Märter või hullumeelne?

Ignatiuse raevukas usk. “Ma kardan teie armastust,” kirjutas piiskop Ignatius Rooma algkogudusele, “kuidas see ka mind ei haavaks” (Rm 1:2). Iroonilisemaid sõnu on raske ette kujutada.

Ignatius, apostel Johannese jünger, oli lähenemas seitsmekümnele, kui ta 24. augustil kirja saatis (u.107–110 m.a.j.). Ta teatas, et “kardab” endiselt usklike armastust – see tähendab, et ta kartis, et nad haavavad teda ja hoiavad teda tagasi märtrisurma suremast, säästes teda lõvide poolt tükkideks rebimisest.

Teel Colosseumi saatis Ignatius seitsmele kirikule kokku seitse kirja. Kirjas Rooma kirikule tõi ta välja oma mõtted märtrisurma kohta ja rõhutas, et nad ei sekkuks tema asjadesse. Selle asemel, et paluda Rooma usklikel mõjutada tema vabastamist, palub ta neil mitte sekkuda.

Tema enda sõnad:

“Sest mul ei ole enam kunagi sellist võimalust Jumala juurde jõuda; ja teie, kui te praegu vaikite, siis ei ole teil õigust parema eesmärgi aule. Sest kui te minust vaikite, siis saan ma Jumala omaks; kui te näitate üles armastust mu liha vastu, siis pean ma uuesti oma võidujooksu jooksma. Niisiis, palvetage, ärge proovige teha mulle suuremat teenet kui see, et ohverdate mind Jumalale.”

Ja jälle,

“Kirjutan kõigile kogudustele, veendes teid, et suren meeleldi Jumala eest, kui te mind ei takista. Ma palun, et te ei osutaks minu vastu liiga suurt lahkust. Saagu ma metsloomadele toiduks, kellede kaudu võimaldatakse mulle jõuda Jumala juurde.”

Märter või hull?

Michael Haykini hinnang tundub veenev: “Antiookia Ignatiuse seitse kirja on üks kõige rikkalikum allikas vahetult apostlite ajastule järgneva ajastu kristluse mõistmiseks.” Arvestades Ignatiuse kirju seitsmele kirikule, mis ta kirjutas olles teel Rooma, võtab Khaykin kokku kolm probleemi, mis piiskopile väga muret tekitasid: (1) kohaliku kiriku ühtsus, (2) vastupanu ketserlusele ja (3) mittesekkumine tema kutsumusse võtta vastu märtrisurm. Esimene ja teine ​​ei ole üllatavad, aga mida me teeme kolmandaga?

Mida arvate inimesest, kes kirjutab: “Las ma saan nautida metsloomi, kes on minu jaoks ette valmistatud; ja ma palvetan, et nende seas oleks neid, kes tahaksid mulle kallale tormata, kelle tähelepanu ma endale tõmban, et nad mu ruttu ära õgiksid… Kui nad ei taha mind rünnata, siis ma sunnin neid selleks?” Kes on see Taaniel, kes ei palveta päästmise, vaid lõvikoopasse pääsemise eest?

Mõned teadlased, märgib Khaykin, nimetasid teda vaimselt tasakaalutuks ja patoloogiliselt surmale kalduvaks. Kristlasi on varemgi tapetud, kuid vähesed, kui üldse, on surnud sellise entusiasmiga. Milline terve mõistusega kristlane kirjutaks: „Kui ma kannatan, siis olete te mind armastanud; aga kui mind ära põlatakse, kas see tähendab, et vihkate mind?” Kas ta oli hull?

Ignatiuse kaine mõistus

Kas tal oli irratsionaalne kalduvus minna märtrisurma? Kas tema soov surra mahub küpse kristliku elu ja kogemuse vormi? Kui te oleksite tema kaaspiiskop ja sõber – ütleme Polycarpus (kes ise hiljem märtrisurma suri), siis mida te ütleksite, kui tahaksite teda ümberveenda?

Võiksite juhtida tema tähelepanu Pühakirjale, näiteks Jeesuse ennustusele Peetruse enda märtrisurma kohta (mis leidis aset paar aastat varem Roomas). Jeesus ennustas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” (Johannese 21: 18).

Apostel Peetrus ei tahtnud minna ja sirutada käsi omaenda ristilöömise poole. Ta ei tahtnud, et teine ​​teda riidesse paneks ja “vöötaks” surema. Muidugi soovis ta sellist lõppu rohkem kui oma Isandast uuesti lahtiütlemist, kuid on loogiline, et kui ta oleks saanud oma elu teisiti lõpetada, siis oleks ta valinud teise tee.

Või võite mõelda apostel Paulusele ja tema eelviimasele kirjale enne, kui tema pea Roomas maha raiuti. „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema  eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.” (1. Timoteosele 2. 1-2). Ta manitseb palvetama valitsejate eest, et kristlased saaksid elada vaikset ja rahulikku elu. Palvetage eelkõige oma juhtide eest, et nad päästetaks ja nad ei tapaks teid kogukonna meelelahutuseks “kogu päeva” (Rm 8:36).

Ignatius “kainest mõistusest”

„Aga,” võib vastata hästi koolitatud piiskop, „kas Peetrus ei kirjutanud palju kannatustest ja vajalikest katsumustest meie usu proovilepaneku eesmärgil? Kas Jumal ei lase meie usku tules läbikatsuda (või Colosseumis), et see oleks meile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel (1. Peetruse 1:7; 4:12)? Või kas mitte Peetrus ei toonud eeskujuks kannatavat sulast Jeesust Kristust? Või kas ei ole „arm Jumalalt” head tehes taluda kannatusi? Kas me ei ole selleks  „kutsutud” ja selle läbi õnnistatud (1. Peetruse 2:20; 3:14)? Ja kas Peetrus  mitte ei käskinud kirikul selle mõttega “relvastuda” (1. Peetruse 4:1) ja rõõmustada  enda osa üle Kristuse kannatustest, mis näitab, et auhiilguse Vaim puhkab nende peal (1. Peetruse 4:13-14)?

Aga mida kirjutada meie armastatud Paulusest? Kas tal oli kerge siia (maailma) jääda, isegi kui teda ootas viljakas töö? Kas ta ei jäädvustanud meie südamesoovi paberil, kui kirjutas: „Elamine on Kristus ja suremine on kasu” ja et Kristusega koos olemine on „väga palju parem” (Filiplastele 1:21, 23)? Ja eks ta teadis, et ta läheb ühest õnnetusest teise, kõndides märtri teed – seistes vastu kaaskristlaste ümberveenmisele ja nutmisele, kes ähvardasid murda apostli südame (Ap 21:12-13) ?

Kas ta ei läinud “Vaimus seotuna” edasi (Ap 20:22)? Ta tunnistas, et ei pea oma elu endale väärtuslikuks ega kalliks, kui vaid saaks oma teekonna ja teenistuse lõpetada tunnistades Jumala armust (Ap 20:24). Ta kinnitas raskel teel nutvatele pühadele, et on valmis mitte ainult vangi langema, vaid ka surema Jeesuse nimel(Ap 21:13). Lõpuks nad alistusid ja ütlesid: „Sündigu Issanda tahtmine!” (Ap 21:14). Kas sa ei jäljenda neid, armastatud Polycarpos?

See kujutelm peaks aitama meil tungida “hullumeelse” mõistusesse ja hoiatama meid ennatlike järelduste tegemise eest. Kuigi enamik ei nõustu nii tungivalt ja kirglikult märtrisurmaga, astuvad mõned oma teel läbi teistest ustest, et anda tunnistust Kristuse ülimast väärtusest.

Messia hullud

Mida on meil, kelle jaoks Ignatiuse-aegsed lõvid jäävad kaugesse minevikku, õppida Antiookia märtripiiskopilt? Minule esitab väljakutse tema kõikehõlmav armastus Jeesuse vastu. Armastus, mida maailm – ja mõned koguduse liikmed – peavad hullumeelseks.

Tulgu tuli ja rist, metsloomade karjad, luude peenestamine, purustamine ja tükeldamine, ihuliikmete maharaiumine, kogu keha hävitamine, kõik piinad kuradi poolt laskugu minu peale, aga lubage mul vaid jõuda Jeesuse Kristuseni. (5.3)

Kui me oleme hullud, siis olgu see Kristuse pärast. Kas Pauluse sõnad ei peaks kajastuma läbi kogu meie elu? “Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale, kui oleme selge aruga, siis teile.” (2. Korintlastele 5:13). Kui me oleme hullud, siis on see Kristuse pärast. Kui me oleme terve mõistusega, siis on see selleks, et teised saaksid pihta samasuguse hullumeelsusega nagu meie. Kristuse armastus “sunnib meid” (2Kr 5:14).

Oh, milline ilus kummalisus, provokatiivne teispoolsus, äratundmatu ekstsentrilisus on kristlane, kes armastab Kristust kogu oma olemusest ja peab suremist tõeliseks kasuks. Selline inimene võib isegi läbi lõvihammaste näha lõputut elu koos Temaga.

Allikas: Мученик или безумец? (hristiane.ru)