Marie Monsen – Hiina kodukoguduste ema

Järgmine artikkel on väljavõte Asia Harvesti teenistuse uuest raamatust “HENAN: ajaloo suurima kristliku ärkamise sees”. Raamatu või e-raamatu tellimise kohta tutvuge selle lehe allosas oleva teabega.

Marie Monsen, vallaline luteri kiriku misjonär Norrast, oli ebatõenäoline astja, kelle kaudu tõi Jumal 1920. ja 1930. aastatel võimsa ärkamise paljudesse Hiina piirkondadesse. Sellist mõju avaldas see maheda häälega naine, keda tänapäeval paljud Hiina usklikud austusega kutsuvad “kodukoguduste emaks”. Loodame, et tema tunnistus ja sõnum esitavad teile väljakutse, mida tänapäeva kirik hädasti vajab.

Täielik alistumine

Norra luterlik Hiina misjon saatis aastatel 1901–1902 Hiinasse kümme uut misjonäri, et tugevdada nende tööd. Üks uutest värvatutest oli vallaline naine nimega Marie Monsen. Keegi poleks uskunud, et selle väikse tagasihoidliku tegelase mõju järgmise 30 aasta jooksul on sedavõrd suur.

Monsen oli saanud kooliõpetaja väljaõppe ja oli just lõpetanud aastase meditsiiniõe koolituse, kui tundis Jumala tugevat kutset saada misjonäriks. Vaid kuu aega pärast Hiinasse jõudmist kukkus Monsen raudtrepist alla ja sai tugeva peapõrutuse, mille tõttu kaotas mitmeks päevaks teadvuse. Teda vaevasid kuus aastat tugevad peavalud, mis lõppesid alles pärast seda, kui tema pärast eraldi palvetati ja teda võiti.

Arst, kes vastutas Monseni paranemise eest, keelas tal kaheks aastaks rangelt nii keeleõppe kui ka õpetamise. See oli noorele misjonärile tohutu löök. Iga töötaja, keda ta teadis, oli pühendunud keeleõppele selleks, et rahvaga suhelda ja tema teine ​​sügav soov, õpetamine, oli samuti keelatud. Ta tundis suurt pettumust, kuid Jumalal olid selle jüngriga teised plaanid.

Sel ajal, kui Monsen heitles oma misjonikarjääri tormilise algusega,  haigestus ta malaariasse. Palavik viis ta surma lähedale ja piin, mida ta  kehas, hinges ja vaimus koges, murdis ta. Sel ajal nägi ta nendes rünnakutes ainult saatanat, kuid aastaid hiljem mõistis ta, et Jumal oli lubanud neil kannatustel tulla, et ta hindaks seda elu vähem kui igavikku ning temast saaks katkine ja alandlik astja Tema käes. Lõpuks jõudis Marie punkti, kus ta suutis oma tuleviku tõeliselt Jumala tahtele allutada. Ta paranes sel päeval malaariast ja tema kehatemperatuur normaliseerus.

Jumalik rahulolematus

Oma esimese seitsmeaastase ametiaja lõpul Hiinas hakkas Marie Monsen kogema sügavat heidutust misjoni meetodite ja kehvade tulemuste pärast, mille liige ta oli ning väe puudumise pärast tema enda teenistuses. Ta avastas põhjuse, miks misjonärid nii ebaefektiivsed olid, kui ühe eaka ja harimatu hiinlanna usk talle sügava väljakutse esitas. Vana õde oli kolinud tuppa, mis asus otse tema oma kõrval ja paberõhukesed seinad tähendasid seda, et Marie võis kuulda kõiki tema palveid ja palvusi Jumala poole. Naine palvetas valjult ja sageli ega kartnud kunagi küsida oma Taevaselt Isalt asju, mida norralane ei julgenud paluda oma konservatiivse luterliku kasvatuse tõttu. Hiljem meenutas ta:

“Ma kuulsin kõike, mille pärast ta palvetas ja nägin, kuidas tema palvetele vastati. Tema palvete ja minu palvete tulemuste vahel näis olevat suur erinevus. Kui kuulsin teda palvetamas, siis mõtlesin rohkem kui korra: “Seda ei juhtu kunagi.”, aga just „see” juhtus. Kulus veidi aega, enne, kui ma selle põhjuse avastasin. Tal oli elav,  lapselik usk ja tema Jumala jaoks polnud raskused rasked. Mul oli rohkem kahtlusi kui usku, nii et minu jaoks olid raskused nii tohutud, et Jumalalt vastuse saamine pidi aega võtma. See tähendab ma avastasin, et olen uskmatu!”

1907. aastal jõudsid Marieni uudised Korea poolsaart haaravast tohutust ärkamisest ja see puudutas tema südant. Siin demonstreeriti Uue Testamendi kristlust sarnaste tulemustega! Ta igatses reisida Koreasse ja kogeda seda ärkamist.

Püha Vaim hakkas väikest norralannat üles äratama ning nii kristlased kui ka mitteusklikud olid hämmastunud väest ja autoriteedist, millega ta neile evangeeliumi jagas. Vägi oli oma olemuselt vaimne, sest tema hääl oli alati mahe ja rahulik ning ta ei karjunud ega röökinud kunagi oma sõnumit. Kõik hirmud inimeste ees lahkusid temast ja Marie soovis ainult Kristust tunda ning seista tõe ja Kiriku puhtuse eest.

Monsen oli sügavalt mures paljude misjonäride ja Hiina kirikujuhtide kompromiteeritud eluviisi pärast ning esitas neile tõsise väljakutse. Küsimus: “Kas te olete kunagi tõeliselt uuesti sündinud?” levis kulutulena mitmel pool Hiinas, kui Jumal laiendas naise teenistust ja muutis selle üleriigiliseks. Kui nende usku vastandati Jumala Sõna uurivale valgusele, siis mõistsid paljud kristlased, et nad polnud kunagi päriselt uuesti sündinud. Kristlus võis olla nende elude peale kleebitud spoonina, kuid nad polnud kunagi täielikult Kristusesse pöördunud ega ka oma patte hüljanud.

Üks luteri kiriku misjonär kirjeldas Monseni meetodeid üksikasjalikult:

“Tema plaan oli kõigepealt hävitada koguduseliikmete vale turvatunne. Ta rääkis mitmesugustest plaastritest, mille taha päästmatud end varjasid, kui nad püüdsid iseennast veenda selles, et nad on päästetud. Seejärel rääkis ta patust, üks patt korraga. .. Tal oli tulnud mitu päeva palves võidelda, enne kui temas tekkis tahe, nagu ta seda väljendas, „laskuda patu räigesse reoveereservuaari” seoses kuuenda abielurikkumise käsuga. Selgus, et kui see konkreetne patt avalikustati, siis murti sisse ühest saatana peaaegu vallutamatust kindlusest.”

Ülestunnistus ja tagastamine

Paljudes kohtades järgnesid Monseni sõnumitele sügavad patutunnistused ja praktilised meeleparandustoimingud. Püha Vaim veenis inimesi, kes olid oma naabrite tagant varastanud ja nad tagastasid need asjad. Üks mees täitis järelkäru asjadega, mida ta pidi nende õigusjärgsetele omanikele tagasi viima.

Loobuti inimeste vahel pikka aega kestnud vaenudest ja andestati üksteisele. Mehed tunnistasid oma naiste peksmist ja naised tunnistasid oma patte, sealhulgas lapsetappu, mis oli tollal Hiinas levinud, nagu see seda on ka tänapäeval soovalikulise abordi kaudu. Ühel kohtumisel oli Monsen jahmunud, kui naised nutma puhkesid. Ükshaaval tunnistasid nad:

“Ma olen tapnud kolm.”

“Ja mina viis.”

“Võtsin elu kaheksalt oma lapselt.”

“Ja ma tapsin 13, aga nad kõik olid tüdrukud.”

Marie oli naiste süngetest tegudest kohkunud, kuid oli vaimustuses, et nad tunnistasid neid Jumala trooni ees. Ta kirjutas:

“See oli esimene kord… kui ma kuulsin naisi, kes teadsid, et me peame imikute tapmist patuks, tunnistamas, et nad olid ise selle konkreetse patu toimepannud. Nad kõik teadsid muidugi paljusid teisi, kes seda olid teinud. See oli esimene kord, kui nägin Püha Vaimu tegelemas terve rühmaga – see oli tõesti ime.”

Pärast seda, kui Püha Vaim oli koguduseliikmetega tegelenud, järgnes alati evangelisatsiooni aeg, kui puhastatud mehed ja naised läksid ümbritsevatesse linnadesse ja küladesse kuulutama Jeesuse Kristuse elu muutvat evangeeliumi. Kui varem olid paljud usklikud saanud rääkida vaid Jumala muutvast väest, siis nüüd said nad seda oma eludega demonstreerida. Tuhanded inimesed, nähes erinevust, hakkasid Issandat usaldama.

Monseni sügav igatsus selle järele, et hiinlased kogeksid Piiblikristlust, sai vastuse. Ühel kohtumisel oli Püha Vaimu veenev kohalolek nii tõeline, et hoonesse eksinud sõdur laskus meeleparanduses põlvili ja sai uue elu Jeesuses Kristuses. Rõõm andestuse üle valdas teda ja üle tema särava näo tulvas rahu. Ta tõusis püsti ja teatas:

“Minu jaoks on see lühike rõõmuelu siin maa peal, kuid mind päästetakse minu enese eest ja mu pattudest igaveseks. Kas te palvetate koos minu eest, kuni kuulete sõjaväelaagrist lasku? Varastasin laskemoona, müüsin selle maha ja selle eest on ette nähtud surmanuhtlus. Ma pean nüüd tagasi minema ja kaptenile seda tunnistama… Me kohtume taas taevas.”

Sõdurit ei olnud Jumala riiki tõuganud teoloogilised argumendid ega inimlik veenmine. Tõepoolest, ta polnud kunagi kuulnud sõnagi evangeeliumist enne, kui ta sel päeval kirikusse astus, kuid Kõigeväelise Jumala kohalolek oli sellel koosolekul nii käegakatsutav, et ta oli nüüd valmis surema vastutasuks äsja kogetud uue elu eest. Noormees jooksis minema, särav naeratus näol. Monsen meenutas:

“Seisime seal ringis palvetamas, hoides üksteisel käest kinni. Arvasime, et peame ootama väga kaua, palvetasime ja ootasime seda lasku. Järsku oli ta jälle meie keskel ja naeratas. Ta oli kõik üles tunnistanud ja andis hoolika ja üksikasjaliku ülevaate sellest, mida ta oli varastanud. Kapten istus hetke vaikselt, siis ohkas raskelt ja ütles: “Kuna teist on nüüd saanud uus mees ja te ei varasta enam, siis ma ei saa aru, miks te peaksite surema. Te võite minna.”

Inimeste reaktsioon Püha Vaimu veenmisele ei olnud alati positiivne. Aeg-ajalt põgenesid inimesed hirmunult, kui nende peale langes Jumala kohutav vägi, sealhulgas mõned kirikujuhid ja vanemad. Inimesed ütlesid Monsenile sageli: “Su sõnad on nagu noad” või: “Sinu sõnad löövad mind nagu välgunooled.” Üks eakas kristlane kurtis: “Kõik mu väärteod on minu ette laotatud nagu letile kuhjatud kaubad.”

Kord tungis linna, kus Monsen Jumala Sõna jagas, tigedate bandiitide jõuk. Kümned naabruskonnast pärit inimesed ronisid üle misjonihoone seinte, hoides käes väikeseid kotte väärtasjadega, kuna nad arvasid, et misjonimaja rünnatakse ja röövitakse vähema tõenäosusega kui neid nende endi kodusid. Kuulid vihisesid  sinna kogunenud inimeste peade kohal ning bandiitide rüüstamise ja tapmise ajal kostis mitu tundi tulistamist ja valjusid plahvatusi. Kogu katsumuse ajal palvetasid kristlased rahulikult Jumala kaitse pärast.

Järgmisel päeval külastasid üle tee elavad naabrid Monsenit ja teisi usklikke ja rääkisid neile, et aeg-ajalt, kui tulistamine oli vähem intensiivne, olid nad pea oma välisuksest välja pistnud, et näha, mis toimub. Üks uskmatu perekond küsis, kas nad võivad tulevikus sellise rünnaku korral kompleksi tulla, “kuna teil on kaitse”. Marie küsis neilt, mida nad sellega mõtlevad ja nad selgitasid: “Evangeeliumisaali kõrgel katusel seisid valves kolm sõdurit, üks kummaski otsas ja üks keskel. Neljas istus peavärava kohal verandal. Sõdurid valvasid igas suunas… Nad olid pikemad kui ükski sõdur, keda me kunagi näinud oleme.”

“Minu isa juhib ronge”

Hiinas teenimise kõrgajal oli Monseni järele suur nõudlus. Oma baasist Henanis rändas ta rohkem kui kümnesse provintsi, jagades sõnumit, mille Jumal oli talle südamesse pannud. Kõikjal muutusid nii üksikisikud kui ka terved kirikud ning paljud patused parandasid meelt ja pressisid edasi taevariiki.

Ühes linnas plaanis ta rongiga lahkuda laupäeva pärastlõunal pärast teenistuste lõppu. Tal oli ees kohtumine kaugemal asuvas linnas ja tal oli vaja, et kõik rongid õigeks ajaks kohale jõuaksid. Kui ta tol hommikul palvetas, ütles Issand talle selgelt, et ta ei peaks enne esmaspäeva linnast lahkuma. Kui naine seda vanemmisjonärile rääkis, vastas mees, et Jumal ei saa käskida tal jääda, sest esmaspäeviti ronge ei käi ja sellisel juhul ei jõua ta kindlasti koosolekule. Naine naasis oma tuppa ja palus uuesti Jumalalt juhatust. Jälle tulid sõnad: “Lahku esmaspäeval.”

Naise kolleeg muutus järjest ärevamaks, kuid Jumala rahu täitis Marie südame ja ta oli kindel, et kõik läheb hästi. Ta ütles vanemmisjonärile: “Minu Isa juhib ronge,” kuid too väljendas vihaselt oma rahulolematust.

Pühapäeva õhtul küsis kohalik Hiina pastor Monsenilt, kas ta võiks temaga rääkida. Ta tunnistas, et pole kunagi oma elus kogenud Jumala sisemist rahu ja küsis, kuidas ta saaks päästetud. Naine juhtis ta tõelise usuni Jeesusesse Kristusesse ja ta võttis Issanda suure rõõmuga vastu. Marie mõistis, et see oli põhjus, miks Jumal tema lahkumist edasi lükkas.

Esmaspäeva hommikul hommikusöögi ajal küsis ta misjonärilt, kas mees oleks nii lahke ja sõidutaks ta jaama. Mees protestis ja ütles, et pole mõtet, sest esmaspäeviti rongid linnast läbi ei sõida. Pärast mõningast arutelu nõustus ta naise palvega – võib-olla selleks, et näidata naisele, kui rumal ta oli. Nad suundusid läbi kitsaste tänavate ja just siis, kui nad jaama ette sõitsid, oli perroonil rong, mis valmistus väljuma! Marie meenutas hiljem:

“Mõni sekund enne väljumisvilet kuulsin, et provintsi kuberner oli telegraafi kaudu tellinud uue vaguni, mis seal seisis ja see tuli kohe täiskiirusel pealinna saata. Sinna linna, kuhu pidin jõudma sel esmaspäeval, et jõuda põhjasuunalisele rongile. Kihutasime mööda igast jaamast. Kunagi varem ega pärast seda pole mul olnud au nii suurejoonelises vagunis reisida.”

Kestev pärand

1930. aastate alguses sai Marie Monsen uudise, et tema eakas ema Norras vajab hooldust. Ta kõhkles, kas jätkata viljakat teenimist, mille Jumal oli talle andnud Hiinas või naasta koju, kuid aja jooksul näitas Püha Vaim talle, et tema teenistus idamaades on jõudnud lõpule. Ta naasis Euroopasse 1932. aastal, jättes maha tuhanded uued usklikud ja sajad innukad kirikud, mis olid kunagi olnud täis leigeid kristlasi.

Tänaseks on kogu Nanyangi prefektuur, kus Monsen suurema osa oma ajast veetis, kasvanud üle 10 miljoni inimese võrra ja seal elavate evangeelsete kristlaste arv on hinnanguliselt 3,2 miljonit ehk peaaegu üks kolmandik elanikkonnast.

Sellest Lõuna-Henani õndsast osast on tõusnud palju olulisi kirikujuhte, sealhulgas vend Yun. Jumal on muutnud selle piirkonna kogu Hiina ärkamise jõuallikaks. Sel põhjusel kutsuvad paljud Henani kristlased tänapäeval, rohkem kui sajand pärast seda, kui Monsen Hiinas oma teenistust alustas, teda hellitavalt “kodukirikute emaks”.

HENANi raamatu koopia tellimiseks täitke ja tagastage lisatud vorm või külastage üksikasjade saamiseks meie veebisaiti (www.asiaharvest.org). Internetis on saadaval ka e-raamatu versioon.

Teise võimalusena, kui saadate annetuse mõnele Asia Harvest projektile, siis märkige palun, et soovite Henani raamatu tasuta koopiat ja me hea meelega saadame selle teile.

Allikas: Marie Monsen – The Mother of the Chinese House Churches (asiaharvest.org)