Märter või hull? Ignatiuse raevukas usk

“Ma kardan teie armastust,” kirjutas piiskop Ignatius Rooma algkogudusele, “kardan seda, et see teeb mulle haiget” (Rm 1:2). Iroonilisemaid sõnu on raske ette kujutada.

Apostel Johannese jünger Ignatius oli lähenemas seitsmekümnele, kui ta 24. augustil (mõnikord aastatel 107–110 e.m.a.) kirja saatis. Ta teatas, et ta “kardab” endiselt usklike armastust – see tähendab, et ta kartis, et nad hoiavad teda märtrisurmast, et nad “löövad talle haava”, säästes teda lõvide poolt tükkideks rebimisest.

Teel Colosseumi saatis Ignatius seitsmele kirikule kokku seitse kirja. Kirjas Rooma kirikule tõi ta välja oma mõtted märtrisurma kohta ja eriliselt anus, et tema asjadesse ei sekkutaks. Selle asemel, et paluda Rooma ustavatel mõjutada tema vabastamist, palub ta neil mitte sekkuda.

Tema enda sõnade kohaselt

“Sest mul ei ole enam kunagi sellist võimalust Jumala juurde jõuda; ja kui te praegu vaikite, ei ole teil õigust parema eesmärgi aule. Sest kui te minust vaikite, siis saan ma Jumala omaks; kui te näitate üles armastust mu liha vastu, siis pean ma uuesti oma võidujooksu jooksma. Niisiis, palvetage, ärge proovige teha mulle suuremat teenet kui ohverdada mind Jumalale.”

Ja jälle,

“Kirjutan kõikidele kogudustele ja inspireerin neid kõiki, et suren vabatahtlikult Jumala eest, kui te mind ei takista. Ma palun, et te ei oleks minu vastu liiga lahke. Saagu ma metsloomadele toiduks, mis on mulle antud Jumala juurde jõudmiseks.”

Märter või hull?

Michael Haykini hinnang tundub veenev: “Antiookia Ignatiuse seitsmest kirjast leiame ühe rikkalikuma allika kristluse mõistmiseks vahetult apostlite ajastule järgneval ajastul.” Uurides Ignatiuse kirju seitsmele kirikule teel Rooma, võtab Haykin kokku kolm probleemi, mis piiskopile suurt muret valmistasid: (1) kohaliku kiriku ühtsus, (2) vastupanu ketserlusele ja (3) mittesekkumine tema kutsesse märtrisurma. Esimene ja teine ​​ei ole üllatavad, aga mida me teeme kolmandaga?

Mida arvate inimesest, kes ütleb: „Kas ma võin nautida metsloomi, kes on minu jaoks ette valmistatud; ja ma palvetan, et oleks neid, kes tahaksid minu kallale viskuda, kelle ma ka enda ligi meelitan, et nad mind kiiremini ära õgiksid… Kui nad ei taha mind rünnata, siis ma sunnin neid selleks? Kes on see Taaniel, kes ei palveta päästmise, vaid lõvikoopasse pääsemise pärast?”

Mõned teadlased, märgib Haykin, nimetasid teda vaimselt ebastabiilseks, patoloogiliselt surmale kalduvaks. Kristlasi on varemgi tapetud, kuid vähesed, kui üldse, on surnud sellise entusiasmiga. Milline terve mõistusega kristlane kirjutaks: „Kui ma kannatan, olete te mind armastanud; aga kui mind tagasi lükatakse, kas see tähendab, et vihkasite mind?” Kas ta oli hull?

Ignatiuse terve mõistus

Kas tal oli irratsionaalne kalduvus märtrisurma? Kas tema soov surra mahub küpse kristliku elu ja kogemuse vormi? Kui Te oleksite tema kaaspiiskop ja sõber – ütleme Polycarp (hiljem ise märter), siis mida Te ütleksite, kui tahaksite teda veenda?

Võiksite juhtida tema tähelepanu Pühakirjale, näiteks Jeesuse ennustusele Peetruse enda märtrisurma kohta (mis leidis aset paar aastat varem Roomas). Jeesus ennustas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa  end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” (Johannese 21:18).

Apostel Peetrus ei tahtnud minna ja sirutada käsi oma ristilöömise poole. Ta ei tahtnud, et teine ​​teda riidesse paneks ja surma “kantaks”. Muidugi soovis ta seda lõppu rohkem kui oma Meistrist uuesti lahtiütlemist, kuid on loogiline, et kui ta oleks saanud oma elu teisiti lõpetada, siis oleks ta valinud teise tee.

Või võite mõelda apostel Paulusele ja tema eelviimasele kirjale enne, kui temalgi Roomas pea maha raiuti. „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.” (1Timoteosele 2:1) -2). Ta manitseb palvetama valitsejate eest, et kristlased saaksid elada vaikset ja rahulikku elu. Palvetage eelkõige oma juhtide eest, et nad päästetaks ega tapaks teid kogukonna meelelahutuseks „kogu päeva” (Rm 8:36).

Ignatius “mõistusest”

„Aga,” võib vastata hästi koolitatud piiskop, „kas Peetrus ei kirjutanud palju kannatustest ja vajalikest katsumustest meie usu proovilepanekuks? Kas Jumal ei pane meie usku tulle (või Colosseumi), et Jumal saaks ülistuse ja au (1. Peetruse 1:7; 4:12)? Või ei toonud Peetrus eeskujuks kannatavat sulast Jeesust Kristust? Või kas ei ole see “halastus Jumala silmis” – taluda kannatusi õiguse nimel – midagi, milleks me oleme “kutsutud” ja kuidas meid õnnistatakse (1. Peetruse 2:20; 3:14)? Ja veel, kas Peetrus ei käskinud kogudusel selle mõtteviisiga “relvastuda” (1Pt 4:1) ja rõõmustada Kristuse kannatustes osalemise üle, mis näitab, et auhiilguse Vaim puhkab nende peal? (1. Peetruse 4:13-14)?

“Aga meie armastatud Paulus? Kas ta ei jäänud raskustesse ka siis, kui teda ootas viljakas töö? Kas ta ei pannud mu südant paberile, kui ütles: „Elamine on Kristus ja suremine on kasu” ja et Kristusega koosolemine on „palju parem” (Filiplastele 1:21, 23)? Ja eks ta, teades, et ta läheb ühest õnnetusest teise, kõndis märtri teed – vastu kaaskristlaste veenmisele ja nutmisele, kes ähvardasid murda apostli südame (Ap 21:12-13) ?

“Vaimust seotuna,” ei läinud ta edasi (Ap 20:22)? Ta tunnistas, et ei pea oma elu endale väärtuslikuks ega kalliks, kui vaid saaks oma teekonna ja teenistuse lõpetada, et tunnistada Jumala armust (Ap 20:24). Ta kinnitas raskel teel nutvatele pühadele, et on valmis mitte ainult vangi langema, vaid ka surema Jeesuse nime eest (Ap 21:13). Lõpuks nad alistusid ja ütlesid: „Jehoova tahe sündigu!” (Ap 21:14). Kas sa ei jäljenda neid, armastatud Polycarp?”

See kujutlusvõime peaks aitama meil tungida “hullu” mõistusesse ja hoiatama meid ennatlike järelduste tegemise eest. Kuigi enamik ei nõustu märtrisurmaga nii tungivalt ja kirglikult, astuvad mõned oma teel läbi teistest ustest, et anda tunnistust Kristuse ülimast väärtusest.

Messia hullud

Mida on meil, kaugel Ignatiuse-aegsetest lõvidest, õppida Antiookia märtripiiskopilt? Mulle paneb proovile tema kõikehõlmav armastus Jeesuse vastu, armastus, mida maailm – ja mõned koguduse liikmed – peavad hulluks.

“Las tuli ja rist, metsloomade hulgad, luude purustamine ja tükeldamine, ihuliikmete maharaiumine, kogu keha purustamine, kuradi piinad langegu minu peale, lubage mul vaid jõuda Jeesuse Kristuseni.” “(5.3)

Kui oleme hullud, siis olgu see Jumala pärast. Kas Pauluse sõnad ei peaks kajastuma läbi kogu meie elu? “Kui oleme hullud, siis jumala pärast; kui me oleme terve mõistusega, siis see on teie jaoks” (2. Korintlastele 5:13). Kui me oleme hullud, on see Kristuse pärast. Kui me oleme terve mõistusega, on see selleks, et teised saaksid lüüa sama hullusega nagu meie. Kristuse armastus “juhib meid” (2Kr 5:14).

Oh, milline ilus kummalisus, milline provokatiivne teispoolsus, milline äratundmatu ekstsentrilisus, see on kristlane, kes armastab Kristust kogu oma olemusega ja peab surma tõeliseks kasuks. Selline inimene võib isegi läbi lõvihammaste näha lõputut elu koos Temaga.

autor Greg Morse / desiringgod.org / hristiane.ru

Allikas: https://ieshua.org/muchenik-ili-bezumets-neistovaya-vera-ignatiya.htm