Chiu-Chin-Hsiu ja Ho-Hsiu-Tsu.
Jiangxi, Hiina.
Kultuurirevolutsioon 1966-1969.
Kaks kristlasest neidu ootasid vanglaõuel hukkamist. Üks kaasvang, kes neid kongiaknast jälgis, jutustas, et nende näod olid küll kahvatud, kuid usk muutis nad kauniks, nad olid lõpmata kurvad, kuid samas sulnid. Ehk lihtsamalt öeldes, nad kartsid. Aga Chiu-Chin-Hsiu ja Ho-Hsiu-Tzu olid otsustanud minna surma ja mitte salata oma usku.
Ülejooksikutest valvurite saatel ilmus timukas, revolver käes. See oli nende enda pastor! Ta oli mõistetud surema koos kahe tüdrukuga, kuid nagu palju kordi varem olid kiusajad teda mõjutanud ja meelitanud. Nad lubasid, et lasevad ta vabaks, kui ta tüdrukud maha laseb ning ta nõustus.
Tüdrukud vilistasid teineteisele ja kummardusid aupaklikult pastori ees. Üks neist ütles: “Enne, kui Te meid maha lasete, lubage ennast kogu südamest tänada kõige eest, mida Te olete meile andnud. Te ristisite meid, Te õpetasite meile teed igavesse ellu ja samade kätega, millega Te nüüd valmistute meid maha laskma, jagasite Te meile armulauda.
Te õpetasite meile, et kristlased on vahel nõrgad ja teevad kohutavaid patte, kuid nad võivad need hiljem andeks saada. Kui Te kahetsete seda, mida tegite, siis ärge langege meeleheitesse, nagu seda tegi Juudas, vaid kahetsege nagu Peetrus. Jumal õnnistagu Teid ja teadke, et meie viimane mõte pole Teie hukkamõist. Igaühel on oma pimedusehetked.
Tasugu Jumal Teile kõige hea eest, mida Te meile teinud olete. Me sureme tänutundega.”
Nad kummardasid veel kord.
Aga pastori süda oli kiviks muutunud ning ta laskis tüdrukud maha.
Hiljem lasksid kommunistid ka tema maha.