Meik ja Jumala au

Armastan igasugust kosmeetikat. Niipea kui Instagrami pilgu heidan ja pole ettevaatlik, siis torman kohe poodi “elu muutva” fikseeriva puudri või juukselaki järele, et juustele volüümi lisada. Mulle meeldib end jumestada ja juukseid soengusse seada, seda eriti siis, kui lähen tööle või erilisteks puhkudeks.

Pole midagi valesti selles, et parim välja näha eks?

Ripsmetuši hind

Ühel laupäeva hommikul valmistusin ma oma sõprade pulma minema. Hoolikalt kavandatud jumestuse ja juuste sättimise käigus sain aru, et ma polnud ripsmetušši kaasa võtnud. Olin ärritunud ja segaduses, hakkasin seda otsides hotellituba segi pöörama ja vastasin oma mehele ebaviisakalt, kui ta soovitas mul ilma selleta hakkama saada.

Olin nii ärritunud, et mu mees ei pidanud lõpuks vastu – ta lahkus ja tuli tagasi, lähimast poest ostetud uue ripsmetuššiga. See juhtum näitas mulle selgelt mu iidolit. Minu suhtumine oma välimusse osutus nii oluliseks (kellegi teise erilisel päeval!), et see pani mind halvasti suhtuma temasse, keda ma armastan.

Kuid isegi siis, kui olen keskendunud ja rahulik (mitte selline nagu toona hotellitoas), on mul siiski keeruline, meigiks ja enda ilusaks tegemiseks, õiget aega leida. Isegi vaiksel esmaspäeva hommikul imestan kui väärtuslik ripsmetušš minu jaoks on (nagu ka küünelakk, aluskreem ja silmapliiats). Ma tahan ilus välja näha, kuid koos selle sooviga kaasneb mul ebamäärane süütunne.

See näib tekitavat muret paljudele kristlikele õdedele. Me teame, et Jumal „vaatab meie südant“ (1. Saamueli 16: 7), kuid hoolime siiski sellest, kuidas me välja näeme. Kuidas saab neid kahte fakti ühildada? Kui ma usun evangeeliumi, siis kas peaksin siis end oma jumestusele veedetud aja pärast süüdi tundma? Kuidas aitaks evangeelium mul näha selles hotellitoas toimunud olukorda teisiti? Vajan seisukoha muutmiseks julgustust evangeeliumist.

Siin on neli rõõmu põhjust, mis muudavad meie südame suhtumist kosmeetikasse.

1. Jumal lõi ilu

Võime rõõmustada, et Jumal on füüsilise ilu kujundaja ja looja. Ülemlaulust leiame palju viiteid kahe armastaja välimusele. Füüsilise atraktiivsuse kiitmine on selle raamatu üks keskseid teemasid. Ilu nautimine õiges kontekstis on loomulik ja hea ning see on osa Jumala täiuslikust plaanist.

Võime rõõmustada ja tänada Jumalat lahkuse eest, millega Ta meid lõi. Ta arendas meie näo kontuure, silmade kuju ja juuste struktuuri. On okei nautida seda, et paned sõbranna pulmadeks selga armsa kleidi ja teed ilusa soengu tema eriliseks päevaks. Need asjad ülistavad ja toovad esile Jumala loodud ainulaadset ilu. Sellepärast, kui näen pruuti, üleni säravana, saalis ringi kõndimas, siis tunnen nii sügavat rõõmu, et võin unustada, kuidas ma ise välja näen. Ja ma kiidan siiralt Jumalat oma sõbranna ilu eest.

2. Kogu ilu ülistab Jumalat

Võime rõõmustada, et füüsilise ilu eesmärk on ülistada Jumalat. Ma olen suurepäraselt ja imeliselt loodud Tema auks (Laulud 139: 14). Tore on ilus välja näha, aga kui ma hoolin enese ülistamisest, soovides alati oma parim välja näha, kas ma ei pane siis ilu eesmärgist mööda? Mina, nagu lill pruudikimbus, pean mõistma, et olen siin selleks, et kaunistada pruuti, ja mitte ennast nautida, võrreldes end teiste lilledega.

Vähe sellest, teades, et oleme loodud Jumala auks, võime tähistada meie endi füüsilist mitmekesisust. Lillebuketi ilu seisneb erinevat tüüpi lillede ja lehestiku täiuslikus värvide kombinatsioonis, millest saab imeline terviklik kaunistus. Nii et isegi kui mul on lokkis juuksed, ebaühtlane jume või lühikesed küüned, võin rõõmustada, et Jumala ilusas lillekimbus on minu jaoks veel koht olemas.

Tõde, et mind loodi igati Jumala auks, takistab mul muuta oma meiki kultuseks. Kui ripsmetušš ununeb või mul pole aega juukseid keerata, siis on see okei. Kui minu kõrgeim eesmärk on kiita Jumalat, siis pole täiuslik välimus vajalik.

3. Jumal kaunistab mu südant

Võime rõõmustada selle üle, et Jumal loob meis palju sügavamat, igavest ilu: meie hinge pühitsust. “Kui meie väline inimene kulub, siis uueneb sisemine päevast päeva” (2. Korintlastele 4:16). Me ei pea olema kurvad sellepärast, et meie keha ja meie näod muutuvad kortsuliseks, kui Püha Vaim töötab pidevalt selleks, et muuta meid inimesteks, kelles on „tasase ja vaikse vaimu kadumatu ilu“ (1. Peetruse 3: 4).

See sisemine ehe – mis kasvab iseloomus ja vagaduses – on ainus ilu, mis kestab pärast haigusi ja traumasid kuni kõrge eani ja palju kauem. See on see ilu, mida Jumal kõige rohkem naudib. Kuna need maised kehad, milles me elame, on ainult “telkhoone” (2. Korintlastele 5: 1), siis me ei peaks olema neelatud muresse selle välimuse pärast. Vaadates „nähtamatut” (2. Korintlastele 4:18), neelab meid endasse meid ootav igavene au ja see töö, mida Jumal meie sees teeb.

Kuidas see mind mõjutab? Võib-olla tähendab see seda, et kui ma olen kuhugi hilinemas, siis pigem loobun jumestusest kui palveajast koos Jumalaga. Või see võib tähendada seda, et ma pigem annan raha kirikule, mitte ei kuluta seda trendikale ja uudsele kosmeetikale. Need väikesed muudatused pakuvad sügavat rõõmu püsiva vaimse ilu otsimisel ja Kristusele lähemale jõudmisel.

4. Kristus on tohutult ilus

Meie neljas ja suurim rõõm on mõtiskleda Jeesuse enda ilu üle. Lõppude lõpuks osutab kõik ilus siin ilmas Temale. Ainult Tema ületamatu ilu võib haarata meie südameid ja takistada välise ilu muutumist meie iidoliks.

Mis meile aga Temas nii väga imponeerib? See ei ole Tema nägu ega kehakuju(Jesaja 53: 2). See on Tema pühadus ja alandlikkus, Tema lahkus ja tarkus, Tema tasadus ja tugevus. See on Tema armastus – armastus, mis viis Ta ristile ja naelutas Tema käed. Tahaksin seda ilu kasvõi kahvatultki kajastada, näidates välja oma armastust teiste vastu.

Meigiga või ilma, olen Vaimus vaba järgima Tema ilu eeskuju – käituma alandlikult, suhtlema viisakalt ja olema lahke. Võin oma abikaasale õrnalt vastata, kui sätin end hotellitoas või palvetada samal ajal kui end jumestan. Ma võin teha tutvust pulma kutsutud inimesega, kes on üksildane, või tervitada kedagi soojuse ja huviga. Tõeline ilu peab pigem seisnema Jeesuse sarnasuses.

Taevas oleme küll palju ilusamad, kui oskame ette kujutada, kuid seal ei ole meie enda imetluse objektiks. Me oleme liiga hõivatud Tema imetlemisega. Vana hümn ütleb ilusti:

Pruut ei vaata oma riideid,
vaid oma kalli Peigmehe nägu.
Mind ei köida mind ümbritsev ilu,
vaid minu Halastuse Kuningas.
Tema antud kroon pole mulle kallis,
vaid Tema augustatud käed.
Kogu au peitub Talles
kes on Emmaanueli maalt.

Autor: Sarah Phillips / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/makiyazh-i-slava-bozhya.htm