Mälestus areneb pidevalt

Juba rohkem kui kolme aastakümne jooksul on tuhanded teismelised kümnetest riikidest igal aprillil Auschwitzis käinud, et õppida tundma holokausti õudusi.

Sel aastal jäävad nad koju. Kuna koroonaviiruse pandeemia muudab reisimise ja kogunemised võimatuks, toimub Elavate marss, nagu paljud teised üritused, eranditult veebis.

Nii toimub ka arvukate teiste mälestusprogrammidega, mis on välja töötatud Yom Hashoah’ks – tänavuse rahvusvahelise holokausti mälestuspäevaks – mida tähistatakse 21. aprillil. Mälestuspäeval vaadatakse filme, eelsalvestatud kontserte ja ellujäänute kõnelusi ning loetakse  ette ohvrite nimesid, mis on kesksel kohal paljudes kogukondades.

75 aastat pärast holokausti lõppu ja kuna koroonaviirus kujutab tõsist ohtu nõrkadele, eakatele ellujäänutele, siis annab see võimaluse uuendada Yom Hashoah päevaks – aga ka leinata tühistatud üritusi ja tekib küsimus, kas veebipõhine holokausti haridus suudab edasi anda isikliku kogemuse mõju.

“Elavate marsi tühistamine oli raske otsus,” ütles juhataja Shmuel Rosenman oma kodust Iisraelis.

“Me ei tea, kas ellujääjad saavad järgmisel aastal tulla … Vanuse tõttu või seetõttu, et neid pole enam meiega,” ütles ta. “Kuid mõnikord teate, et kui teid tabab tsunami, siis peate võimalikult kiiresti tegutsema.”

Selle asemel, et kutsuda noori kohale, toimub selle aasta 21. aprilli Elavate marss e-tseremooniana. Organisatsioon käivitab online´is mälestusmärgi koos virtuaalsete mälestustahvlitega.

Päeva tähistatab veebipõhise mälestusprogrammiga ka 1936. a. Šveitsis Genfis moodustatud Maailma Juudi Kongress (WJC), mis loodi selleks, et kaitsta juutide ja juudi kogukondade õigusi kogu maailmas. Rühm avaldab holokaustis ellujäänud Rachmil (Ralph) Hakman tunnistuse, mille ta jaanuaris Krakowis Poolas WJC-le andis. Ta suri märtsis.

Hakman, kes oli 94-aastane, kavatses sel kevadel naasta Auschwitzi. Maailma Juudikongressi asepresident Menachem Rosensaft ütles JTA-le, et talle öeldi, et Hakman suri COVID-19sse. Vahepeal oli Rosensaft plaaninud osaleda sel kuul WJC tseremoonial Bergeni-Belseni koonduslaagris kohas, kus ta 1948. aastal holokaustis ellujäänud vanematele lähedal asuvas ümberasustatud isikute laagris sündis.

Rosensaft ütles, et teda on jahmatanud see, kuidas pandeemia on pannud pausile kõik avalikud holokausti teemalised leinaväljendused.

“See on esimene kord, kus laagrites ega sünagoogides või juudi keskustes, USA kapitooliumis, ÜRO-s ega mujal ei toimu ühtegi mälestusüritust,” ütles ta.

Interneti-tseremooniad on laiaulatuslikud ja paljudel juhtudel on need esimesed, mille holokausti haridusega rühmad kavandavad ainult veebipõhisele publikule. Rekordilise aja jooksul kokkupandud lugematu arv kaastöid:

* Virtuaalne “Iga-aastane mälestuskogunemine” – avaldatud 19. aprillil Juudi Pärandi Muuseum – Elav mälestusmärk holokaustist New Yorgis sisaldab etendusi, remarke ja küünla süütamise tseremooniat.

* Yad Vashemi eelsalvestatud tseremoonia Iisraelis, mis tähistab holokausti märtrite ja kangelaste mälestuspäeva, sisaldab lühifilme kuuest ellujäänust, kes tavaliselt süütaksid tõrvikud Jeruusalemma mälestusmärgi juures.

* Anne Franki maja Amsterdamis avaldas 19. aprillil YouTube’is uue strateegiana Anne Franki videopäeviku, mille eesmärk on tutvustada noortele kogu maailmas Anne Franki elulugu.

* Ameerika Ühendriikide Holokausti Memoriaalmuuseum ja religioosne organisatsiooon Claims Conference avaldavad 20.aprillil filmid “Kes kirjutavad meie ajaloo” ja “116 kaamerat”, millele järgneb voogesitatud paneeldiskussioon kahe ellujäänuga.

* Holokausti üle elanud Ben Lesser, kes tavaliselt räägib oma lugu Los Angelese koole külastades, teeb seda nüüd vestlusringis videofirma StoryFile ja ZACHORi holokausti mälestusfondi kaudu.

Berliinis asuva Rahvusvahelise Holokausti Mälestusliidu täitevsekretäri asetäitja Lennart Aldicki sõnul kiirendab sel aastal toimuv üleminek veebimälestustele juba niigi viimasel ajal, seoses ellujäänute vähenemisega, tekkinud digitaliseerumise trendi.

Üks selle suundumuse silmapaistvamaid näiteid on USC Shoah Foundationi interaktiivne programm – Dimensions in Testimony -, mis hakkas 2014. aastal salvestama kahemõõtmelisi intervjuusid ellujäänutega. Teine on Falstadi Keskus Norras, mis kasutab virtuaalset reaalsust, et külastajad saaksid tutvuda koonduslaagritega ja toetab teisi institutsioone sarnaste vahendite väljatöötamisel.

“Selliste lähenemisviiside tõhusust … tuleb hinnata,” sõnas Aldick. Kuid ta lisas: “Võib kindlalt öelda, et [pandeemia] tõttu jõuavad paljud neist sündmustest hariduse ja mäletamise valdkonda palju kiiremini ja põhjalikumalt, kui oleks osanud mõne nädala eest oodata.”

Kui tema kavandatud holokausti mälestusteenistus Prahas tühistati, otsustas Terezíni muusikafondi tegevdirektor Mark Ludwig „luua programmi, mis tekitaks meie kodudes kogukonnatunde”. Pühapäeval esietenduval kontserdil esinesid mitu ellujäänut ja arvukad tunnustatud muusikud – sealhulgas tšellist Yo-Yo Ma ja Iisraeli kaitsejõudude peakantor Shai Abramson.

Ludwigi sõnul on selle tulemusel sündinud programm mõeldud kui “mälestus ja lohutus meile kõigile, sest me kõik kannatame selle pandeemia käes”.

“Mälestus areneb pidevalt, sest see pole mitte ainult ellujäänute, vaid ka tulevaste põlvkondade käes,” lisas ta. “Nad kõik toovad lauale midagi sellest, mis nende elus resoneerib ja kuidas see seostub holokaustiga.”

Sel aastal ei ole raske pandeemia põhjustatud privaatsuse ja holokausti vahel ühendust luua, isegi kui need kaks ajaloolist traumat on olulisel moel teineteist erinevad.

“Järsku on kõik samas paadis,” sõnas Rosensaft. „Kõik kardavad seda nähtamatut, kuid kõikvõimsat vaenlast, mis juhuslikult tabab kedagi. Me kõik kardame ja tunneme hirmu kõigi lähedaste pärast, kes jäävad ilma meieta haiglasse; me kõik näeme inimesi üksindusse suremas… Võitleme kõik hirmuga. ”

Ludwigi filmis räägib Anna Ornstein loo sellest, kuidas ema andis Auschwitzis talle õunasüdamiku. Tänase päevani ei jäta Ornstein – kes ütles JTA-le, et tal on “heameel”, et teda kutsuti filmis osalema, sest “me ei saa ühte konkreetsesse kohta koguneda ja oma tundeid nende aastate kohta väljendada” – õuna süües tükikestki alles.

Õunasüdamiku söömine “tõstab mu tuju ja uuendab mu usku imedesse”, räägib 93-aastane Bostonis asuv psühhoanalüütik loos, mille ta avaldas esmakordselt oma 2004. aastal avaldatud memuaaris “My Mother’s Eyes”.

Täna on pandeemia tõttu “kõik meie elus uperkuudis”, ütles Ornstein JTA-le. “Võib-olla ütleb see meile, et kui me ei õpi teistega jagama ja nende eest hoolitsema, siis meil ei ole võimalik siin maapeal elada.”

“Ma õpetan, elan ja hingan holokausti ajalugu ja mälu ning isiklikult arvan, et see aitab mul maailmas toimuvaga hakkama saada,” ütles Danny Cohen, haridus- ja sotsiaalpoliitika kooli ning Northwestern ülikooli juudi ja iisraeli õpingutele kuuluva Juudi Krooni Perekeskuse professor.

MTÜ Unsilence’i , mis kavandab veebis õpet teemal „varjatud holokausti ajalugu”, asutajana on Cohen teinud koostöös Northwesterni Hilleliga veebisündmuse, mis jutustab loo inimesest, kes tuleb oma holokausti üleelanud vanemate ees lagedale avaldusega, et on gei.

Holokausti ajalugu “tuletab mulle meelde, et meie elu on osa palju suuremast pildist,” sõnas Cohen.

“See ei peaks vähendama tõelist leina, ärevust ja kaotust, mida paljud inimesed praegu kogevad,” ütles ta. “Kuid kui uurime ajalugu ja kuidas see tänapäevaga seostub, võib see anda meile tähenduse, arusaamise ning tuletada meelde suuremat konteksti, milles me elame.”

Allikas: https://www.jta.org/2020/04/19/culture/remembrance-is-constantly-evolving-this-years-yom-hashoah-holocaust-memorials-are-forced-online-by-the-coronavirus