõepoolest nõrgad.”

Mõned Jumala lapsed, õnnistatud olgu Tema nimi, on tehtud tugevaks, et teha Tema heaks võimsaid tegusid. Jumalal on Tema Simsonid siin ja seal, kes suudavad Gaza väravad üles tõmmata ja mäe tippu viia. Tal on siin-seal Tema vägevad Gideonid, kes võivad minna midjanlaste leeri ja kukutada nende väed. Tal on oma vägevad mehed, kes võivad talvel auku minna ja lõvisid tappa.

Kuid suurem osa Tema rahvast on pelglik ja nõrk rass. Nad on nagu kuldnokad, kes on hirmunud iga mööduja pärast väikse kartliku karjana. Kui kiusatus tuleb, siis langevad nad sellesse. Kui tuleb kohus, siis nad on sellest rabatud. Nende nõrk lootsik tantsib igal lainel üles ja alla ja kui tuul tuleb, siis nad triivivad nagu merelinnud laineharjal – nõrgad asjad, ilma jõuta ja väeta.

Ah! Kallid sõbrad, ma tean, et olen nüüd haaranud mõne teie käe ja ka teie südamed, sest te ütlete: “Nõrk! Ah, see ma olen. Päris sagedasti olen sunnitud ütlema: “Tahaksin, aga ei suuda laulda. Tahaksin küll, aga ei suuda palvetada. Tahaksin, aga ei suuda uskuda.”” Ütlete, et te ei saa midagi teha – teie parimad otsused on nõrgad ja asjatud ning kui te hüüate: “Minu jõud uueneb”, siis tunnete end nõrgemana kui varem.

Te olete nõrk, kas pole? Rudjutud pilliroog ja suitsev taht? Jumal olgu õnnistatud, see tekst on siis teile.  Mul on hea meel, et võite liituda nõrkade konfessiooniga, sest siin on lubadus, et Ta ei luba teid kunagi murda ega kustutada, vaid Ta toetab ja hoiab teid üleval.
Ma tean, et siin on mõned väga tugevad inimesed – pean silmas tugevaid oma ideede poolest. Kohtun sageli isikutega, kes ei tunnistaks ühtegi sellist nõrkust nagu see. Neil on tugev meel. Nad ütlevad: “Kas Te arvate, et me teeme pattu, söör? Kas Te ütlete meile, et meie süda on rikutud? Me ei usu ühtegi sellist asja. Oleme head, puhtad ja sirged. Meil on jõudu ja väge.”

Teile ma ei jutlustagi täna hommikul, teile ma ei ütle midagi, aga pange tähele – teie jõud on edevus, teie jõud on pettekujutelm, teie jõud on vale – sest ükskõik kui palju te ei saaks kiidelda sellega, mida saate teha, see kaob. Kui te asute tõelisesse võitlusesse surmaga, siis avastate, et teil ei ole jõudu sellega maadlemiseks.

Kui üks nendest tugevate kiusatuste päevadest saabub, haarab see teid, moraalne inimene ja te jääte alla ja teie moraali hiilgav värv on nii määrdunud, et kuigi te pesete oma käsi lumevees ja teete end puhtaks, olete siiski nii saastunud, et teie enda riided hakkavad teid jälestama. Ma arvan, et nõrk olla on õnnis. Nõrk on püha asi – Püha Vaim on ta selliseks teinud. Kas te saate öelda: “Mul pole jõudu?” Siis on see tekst teile.

Teiseks, meie tekstis mainitud asjad pole mitte ainult nõrgad, vaid väärtusetud asjad. Olen kuulnud mehest, kes säästlikkuse põhimõttel mööda tänavat kõndides nööpnõelu üles korjas. Aga ma pole veel kunagi kuulnud mehest, kes peatuks, et rudjutud pilliroogu üles korjata. Neid ei tasu omada. Kes sellest rudjutud pilliroost hooliks. See on ju vaid maas lebav kõrkjatükk? Me kõik põlgame seda, kui väärtusetut.

Ja suitsev taht, mis selle väärtus on? See on solvav ja tervistkahjustav asi ning see ei ole midagi väärt. Keegi ei annaks midagi rudjutud pilliroo ega suitseva tahi eest. Noh, armsad, siis on meie hinnangul paljud meist väärtusetud. Siin on mõned, kes, kui nad saaksid kaaluda end pühamu kaaludel ja panna oma südame ja südametunnistuse kaaludele, näivad olevat asjatud, väärtusetud ja kasutud.

Oli aeg, mil arvasite end olevat maailma parim inimene – kui siis keegi oleks teile öelnud, et teil on rohkem, kui te olete ära teeninud, siis oleksite selle peale käega löönud ja öelnud: „Ma usun, et olen sama hea kui teised inimesed.” Te arvasite end olevat midagi imelist. Arvasite, et olete kõige enam väärt Jumala armastust ja lugupidamist, kuid tunnete end nüüd väärtusetuna.

Mõnikord kujutate ette, et Jumal ei tea, kus te olete. Te tundute endale nii põlastusväärse olendina – nii väärtusetuna – ei ole Tema tähelepanu väärt. Te saate aru, et Ta saab vaadata ja näha veetilgas mikroskoopilist looma, tolmutera päikesekiires või suveõhtul putukat, kuid te vaevalt suudate öelda, kuidas Ta võib teist mõelda, te näite nii väärtusetu – olete surnud selles tühjas maailmas, kui kasutu asi.

Te ütlete: “Mis kasu minust on? Ma ei tee midagi. Mis puutub evangeeliumi kuulutajasse, siis tema on vähemalt kasulik. Mis puutub kiriku diakonisse, siis temast on mingit kasu. Mis puudutab pühapäevakooli õpetajat, siis ta teeb midagi head, aga mis kasu minust on?” Kuid võite küsida sama küsimuse siin. Mis kasu on rudjutud pilliroost? Kas mees saab sellele toetuda? Kas sellest saab sammas minu majas? Kas saate kasutada seda torupillis ja tuua pilliroost muusikat esile? Ah! Ei, see on kasutu asu.

Ja mis kasu on suitsevast tahist? Kesköist rändurit ei saa see valgustada. Õpilane ei saa lugeda selle leegi valguses. Sellest pole kasu, mehed viskavad selle tulle ja leek neelab selle. Ah! Nii te räägite endast. Te pole millekski hea, nii nagu ka need asjad. Kuid Kristus ei viska teid minema, kuna teil pole väärtust. Te ei tea, mis kasu te võite tuua ja te ei tea tegelikult, kuidas Jeesus Kristus teid lõppude lõpuks väärtustab.

Seal on hea naine, võib-olla ema. Ta ütleb: „Noh, ma ei käi sageli väljas – ma hoian kodu korras, kasvatan lapsi ja tundub, et ma ei tee midagi head.” Ema, ärge öelge seda, teie positsioon on kõrge, tähtis ja vastutustundlik. Lapsi Issandas kasvatades teete sama palju Tema nime heaks kui kõnekas Apollos, kes nii vapralt Sõna kuulutas.

Ja teie, vaene mees, kõik, mida te teha saate, on hommikust õhtuni vaeva näha ja teenida just nii palju, et võimaldada endale päevast päeva ära elamist, teil pole midagi ära anda ja kui te lähete hingamispäevakooli, siis saate te lihtsalt lugeda, te ei saa palju õpetada – noh, aga sellelt, kellele on vähe antud, nõutakse vähe. Kas te ei tea, et on olemas selline asi nagu Jumala ülistamine tänavaületuskoha pühkimisega?

Kui kaks inglit oleks saadetud maa peale, üks valitsema impeeriumi ja teine tänavat pühkima, siis neil poleks selles küsimuses muud valikut, kui Jumal neid käskis. Nii on Jumal oma ettehoolduses neid kutsunud. Kui te näete vaeva oma igapäevase leiva nimel, siis teete seda Tema auks. “Ükskõik, mida te teete, kas te sööte või joote, tehke kõik tema auks.”

Aga ah! Ma tean, et siin on mõned teist, kes näivad kiriku jaoks kasutud. Teete kõik endast oleneva, kuid kui olete seda teinud, on see kui ei midagi – te ei saa meid aidata ei raha, annete ega ajaga ja seepärast arvate, et Jumal peab teid välja ajama. Arvate, et kui oleksite nagu Paulus või Peetrus, siis oleksite kaitstud. Ah! Armsad, ärge rääkige nii, Jeesus Kristus ütleb, et Ta ei kustuta kasutut tahti ega murra väärtusetut rudjutud pilliroogu. Tal on midagi ka kasutute ja väärtusetute jaoks.

Kuid pange tähele, ma ei ütle seda laiskuse väljavabandamiseks – et vabandada neid, kes suudavad, aga ei tee – see on väga erinev asi. Perse jaoks on piits, jõudeolevatele meestele nuhtlus ja nad peavad seda vahel kogema. Ma räägin praegu neist, kes seda teha ei suuda, mitte Issaskarist, kes on nagu tugev eesel, kükitades kahe koorma vahel, aga liiga laisk, et nendega üles tõusta. Ma ei ütle midagi loidude kaitseks, kes ei hakka külma tõttu kündma, vaid räägin meestest ja naistest, kes tõesti tunnevad, et nad on vähekasulikud, kes ei suuda enamat teha ja selliste kohta kehtivad selle teksti sõnad.

Nüüd teen veel ühe märkuse. Siin mainitud kaks asja on solvavad. Rudjutud pilliroog on solvav, sest ma usun, et siin on illusioon paaniflöötidest, mis nagu te kõik teate, on kokkupandud pillirood, mida mööda mees suud liigutab, tekitades sellega mingisugust muusikat. See on orel, ma usun, mille Juubal leiutas ja mida Taavet mainib, sest on kindel, et orel, mida me praegu kasutame, ei olnud siis kasutusel.

Rudjutud pilliroog rikuks siis loomulikult kõigi torude meloodia, see laseks õhku välja, tekitades ebaharmoonilise heli või üldse mitte mingit heli, nii et inimlik impulss oleks võtta toru välja ja panna uus asemele. Ja mis puutub suitsevasse tahti, küünla tahti või midagi sellist, siis ma ei pea teile teatama, et suits on häiriv. Minu jaoks pole ükski lõhn kogu maailmas nii jälk nagu suitsva tahi hais.

Kuid mõned ütlevad: “Kuidas saate nii halvustavas stiilis rääkida?” Ma pole läinud madalamale, kui ma ise võiksin minna ega madalamale, kui teie minuga kaasa minna saaksite, sest ma olen kindel, et kui Jumala Püha Vaim on teid tõesti alandanud, et te olete muutunud sama jäledaks oma hingele ja Jumalale kui rudjutud pilliroog on flöödis või suitsev taht on silmadele ja ninale.

Ma mõtlen sageli kallile vanale John Bunyanile, kui ta ütles, et soovis, et Jumal oleks teinud temast kärnkonna või konna, või mao või midagi muud kui inimese, sest ta tundis, et on nii põlastusväärne. Oh! Ma võin endale rästikute pesa ette kujutada ja ma arvan, et nad on ebameeldivad. Ma kujutan ette igasuguste jäledate olenditega veekogu, mis kasvatab rikutust, kuid pole midagi sellist, mis vääriks nii suurt jälestust kui inimsüda.

Jumal kaitseb kõigi, välja arvatud Tema enda silmade eest, seda kohutavat vaatepilti – inimsüdant ja kui teie ja mina näeksime oma südant, siis läheksime hulluks, sest nii kohutav oleks see vaatepilt. Kas te tunnete sedasama? Kas te tunnete, et olete Jumala silmis jälestusväärne – et te olete niipalju mässanud Tema vastu, pöördunud sedavõrd eemale Tema käskudest, et kindlasti peate olema Temale talumatu? Kui jah, siis on minu tekst mõeldud teile.

Nüüd kujutan ma ette täna hommikul siin mõnda naist, kes on lahkunud vooruslikkuse radadelt ja kui ta seal üleval rahvamassis seisab või istub, tunneb ta, nagu poleks tal õigust kõndida selles pühitsetud õues ja seista Jumala rahva seas. Ta arvab, et Jumal võib peaaegu kirikuhoone tema kohal purustada selleks, et teda hävitada, sest ta on nii suur patune.

Vahet pole, rudjutud pilliroog ja suitsev taht! Kuigi te olete inimeste põlgus ja jälestusväärne iseendale, ometi ütleb Jeesus teile: „Ega Mina ei mõista sind hukka; mine ja ära tee enam pattu, et ei juhtuks midagi hullemat.”

Siin on mõni mees, kelle südames on midagi, millest ma ei tea – kes võib olla sooritas salaja kuritegusid, mida me avalikult ei maini, tema patud kleepuvad tema külge kaanina ja röövivad temalt kogu lohutuse. Siin te olete, noor mees, värisete ja võbisete, et teie kuritegu ei avalikustataks kõrge taeva ees. Olete rudjutud nagu pilliroog, suitsete nagu taht. Ah! Mul on sõna ka teile. Lohutus! Lohutus! Lohutus! Ärge heitke meelt, sest Jeesus ütleb, et Ta ei kustuta suitsevat tahti, rudjutud pilliroogu Ta katki ei murra.

Ja ometi, mu kallid sõbrad jagan teiega ühe mõtte, enne kui ma sellest punktist edasi lähen. Mõlemad nendest esemetest, ükskõik kui väärtusetud nad ka poleks, võivad siiski olla kasulikud. Kui Jumal paneb oma käe inimese peale, kui ta oli varem väärtusetu ja kasutu, siis võib Jumal ta muuta väga väärtuslikuks. Te teate, et eseme hind ei sõltu niivõrd tooraine väärtusest, kuivõrd selle peale kulutatud töö tasemest.

Siin on alustuseks väga halb tooraine – rudjutud pilliroog ja suitsev taht, aga jumaliku töötluse abil saavad mõlemast neist imelise väärtusega asjad. Öelge mulle, et rudjutud pilliroog on hea ei millekski, aga ma ütlen teile, et Kristus võtab selle rudjutud pilliroo ja parandab selle ning paneb taevalikesse flöötidesse. Siis, kui suurorkester mängib muusikat, kui taevaorelid helisevad nende sügavate toonidega helide tõttu, siis küsime: “Kes tõi esile selle magusa noodi, mis teistega segunes?” Ja keegi ütleb: “See oli rudjutud pilliroog.”

Ah! Ma kujutan ette, et Maarja Magdaleena hääl taevas kõlab magusamalt kui ükski teine ja selle vaese varga  sügav bassihääl, kes ütles: “Issand, tuleta mind meelde” on mahedam ja magusam kui ühegi teise hääl, sest ta armastas palju, sest ta oli talle palju andeks andnud. Sellest pilliroost võib veel kasu olla. Ärge öelge, et ei ole millekski kasulik, te laulate veel taevas. Ärge öelge, et olete väärtusetu, lõpuks seisate verega pestud inimeste seas trooni ees koos teistega ja laulate Jumalale kiitust.

Ah! Ja suitsetav taht, mis kasu sellest saab? Ma ütlen teile varsti. Kuskil selle tahi sees on säde. See on peaaegu kustunud, aga säde jääb siiski alles. Vaadake, preeria põleb! Näete, leegid tõusevad? Kas näete, kuidas üks oja teise järel alistub tasandikku uputavatele kuuma tule voogudele kuni kogu kontinent põleb ja kõrbeb – kuni taevas leekidest punaseks värvub? Vana öö must nägu on tules armistunud ja tähed näivad tulekahjust ehmunud olevat. Kuidas see mass süüdati? Suitseva tahi abil, mille mõni reisija pehmes tuules maha viskas kuni selle leek haaras kogu preeria.

Nii et üks vaene, võhiklik, nõrk mees, isegi üks usust äralangenud mees võib olla vahend terve rahva pöördumiseks. Kes teab, et teist kes te praegu ka ei oleks, võib olla rohkem kasu kui neist meie seast, kes näivad seisvat paremini Jumala ees, sest neil on rohkem ande ja talente? Jumal suudab sädemest maailma põlema panna – Ta suudab ühe vaese palvetaja sädemega valgustada terve rahva hinge.

Te võite veel kasulik olla, seega ärge heitke meelt. Hauakividel kasvab sammal, luuderohi klammerdub hallitava künka külge, puuvõõrik kasvab surnud oksal ja nii on ka arm, vagadus ja voorus, pühadus ja headus pärit suitsevast tahist ja rudjutud pilliroost.

II. Seega, mu kallid sõbrad, olen püüdnud välja selgitada osapooled, kellele see tekst mõeldud on ja olen näidanud teile mõningast surelikku nõrkust. Nüüd astun ma sammu kõrgemale – JUMALIKU KAASTUNDE sisse. “Rudjutud roogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära.”

Pange tähele, mis on kõigepealt öeldud ja lubage mul siis öelda, et Jeesus Kristus mõtleb palju enamat kui Ta ütleb. Esiteks, mida Ta ütleb? Ta ütleb piisavalt selgelt, et Ta ei murra katki rudjutud pilliroogu. Minu ees on rudjutud pilliroog – vaene Jumala laps sügava patutunde all. Tundub, nagu seaduse piits ei peatuks kunagi. See jätkab, hoop hoobi järel ja kuigi te ütlete: „Issand, lõpeta ära ja anna mulle natuke hingetõmbeaega,” tuleb ikka  julm vits ja peksab löök löögi järel.

Te tunnete oma patte. Ah! Ma tean, mida te täna hommikul räägite: „Kui Jumal seda natukene veel jätkab, siis murdub mu süda. Ma hukkun meeleheitesse ja olen oma patust peaaegu häiritud. Kui ma öösel pikali heidan, siis ma ei saa magada. Tundub, nagu oleksid toas kummitused – minu pattude kummitused – ja kui ma ärkan südaööl, siis ma näen, kuidas must surm mulle otsa vaatab ja ütleb: “Sa oled minu saak, ma saan su enda kätte.” Samas kui põrgu paistab tema taga põlevat.

Ah! Vaene rudjutud pilliroog, Ta ei murra teid. Süüdimõistmine peab olema liiga tugev, see peab olema piisavalt suur selleks, et teid sulatada ja Jeesuse jalge alla panna, kuid see ei ole piisavalt tugev, et teie südant lõplikult murda, nii et te peaksite surema. Teid ei aeta kunagi meeleheitesse, vaid teid päästetakse, te tulete tulest välja, vaene rudjutud pilliroog ja teid ei murta.

Nii et täna hommikul on siin tagasilangenu, ta on nagu suitsev taht. Möödunud aastatel leidsite sellise õnne käies Issanda teedel ja nii suure rõõmu Tema teenimisest, et te ütlesite: „Siia ma tahaksin jääda igaveseks.”

“Missuguseid rahulikke tunde ma siis nautisin;
Kui armas nende mälestus on ikka veel!
Kuid nad on jätnud valutava tühimiku,
Mida maailm ei saa kunagi täita.”

Te suitsete ja arvate, et Jumal ajab teid välja. Kui ma oleksin armeenlane, peaksin sellega nõustuma, aga kuna usun Piiblisse ja ei midagi muud, siis ma ütlen teile, et Ta ei kustuta teid.

Kuigi te suitsete, siis te ei sure. Ükskõik, milline teie kuritegu on olnud, ütleb Issand: „Pöörduge tagasi, ära langenud inimlapsed, sest Ma halastan teie peale.” Ta ei heida teid minema, vaene Efraim, tulge ainult Tema juurde tagasi – Ta ei põlga teid, kuigi olete end oma soppa ja mustusesse uputanud ja olete pealaest jalatallani solgiga kaetud. Tulge tagasi, vaene kadunud laps, tulge tagasi, tulge tagasi! Teie isa kutsub teid. Kuulake, vaene tagasilangeja! Tulge kohe Tema juurde, kelle käed on valmis teid vastu võtma.

Kirjas on, et Ta ei kustuta – Ta ei murra. Kuid katte all on rohkem, kui esialgu näeme. Kui Jeesus ütleb, et Ta ei murra, siis mõtleb Ta midagi enamat. Ta tähendab: “Ma võtan selle vaese rudjutud pilliroo, istutan selle sügavale vett täis jõgede äärde ja (imede ime) panen ta kasvama
kui puu, mille lehed ei närtsi. Kastan seda iga hetk. Ma vaatan selle järele. See hakkab kandma taevalikke vilju. Ma kaitsen seda röövlindude eest, aga taevalinnud, armsad lauljad paradiisist, teevad nendesse okstesse oma eluasemed.

Kui Ta ütleb, et Ta ei murra rudjutud pilliroogu, siis mõtleb Ta rohkemat. Ta tahab öelda, et Ta toidab seda, et Ta aitab ja tugevdab ja toetab ja austab – et Ta täidab oma käsku Tema kohta ja teeb selle igaveseks auväärseks. Ja kui Ta ütleb tagasilangejale, et ei kustuta teda, siis Ta tähendab enamat – Ta tähendab, et Ta õhutab teda taas leegitsema.

Mõned teist, ma julgen öelda, on kabelist koju läinud ja avastanud, et teie tuli ahjus on peaaegu kustunud.  Ma tean, kuidas te seda teete – te puhute õrnalt ühele sädemele, kui see on olemas ja te kindlasti ei puhu sellele liiga kõvasti, te hoiate kätt selle ees ja kui te olete üksi ja on üks tikk või üks säde tulehakatises, siis oi kui õrnalt te sellele puhute.

Niisiis, tagasilangenu, Jeesus Kristus tegeleb teiega. Ta ei kustuta teid, Ta puhub õrnalt, Ta ütleb: “Mina ei kustuta sind.” Ta tähendab: “Ma olen väga õrn, väga ettevaatlik ja väga tähelepanelik.” Ta paneb kuiva materjali, nii et aeg-ajalt sütitab väike säde leegi, leek tõuseb taeva poole ja suur saab olema see tuli.

Nüüd tahan täna hommikul nõrga usuga usklikele öelda üht või kahte asja. Jumala väikesed lapsed, kes on siin mainitud kui rudjutud pilliroog või suitsev taht, on sama kaitstud kui Jumala suured pühad. Ma soovin korraks seda mõtet laiendada ja siis lõpetan teistmoodi.

Need jumala pühad, keda kutsutakse rudjutud pillirooks ja suitsevaks tahiks, on sama kaitstud kui need, kes on vägevad oma Meistri jaoks ja tugevad mitmel põhjusel. Esiteks on väike usklik sama palju Jumala poolt valitud kui suur püha. Kui Jumal valis oma rahva, siis valis Ta nad kõik korraga ja koos ja Ta valis ühe sama palju kui teise. Kui ma valin teatud arvu asju, siis võib üks olla vähem olulisem kui ülejäänud, kuid üks on sama palju valitud kui teine. Ja samamoodi on proua Kartlik ja preili Meeleheide valitud nagu ka Suur-Süda või Vanaisa Aus.

Jällegi lunastatakse väikseid võrdselt suurtega! Nõrkade usklike eest maksis Kristus oma kannatustega sama palju kui tugevate eest. Jumala pisimat last ei oleks saanud osta vähemaga kui Jeesuse kalli vere ja Jumala suurim laps ei läinud Talle rohkem maksma. Paulus ei maksnud rohkem kui Benjamin – ma olen kindel, et ta seda ei teinud –, sest ma lugesin Piiblist, et „ei ole vahet.”

Pealegi, kui nad vanasti tulid oma lunaraha maksma, siis tõi igaüks seekli. Vaene ei toonud vähem ja rikas ei toonud rohkem kui seekli. Sama hinna maksis nii üks kui teine. Nüüd siis, väike Jumala laps, võtke see mõte oma hinge. Näete mõnda meest, kes on Kristuse asjas väga silmapaistev – ja see on väga hea, et ta seda on –, kuid Jeesus ei maksnud tema eest suuremat hinda kui teie eest. Ta maksis teie eest sama hinna, mis Ta maksis tema eest.

Tuletage endale veel kord meelde, et te olete sama palju Jumala laps kui suurim kristlane. Mõnel teist on viis või kuus last. Võib-olla üks teie lastest on väga pikk ja kena ning lisaks on talle antud mõistmist. Ja teil on veel üks laps, kes on pere väikseim, võib-olla on tal vähe mõistust ja arusaamist.

Aga milline on rohkem teie laps? “Kõige rohkem!” te ütlete: “Mõlemad on minu lapsed, kindlasti üks sama palju kui teine.” Ja nii, kallid sõbrad, võite olla väga vähe õppinud, võite olla väga nüri jumalikes asjades, võibolla „näete inimesi kui kõndivaid puid”, kuid te olete sama palju Jumala lapsed kui need, kes on kasvanud täismeheks Kristuses Jeesuses.

Pidage siis meeles, vaene proovile pandud usklik, et te olete täpselt sama õigeks mõistetud kui iga teine Jumala laps. Mina tean, et olen täiesti õigeks mõistetud.

„Tema veri ja õigus
on minu ilu, minu hiilgav rõivas.”

Ma ei taha muid rõivaid peale Jeesuse tegude ja Tema õigeks mõistmise.

Jumala julgeim laps ei taha midagi enamat ja mina, kes olen „vähem kõigist pühadest”, ei saa olla rahul vähemaga ja ei saa hakkama ilma selleta. Oo, teie Valmis Peatuma, te olete samamoodi õigeks mõistetud kui Paulus, Peetrus, Ristija Johannes ehk kõrgeim püha taevas. Selles asjas pole vahet. Oh! Võtke sellest julgustust ja rõõmustage.

Siis veel üks asi. Kui te oleksite kadunud, siis oleks Jumala au sama palju määritud, kui suurim usklik oleks kadunud. Kummaline asi, mida ma kunagi lugesin ühest vanast raamatust Jumala laste ja inimeste osa kohta Kristuses ja ühendusest Temaga. Kirjanik ütles: “Isa istub oma toas ja sinna tuleb võõras. Võõras tõstab lapse oma põlvele ja lapse sõrm valutab, nii et ta küsib: “Mu laps, kas sul on sõrm haige?’ ‘Jah!’ ‘Noh, las ma lõikan selle maha ja annan sulle kuldse sõrme asemele!’ Laps vaatab teda ja ütleb: “Ma ei lähe enam selle mehe juurde, sest ta räägib mulle mu sõrme ära võtmisest. Ma armastan oma sõrme ja mul ei ole vaja selle asemel kuldset sõrme.”

Nii ütleb Jumala püha: “Ma olen üks Kristuse liikmetest, aga ma olen nagu haige sõrm ja Ta lõikab mu maha ja paneb selle asemele kuldse.” “Ei,” ütles Kristus, “ei, ei, ma ei saa lubada seda, et ükski Minu liige ära lõigatakse. Kui sõrm on valus, siis seon selle kinni. Ma tugevdan seda.” Kristus ei saa endale lubada seda, et räägib oma liikmete ära lõikamisest.

Kui Kristus kaotaks ühe oma rahva hulgast, siis ei oleks Ta enam terviklik Kristus. Kui Tema kõige väetimad lapsed võiks ära visata, siis puuduks Kristusel osa Tema täiusest. Jah, Kristus oleks puudulik ilma Tema kirikuta. Kui üks Tema lastest peaks kaduma, siis oleks parem, kui see oleks suur, mitte väikseke.

Kui väikseke  oleks kadunud, ütleks saatan: „Ah! Sa päästad suured, sest neil on jõudu ja nad saavad ennast ise aidata, aga sel väiksel pole jõudu. Teda Sa ei saanud siis päästa.” Te teate, mida saatan ütleks, kuid Jumal sulgeks saatana suu, kuulutades: “Nad on kõik siin, saatan!
Sinu pahatahtlikkusest hoolimata on nad kõik siin. Igaüks on kaitstud, heida nüüd igaveseks oma koopasse ja ole igaveseks seotud ahelatesse ja tule suitsu!” Nii kannatab ta igavest piina, kuid mitte ükski Jumala laps ei pea seda kunagi kogema.

Üks mõte veel ja ma olen selle osaga lõpetanud. Sageli sõltub suurte pühade päästmine väikeste päästmisest. Kas te saate sellest aru? Te teate, et minu või iga Jumala lapse pääste, vaadates selle põhjusi, sõltub väga palju kellegi teise pöördumisest.

Oletame, et teie ema on teie pöördumise vahend, räägiksite meestevahel öeldes, et teie pöördumine sõltus tema omast – kuna tema pöördumine tegi temast vahendi, mis tõi teid Jumala juurde.

Oletame, et see ja teine vaimulik on vahendiks, mille kaudu teid kutsutakse Jumala juurde. Siis sõltub teie usku pöördumine, kuigi mitte absoluutselt, temast. Niisiis juhtub sageli, et Jumala võimsaimate teenijate pääste sõltub väikeste pöördumisest. Seal on vaene ema, keegi pole temast kuulnudki. Ta läheb Jumala kotta, tema nime pole ajalehtedes ega kusagil mujal. Ta õpetab oma last ja kasvatab teda jumalakartuses.

Ta palvetab selle poisi eest, maadleb Jumalaga ning tema pisarad ja palved segunevad. Poiss kasvab üles. Kes temast saab? Misjonär – William Knibb – Moffat – Williams. Aga te ei kuule midagi ema kohta. Ah! Aga kui ema poleks päästetud, siis kus oleks poiss olnud?

Las see rõõmustada väikseid ja olge rõõmsad, et Ta toidab ja hoiab teid, kuigi te olete nagu rudjutud pilliroog ja suitsev taht.

III. Nüüd, lõpetuseks, on KINDEL VÕIT. “Kuni Ta on õigusele võidu saatnud.”
Võit! Selles sõnas on midagi ilusat. Sir John Moore’i surm kuuendas koalitsiooni sõjas oli väga liigutav. Ta langes triumfi käte vahele ja nii kurb kui ka tema saatus oli, ma ei kahtle selles, et ta silmi valgustas võiduhüüde sära.

Samuti arvan, et Wolfe rääkis tõtt, kui ta ütles: “Ma suren õnnelikuna”, olles vahetult enne seda kuulnud hüüet: “Nad jooksevad, jooksevad.” Ma tean, et võit isegi selles halvas mõttes – sest ma ei vaata maistele võitudele nagu sel oleks väärtust – pidi sõdalast rõõmustama.

Aga oh! Kui rõõmus on püha, kui ta teab, et talle kuulub võit! Ma võitlen kogu oma elu, aga ma kirjutan oma kilbile “Vici”. Ma olen “enam kui võitja Tema läbi, kes mind armastas”. Iga nõrk püha võidab päeva, iga karkudega mees, iga lonkav mees, igaüks, kes on täis nõrkust, kurbust ja haigust, saavutab võidu.

Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi Siionisse.” Nii ütleb Pühakiri. Mitte kedagi ei jäeta kõrvale, vaid Ta saadab „ õigusele võidu.” Võit! Võit! Võit! See on iga kristlase osa. Ta võidab läbi oma kalli Lunastaja nime.

Nüüd paar sõna sellest võidust. Ma räägin kõigepealt eakate meeste ja naistega. Kallid vennad ja õed, teie olete sageli, ma tean, nagu rudjutud pilliroog. Tulevased sündmused heidavad oma varjud teie ette ja surm heidab vanaduse varju teie peale. Tunnete rohutirtsu koormana, tunnete end olevat täis nõrkust ja lagunemist, teie ihu suudab vaevalt koos püsida.

Ah! Teil on siin eriline tõotus. “Rudjutud pilliroogu Ma ei murra katki.” “Ma tugevdan sind.”
Kuigi su liha lõpeb ja su süda ka, siiski olen Mina, Jumal, su südame kalju ja su osa igavesti.

„Isegi kõrge eani peab kogu Minu rahvas saama tõestuse
Minu suveräänsest, igavesest, muutumatust armastusest;
Ja kui hallid juuksed ehivad nende templit,
siis nagu tallesid, kannan Ma neid endiselt oma rüpes.”

Oma kepiga kõmpides, nõjatudes sellele, olles nõrk, nõder ja kuhtunud, ärge kartke viimast tundi. See viimane tund saab olema teie parim. Teie viimasel päeval viiakse kõik lõpule, seda tuleb siiralt soovida. Nii nõrk kui te olete, Jumal vähendab katsumust teie jõule vastavaks. Ta teeb teie valu väiksemaks, kui teie jõud on väiksem, kuid te laulate taevas: “Võit! Võit! Võit!” Mõned meist võiksid soovida teiega kohta vahetada, et olla nii lähedal taevale – olla nii lähedal kodule. Kõigi teie nõrkuste juures on teie hallid juuksed krooniks ja auks teile, sest te olete lähedal lõpule ja ka õiguse teele.

Mõni sõna teile, keskealised mehed, kes võitlete selle elu karmi tormiga. Te olete sageli rudjutud pilliroog, teie religioon on nii koormatud teie maiste tegevustega, nii kaetud igapäevase ärikäraga. Äri! Äri! Äri! Tundub, et te olete suitsev taht. Te saate oma Jumala teenimiseks nii vähe teha ja te ei saa öelda enda kohta, et olete “vaimult tulihingeline” niipalju kui seda, et olete “hoolas äris.”

Ärimees, kes rügab ja pürgib oma eesmärkide poole selles maailmas, Ta ei kustuta teid, kui olete kui suitsev taht. Ta ei murra teid, kui te olete nagu rudjutud pilliroog, vaid päästab teid teie murede käest. Te ujute üle elumere ja seisate õnnelikult taeva kaldal ja saate laulda “Võit” Tema kaudu, kes teid armastas.

Teie, noored ja neiud! Ma räägin teiega ja mul on selleks õigus. Teie ja mina teame sageli, mida tähendab rudjutud pilliroog siis, kui Jumala käsi rikub meie õiglased lootused. Oleme täis kergemeelsust ja tõrksust. Sellest rumalusest võib meid vabastada vaid kannatuse vits, sest seda rumalust on meis palju. Libedad ja ohtlikud teed on noorte teed, aga Jumal ei tee seda selleks, et meid murda või hävitada. Inimesed, oma liigse ettevaatlikkusega, keelavad meil mitte kunagi ühtegi sammu astuda, et me ei kukuks, kuid Jumal käsib meil minna ja teeb meie jalad emahirve jalgade sarnaseks, et me astuksime kõrgetele kohtadele. Teenige Jumalat oma esimestel päevadel, andke oma südamed Temale ja siis Ta ei aja teid kunagi välja, vaid toidab ja peab teid kalliks.

Ärge laske mul lõpetada ilma, et jätaksin sõna väikestele lastele. Teile, kes olete kuulnud Jeesusest ütleb Ta: “Rudjutud pilliroogu Ma ei murra katki; suitsevat tahti Ma ei kustuta.” Usun, et on palju väikseid jõmpsikaid, kes pole veel kuueaastasedki, aga kes tunnevad Päästjat. Ma ei põlga kunagi laste vagadust, ma armastan seda. Ma olen kuulnud väikseid lapsi rääkimas saladustest, millest hallipäised mehed ei ole teadnudki.

Ah! Väikesed lapsed, kes on üles kasvanud pühapäevakoolides ja armastavad Päästja nime, kui teised ütlevad, et olete liiga ninatargad, siis ärge kartke, armastage jätkuvalt Kristust.

Õrn Jeesus, tasane ja leebe,
Vaatab ikka lapse peale;
tunneb kaasa su lihtsusele,
Ja lubab sul tulla Enda juurde.

Ta ei heida teid minema, sest suitsevat tahti Ta ei kustuta  ja purustatud pilliroogu Ta ei murra katki.

Autor: C.H. Spurgeon.

Allikas: SWEET COMFORT FOR FEEBLE SAINTS (spurgeongems.org)

Charles Spurgeon: “Kirg: selle kustutamine ja säilitamine”

Küsimusele, mis on kõige olulisem omadus, mis jutlustajal peab olema, et olla edukas inimeste juhtimisel Kristuse juurde, vastan, .....

Metropolitan Tabernacle’i liikmelisus. Charles Spurgeoni kiriku kord

KOKKUVÕTE: Charles Spurgeoni aastakümnetepikkuse teenistuse jooksul püüdis rohkem kui 14 000 inimest liituda kirikuga, mille pastoriks ta oli. .....

Kui Jumal kiidab heaks, siis las inimesed mõista hukka: Charles Spurgeoni poleemika õppetunnid

„Õndsad olete teie, kui inimesed teid halvustavad ja taga kiusavad ning igas mõttes ülekohtuselt teid Minu pärast laimavad. .....

Teine Spurgeon. Kuidas Susannah armastas Charles Spurgeoni läbi kannatuste

31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....

Vaimult rõhutud naine

Charles Haddon Spurgeon,  1. jaanuar 1970.a. Pühakirja tekst: 1. Saamueli 1:15 Alus: Metropolitan Tabernacle Pulpit, 26. köide. "Aga .....

Armastuse kummalised viisid

Mõeldud lugemiseks Issanda päeval, 3. aprillil 1898.a. Esitaja: C. H. SPURGEON Koht: METROPOLITAN TABERNACLE, NEWINGTON Neljapäeva õhtul, 8. .....

Armastuse tööd

Jutlustatud Issanda päeva hommikul, 4. septembril 1881, C. H. Spurgeoni pooltMetropolitan Tabernacle'is, Newingtonis Ligimese armastuse arm ehk armastus, .....

Uhkus – hävitaja

JutlusMõeldud lugemiseks Issanda päeval, 9. oktoobril 1898Esitas C. H. SPURGEONNEWINGTONI METROPOLITAN TABERNACLEISSANDA PÄEVA ÕHTUL, 27. MAIL 1883. a .....