Maine kaotus on taevane kasu. Ustavate kannatuste tasu

Tunnen end abituna, kui vaatan ja ootan koos oma sõpradega.

Kurnava kroonilise valuga sõbrad, kellel puudub kontakt välismaailmaga. Teised, kellel on üle jõu käivad perekondlikud olukorrad, mis jätavad nad kurnatuks ja ajavad meeleheitesse ning lõppu pole näha. Veelgi enam, kelle elu on iseloomustanud pettumused, purunenud unistused ja täitumata igatsused, mis aina eskaleeruvad.

Kui ma vaatan ja ootan, palvetan ja kurvastan, mõtlen ka, kas taevas toob lisatasu neile, kes kannatustes püsivad. Kas saavad hüvitist need, kes reageerivad kaotusele ja tühjusele nõjatudes Jumala poole, et täituda? Kas kannataja, kes ootab Jumalalt armu, saab tasu, et taluda füüsilist või emotsionaalset valu, mis kisendab läbi öö?

Tasud taevas?

Kui ma esimest korda kuulsin ideed “autasud taevas”, mõtlesin, kas see on vastuolus armuõpetusega. Kuid siis nägin, et Pühakiri on täis viiteid erinevatele taevastele tasudele – kõik need on vastuseks Jumala armu tööle meie sees.

Erinevate autasude hulgas, mida Pühakiri mainib, pärineb osa sellest vundamendist, millele me ehitame ja tehtud tööst (1. Korintlastele 3:11–15) ning teised on seotud meie visadusega kannatustes, mis toovad ületamatut au meie tulevastele mina-dele. Nagu 2. Korintlastele 4:16–17 tuletab meelde: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.”

Paulus ei väsinud oma kannatustes ega heitnud meelt, kuna Jumal uuendas teda iga päev ja kinnitas teda tulevase hiilgusega. Ja Paulus mõistis valu: teda peksti jõhkralt, piitsutati ja loobiti kividega; kohati oli ta nälgimise lähedal; teda koormati kogudustega pidevalt (2Kr 11:23–29). Ometi teadis ta, et tema valul oli eesmärk.

Kreekakeelne sõna „saavutab” 2. Korintlastele 4:17 (katergazomai) tähendab „tootmist, teostamist või saavutamist”. Paulus teadis, et kannatused toodavad või toovad hiljem midagi suurepärast. Kannatamine mitte ainult ei arenda visadust ja iseloomu, vaid õpetab meid toetuma Kristusele, võimaldab meil teisi lohutada ja puhastab meie usku maa peal. See toob kaasa ka suurema tulevase hiilguse.

Igapäevased alistumised

See lootus ei kehti mitte ainult erakordsete kannatuste kohta nagu Pauluse oma, vaid ka kõigi kannatuste kohta, mis me Jumalale loovutame. Kui me pöördume oma valus Jumala ja mitte maailma poole, kui me õnnistame Jumalat, mitte ei kiru Teda, kui usaldame pigem Tema headust kui kahtleme Tema armastuses, siis kogume taevalikku tasu. See toob meid täna Kristusele lähemale ja toob hiljem kaasa suurema au. Nagu John Piper ütleb,

“Kõik meie mured – nad kõik – on pidevas protsessis kergest kohutavani. . . Olgu see siis vistrikust balliõhtul  lapse kaotuseni. . . . Igasugune häda, väikseimast luksumisest kuni suurima õuduseni. . . omab potentsiaali saavutada meie jaoks igavene  auhiilgus, sest asja tuum on järgmine: kas see paiskab meid Jumala poole kui meie abi, varanduse ja rõõmu poole?”

Esimest korda taipasin iga kaotuse tunnistamise ja Issandale pakkumise tähtsust vestluses Joni Eareckson Tadaga. Sõime õhtusööki ja ma märkasin, kuidas ta ei saanud iga suutäit süüa nii, nagu ta soovis, ega saanud täpselt õige temperatuuriga kohvi. Kui ma seda mainisin, vastas Joni: „Kvadripleegia puhul pole miski täpselt selline, nagu mina tahan. Kuid kõik need väikesed otsused, need igapäevased asjad, millele ma alistun, igapäevased valikud, mis ma iga päev teen, säravad ühel päeval hiilguses. Need kõik lähevad arvesse.”

Kuigi Joni on läbi elanud tohutuid kannatusi, tuletas meie vestlus mulle meelde, et temagi seisab silmitsi igapäevase valikuga, nagu meiegi, pöörduda Jumala poole ning loota kaotuses ja pettumuses Tema peale. Alates ootamatust koondamisest enne pühi kuni ravimatu haiguseni, mis sunnib meid päevadeks voodisse, kuni aastatepikkuse kooseluni külma ja eemaletõmbunud abikaasaga – kõigis neis katsumustes, kui paneme nad Issanda ette ja palume armu vastu pidada, me mitte ainult ei kasva oma usus, vaid saavutame ka tasu.

Murtud pahkluudest kuni viimaste hüüeteni

Jumal näeb kõiki meie kannatusi. Ta hoolitseb meie eest selles hellalt. Ta teab iga magamata ööd, iga välja ütlemata valu, iga piina, mida me talume. Meid näeb, tunneb ja armastab Jumal, kes annab meie valule eesmärgi.

Isegi näiliselt nähtamatutel kannatustel on meie elu lõpus eesmärk. Kuigi see valu ei pruugi muuta meie iseloomu ega olla kellelegi maiseks eeskujuks, siis on Jumal meie tunnistajaks. Ja kui Ta vaatab, mida me talume, siis ülistab meie usk Teda ja saab tasu. Nagu John Piper nende viimastel tundidel kannatajate poole pöördudes ütleks:

“Kuna Jumal annab Teile armu lõpuni vastu pidada, ilma Teda needmata, puhates Temas nii palju kui võimalik, siis muudavad need järgmised kakskümmend tundi teisel pool kogetava auhiilguse väärtust tohutult. Need tunnid pole mõttetud. . . . Need ei pane Teie iseloomu siin särama, sest Te lähete ära. Tegelast ei jää enam särama. Kuid niipea, kui ületate selle piiri olevikust igavikku, näitab Jumal mingil moel Teile, miks need kakskümmend tundi olid sellised, nagu nad olid ja mida nad Teie heaks tegid. See on hea uudis.”

See on suurepärane uudis meile kõigile. Kõik meie kannatused on olulised. Kõik meie kaotused ja igatsused, kui me neis Kristuse poole pöördume, toovad meile tasu. Alates väljaväänatud hüppeliigesest kuni elumuutva diagnoosini, alates igapäevasest kvadripleegia tõttu pealesunnitud ohvritest kuni valusate viimaste elutundideni – see ei ole ilma asjata.

Kurbus pöördus rõõmuks

Üks suurimaid rõõme, mida saame kogeda, on taastamise rõõm pärast kaotust. Nii Psalm 126 kui ka Johannese 16 – need kaks peatükki Piiblis, mis kasutavad sõna rõõm kõige sagedamini (ESV tõlkes) – käsitlevad taastamist. Psalm 126 ütleb: „Kui Issand taastas Siioni varanduse, olime nagu need, kes näevad und. . . . Need, kes pisarsilmi külvavad, lõikavad rõõmuhüüdega!” (Psalm 127:1, 5). Ja Johannese 16. peatükis öeldakse: „Nüüd on teilgi muretsemist. . . aga teie kurbus muutub rõõmuks. . . . Teie rõõm on täielik” (Johannese 16:20, 24).

Jeesus ütleb meile, et kadunud mündi leidmise rõõm on suurem kui rõõm sellest, et seda kunagi ei kaotata. Rõõm kadunud lamba leidmisest on suurem kui lihtsalt rõõm lammaste aedikus viibimisest. Ja kahetseva patuse rõõm toob rohkem rõõmu taevasse inglite sekka (Luuka 15:7). Kuigi keegi ei otsi kaotust, pakub taastamine meile rohkem rõõmu. Iga valu üle, mida me oleme kannatanud, iga kaotuse üle, mille oleme üle elanud, iga täitmata soovi üle, mida oleme igatsenud, järel on meie rõõm palju sügavam, kui see taastatakse ja see täitub taevas.

Ja nagu Jonathan Edwards ütleb,

Nende õnnetunnet, kelle õnne ja hiilguse tase on teistest madalam, ei riku see, et on teisi, kes on hiilguses kõrgemal. Sest kõik on täiesti õnnelikud, kõik on täiesti rahul. Iga laev, mis sellesse õnneookeani heidetakse, on täis, kuigi mõned laevad on teistest palju suuremad. Ja taevas ei ole sellist asja nagu kadedus, vaid täiuslik armastus valitseb kogu ühiskonnas. (Jonathan Edwardsi teosed, 50:53)

Taevas ei kadesta keegi ustava kannataja tasu, sest kõik on ülevoolavalt rõõmsad. Me kõik oleme täielikult rahul, õnnelikud ja rahuldatud. Kuid mõned võivad olla suuremad õnneastjad, sisaldades rohkem taevaseid rõõme kui teised. Ja võib-olla annab lisatasu kannatustes püsimise eest meile selle võime rohkem rõõmu tunda.

Kui Te täna kannatate, kas väikese tagasilöögi või tohutu tragöödia tõttu, siis ärge heitke meelt. Pöörduge selles Issanda Jeesuse poole, kui palute armu selle talumiseks. Uskuge, et Teie võitlus saavutab igavese auhiilguse, mis ületab suurelt Teie valu. Olgu Jumal Teie aare isegi Teie viletsuses. Ja kui usaldate Teda lõpuni, siis on Teie tasu suur.

Autor: Vaneetha Rendall Risner /Earthly Loss Is Heavenly Gain: The Rewards of Faithful Suffering | Desiring God

Vaneetha Rendall Risner on 7-nädalase kannatuste uuringu Desperate for Hope autor. Vaneetha ja tema abikaasa Joel elavad Raleigh’s, NC, kus ta kirjutab oma veebisaidil, julgustades lugejaid oma valus Kristuse poole pöörduma.

 

Mida tegelikult tähendab olla #õnnistatud?

Tunda end õnnistatuna on tänapäeval moes. Heites kiire pilgu Näoraamatusse ja Twitterisse näeme, kui paljud inimesed tunnevad end .....

Kui ma vaid teaks, miks

Jäin lastehalvatusse kaua pärast seda, kui see oli väidetavalt likvideeritud. Arst pani mulle vale diagnoosi, sest ta polnud .....

Vaade, mis muudab kannatusi

Kannatused muudavad meie vaadet. Nii nagu meie loomulikud silmad ei näe nii hästi pimedas, pimestab vaev meie silmi .....

Pikk ja püsiv kannatuste rada

Kriisi üle elamine on midagi enamat kui katastroofi esimesest päevast üle saamine. See esimene päev on sageli hägune. .....

Kui kannatusel ei ole mõtet

Kannatused jäävad mulle mitmes mõttes mõistatuseks. Kuigi minu valu oli tohutult täis Jumala armu ja ligiolu, siiski ei .....