Me ei saa põrgut tühistada. Lootuse leidmine viimase kohtuotsuse kaudu

Ma ei taha põrgusse minna. Mõnes minu osas ei taha ma, et põrgu oleks olemas. Minust sai vähemalt osaliselt kristlane selleks, et pääseda põrgu väljavaatest. Ja mõnikord olen ma vähemalt osaliselt intensiivselt uurinud kristlikku teoloogiat, et leida Pühakirjast põhjust, miks keegi ei jää põrgusse.

Isiklikul tasandil olen leidnud kindluse, et koos Jeesusega on minu tulevik Temaga turvaline. Kuid ma ei saa teoloogiliselt aus olles põrgu Piiblist välja pühkida. Samuti ei saa ma eirata kiriku tunnistust läbi sajandite, et igavene eraldatus kolmainu Jumalast on endiselt hirmutav võimalus. Mu süda võib vahel tahta olla universalist, kuid Sõna ei lase mul seda endale lubada.

On ülioluline, et me ei väldiks hukatuse reaalsusega arvestamist. Niisiis, ma tahaksin teha Pühakirjast kolm tähelepanekut põrgu kohta, mis viivad ühe hämmastava lootuseni.

Rohkem kui surnud

Põrgu on koht, mis alles tuleb. Kui ma lugesin Pühakirja enne Jeesuse ülestõusmist, siis kui keegi suri, eraldus tema vaim kehast ja sisenes varjulisse mittefüüsilisse valdkonda. Sheol (heebrea keeles) ja hades (kreeka keeles) väljendavad seda surnute olekut või kohta. See oli üksildane, hämaras olemine. Seal ei kogetud Issanda isiklikku kohalolu palves ega ülistuses (Psalm 6:6). Sinna läksid nii kurjad kui ka usklikud, kuigi (tundub) erinevatesse osadesse. Pühakirja avanevas ilmutuses näeme aga Sheoli/Hadest kui inimvaimu vaheseisundit.

Jeesuse ülestõusmise ja taevaminekuga saame teada, et Sheol/Hades ei ole püsiv olek ei usklike ega uskmatute jaoks. Nende puhul, kes on ühendatud Kristusega, pääseb vaim otse Jumala ligiolusse (Filiplastele 1:23). Nende jaoks, kes ei ole Kristusega ühendatud, usuvad mõned traditsioonid, järgides salmi Heebrealastele 9:27, et need isikud langevad kohe kohtumõistmise alla. Minu uurimises ei anna Pühakiri meile piisavalt teavet, et kindlalt öelda, mis juhtub nende vaimudega, kes surevad ilma Kristuseta. Sheol/Hades vaheolekuna võib siiski olla võimalik. Täiesti selge on aga see, et iga inimvaimu jaoks on veel midagi ees ootamas.

Jeesuse tagasitulekuga kohtupäeval äratatakse üles kõik surnud (1. Tessalooniklastele 4:16). Nagu Paulus kirjutab: „Meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse,. . . . Surnud äratatakse üles kadumatutena” (1. Korintlastele 15:51–52). Inimesed ei kao eksisteerimisest. Meie vaim elab pärast surma edasi. Seejärel tõstetakse meid üles „viimase pasuna hüüdes” (1. Korintlastele 15:52).

See tõus pole aga nii lootusrikas, kui esmapilgul kõlab. Me kõik anname aru. Paulus kirjutab: “Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.” (2. Korintlastele 5:10). Jeesus selgitab kõhedust tekitavalt: “Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu 
ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks
” (Johannese 5. :28–29).

Neid, kes mõistetakse hukka ja kelles leitakse puudusi, ootab Gehenna, mis on õigesti tõlgitud kui “põrgu”. Gehenna on heebrea ja kreeka keeles sama sõna, mis tähistab igavese karistuse tulist kohta. Gehenna on variatsioon Hinnomi orust, paigast väljaspool Jeruusalemma, kus ohverdati ebajumalakummardamise rituaalides lapsi (Jeremija 7:31; 32:35). Hiljem sai sellest prügimägi ja sealsed tulekahjud hõõgusid pidevalt. Jeesuse ajaks oli selle kurikuulsa oru nimi hauataguses elus võrdsustatud karistusega, seisundiga, mis ilmneb pärast Sheoli vahepealset seisundit ja pärast kohtupäeva. Gehenna on see, mida me tavaliselt peame põrguks.

Rohkem kui metafoor

Piibel kirjeldab elavalt põrgu kannatusi. Jeesus räägib “kaugest pimedusest”. “Selles paigas on nutt ja hammaste kiristamine” (Matteuse 8:12). Ta tsiteerib ka Jesajat, kirjeldades põrgut kui kohta, „kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu” (Markuse 9:48). Need pildid viitavad lõputule õgimisele nii seest kui väljast.

Oma viimases tähendamissõnas kujutab Jeesus Inimese Poega, kes ütleb õelatele: „Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle” (Matteuse 25:41). Heebrealastele räägitakse „hirmsast kohtu ootamisest ja ägedast tulest, mis neelab vastased.” (Heebrealastele 10:27). Ilmutusraamat kirjeldab teravalt „järve, mis põleb tule ja väävliga” (Ilmutuse 21:8) ja piinu, mis kestavad igavesti (Ilmutuse 20:10).

Kogu see keel on kujundlik, kuid see pole väljamõeldud. Sõna-sõnalt võttes on raske ette kujutada, kuidas võiks olla korraga nii põleva järve valguses kui ka pimeduses. Ja kas selline tuli ei põletaks ära meie hambad nii, et neid ei ole enam võimalik kiristada? Need kirjeldused tunduvad metafoorilised. Kuid metafooriline ei tähenda ebareaalset. Pühakirja tõelised sõnad viitavad reaalsusele, mida selles maailmas ei kirjeldata. Pühakiri võrdleb põrgukogemust õudustega, mida suudame ette kujutada, kuid tegelikkus on kohutavam, mitte vähem kohutav.

Niisiis, Paulus võtab selle kokku, kirjutades nende kohta, kes evangeeliumi tagasi lükkavad: „Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest,” (2. Tessalooniklastele 1:9).

Rohkem kui meie ise

Põrgu tegelikkus raputab meid üles oma suveräänsuse pettekujutlusest. Tuleb välja, et me ei kuulu iseendale. Ja me pääseme niisama! Heebrealastele öeldakse: „Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.” (Heebrealastele 4:13).

Samamoodi hoiatab Jeesus oma jüngreid silmakirjalikkuse eest: „Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.” (Luuka 12:2–3). Miski ei ole minevikku kadunud. Kõik avalikustatakse sellisena, nagu see on. Selleks, et Jumal kõik asjad korda saaks teha, tuleb meie kohta rääkida karm tõde. Just nii, nagu see peaks olema, hirmutab see mõte mind. Jeesus jätkab: „Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha!Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!” (Luuka 12:4–5).

Et me ei lohutaks end sellega, et sellised sõnad on mõeldud vaid kurikuulsatele halvakspandavatele inimestele, heidab Jeesus kerge armu teoloogia upakile, seostades meie ebaõnnestumise armastuse tegudes Gehenna karistusega. Ta ütleb oma jüngritele: “Ma ütlen teile, et igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla. . . kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse (Gehennasse).” (Matteuse 5:22).

Metafooriliselt juhib Jeesus meid kätt maha lõikama või silma välja kiskuma kõige selle, mis sunnib meid pattu tegema. Sest need valusad äärmused oleksid palju paremad kui  seel, et meid patu pärast Gehennasse heidetakse (Markuse 9:42–49). Jeesus kasutab terminit Gehenna omamoodi stenogrammina selle kohta, mida Ta mujal kirjeldab kui “igavest karistust”, mis ootab neid, kes ei tee häid tegusid “nende kõige väiksemate vendade” vastu (Matteuse 25:40, 45). –46). Sõna hõlmab ka Jeesuse õpetust Isa tagakiusamisest nende vastu, kes ei andesta oma vennale südamest (Matteuse 18:35).

Jeesus kuulutab meid rohkem kui keegi teine, et vastutame oma elu eest Jumala ees. Ta ei säästa isegi oma armastatud esimesi jüngreid moraalsest, vaimsest ja suhtelisest vastutusest ega ka ebaõnnestumise tagajärgedest.

Rohkem kui metsik lootus

Kuna Jeesuse sõnad on standardiks, saan ma Temaga vaid nõustuda, et olen vastutav, väärt, võlgu ja seotud nende tuledega, mis kunagi põlevad. Ma anun koos Taavetiga: “ Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Psalm 130:3).

Tõepoolest. Ometi näeb Taavet ette: „Kuid Sinu käes on andeksand,” (Psalm 130:4). Kuidas see saab nii olla? Sest meie kohtunik on “Jeesus, kes päästab meid tulevasest vihast” (1. Tessalooniklastele 1:10). Jeesus hoiatab meid põrgu eest täpselt nii, et me ei peaks seda kogema! Ta võttis enda peale meie vastutuse, kui elas patuta õigluses ja armastuses.

Tema teenistuse lõppedes vedasid jüngrid Teda muidugi alt. Nad reetsid, salgasid ja hülgasid oma Issanda. Kuid Jeesus võttis vastutuse nende (ja tegelikult ka meie) ebaõnnestumiste eest. Jeesus sisenes oma rahva eest tulise kohtumõistmise alla. Ristil talus Ta Jumalast hülgamise põrgut. Ta elas läbi hirmuäratava teise Gehenna surma enne, kui ta oli jõudnud esimesse surma! Ta tundis täielikku pimedust ja tulist järve. Aga mitte enda pärast. Meie pärast.

Ja nii nende jaoks, kes on liitunud Kristusega, muutuvad kohtuotsuse tuled. Seisame ikka trooni ees. Ja kindlasti hakkame nutma, kui paljud meie sõnad ja teod on väärtusetud. Nagu Paulus ütleb: “Tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on.” (1. Korintlastele 3:13). Kuid meid ennast päästetakse meie ühenduse kaudu Kristusega. Tulekahjud on pigem puhastavad kui karistavad. Peale kõige väärilise või isegi meie kõige julgema lootuse on Jeesus, kes seadis võimatud standardid, ka “Jeesus, kes päästab meid tulevasest vihast” (1. Tessalooniklastele 1:10).

Põrgut ei saa Pühakirjast välja lõigata. Aga me ei pea sinna minema. Jeesusega ühinedes võime kogeda kõige sügavamalt Jesaja kaudu antud tõotust: „Kui sa kõnnid läbi tule, siis sa ei põle ära” (Jesaja 43:2).

Gerrit Scott Dawson on Louisiana osariigi Baton Rouge’i esimese presbüterlaste kiriku pastor ja raamatu Raising Adam: Why Jesus Descended into Hell autor.

Allikas: We Cannot Cancel Hell: Finding Hope Through Final Judgment | Desiring God

Põrgu on tõesti olemas

Paar nädalat tagasi avastasin, kui vähe ma tegelikult põrgusse usun. Püüan selgitada. Sain sellest aru, kui olin laste .....

Põrgu peaks kristlasi rahutuks tegema: emotsionaalselt kõige keerulisema doktriini aktsepteerimine

Eelmise aasta augustis, kui meie pere külastas Manhattanit, oli meil õnn näha Broadwayl Lõvikuningat. Ja selles urbanistlikus, läbimõeldud .....

Mees, kes veetis põrgus 23 minutit: viimane asi, mida Jeesus mulle ütles

Jumal andis mulle kehavälise kogemuse ja näitas mulle nägemuses põrgut. Ja kui ma põrgust mööda pimedat tunnelit üles .....

Põrgus perekondade kokkutulekut ei toimu

Põrgus suguvõsa kokkutulekut ei toimu. Kui Te hülgate Jeesuse Kristuse kui oma Issanda ja Päästja, siis leiate end .....

Kuidas saab hea Jumal kellegi põrgusse saata?

Lähme otse asja juurde: paljude jaoks on põrgu idee tõendiks, et see, mida kristlased usuvad Jumala kohta, ei .....

Mis oleks võinud Juuda põrgust päästa?

Jah, Juudas läks põrgusse, kuid teda oleks võinud päästa. Kui Juudas oleks lihtsalt meelt parandanud ja pöördunud Jumala .....

Kas ma lähen läbi põrgu?

Mul on diagnoositud 4. staadiumi vähk ja mu prognoos on kurb. See on kohutav olukord ja ma ei .....

Ärge jätke tähelepanuta loendust hukatuse saabumiseni. Miks vajavad misjonärid põrguõpetust?

Toimetaja märkus: "Rasked, kuid ilusad doktriinid" on pikaajaline sari, mis juhib lugejate tähelepanu nende teoloogiliste tõdede hiilgusele ja .....

Inimesed, keda ma põrgus nägin

1998. aastal andis Jumal mulle nägemuse põrgust, mis muutis mu elu. Ma saan selle kogemuse kohta nii palju .....

Endine maffiaboss jutlustas sellest, kui tähtis on omada “tervislikku” hirmu põrgu ja igavese hukatuse ees

Endisest maffiabossist kristlasest kirjanik ja kõneleja Michael Franzese pidas pastor Greg Laurie California megakiriku Harvest Christian Fellowshipis jutluse. .....