Meno * – μὲνω – jääma, asuma, paigale jääma, viibima

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Sel nädalal alustame kreekakeelse sõna μὲνω (meno) uurimist, mis tähendab asuma, jääma või paigale jääma. Selle sõna kasutamine kreekakeelses Uues Testamendis on oluline kirjeldamaks uskliku ja Kristuse suhet. Selles uurimuses uurime selle sõna tähendust ja mitmekülgset kasutust Pühakirjas.

Näite tavapärasest μὲνω kasutamisest leiame Luuka 1:56: “Ja Mariam jäi (μὲνω) tema juurde umbes kolmeks kuuks ja naasis oma majja.” See tavaline μὲνω kasutamine kirjeldab seda, kuidas Maarja jäi Elisabethi juurde või seal elas.

Järgmistes Pühakirja salmides kasutatakse μὲνω inimeste vaimse seisundi kirjeldamiseks, olenemata sellest, kas nad usuvad või ei usu:

Johannese 12:46: “Mina olen tulnud kui valgus siia maailma, et ükski, kes usub Minusse, ei jääks (μὲνω) pimedusse. ” Jeesus kasutab μὲνω, et kirjeldada uskmatut, kui inimest, kes viibib pimeduses.

Johannese 6:56: “See, kes sööb Minu liha ja joob minu verd, jääb (μὲνω) Minusse ja Mina temasse.” Selles Pühakirja salmis kasutab Jeesus sõna μὲνω Enda ja usklike vahelise suhte väljendamiseks.

Johannese 15: 4-7: “Jääge(μὲνω) Minusse, ja Min teisse. Nagu oks ei suuda kanda vilja iseenesest, kui ta ei jää (μὲνω) viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää Minusse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. See, kes jääb (μὲνω) Minusse ja Mina temasse, see toodab palju vilja, sest Minust lahus ei suuda te ühtegi asja teha. Kui keegi ei jää(μὲνω) Minusse, siis ta heidetakse välja nagu oks ja ta kuivab ära.  Ja nad koguvad need kokku ja nad visatakse tulle ja nad põlevad ära.  Kui te peaksite jääma (μὲνω) Minusse ja Minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes igatsete, ning see sünnib teile.”

Nendes salmides kasutab Jeesus jälle μὲνω, et kirjeldada oma suhet usklikega. Ta õpetab, et see, kes Temas püsib on see, kes Temast toitub ja kelle lunastus sõltub Tema lepitavast surmast. Seejärel ütleb Jeesus, et see, kes Temas püsib, “toodab palju vilja”. See on faktiväide, mitte väljakutse. Jumala Vaim toob esile vilja, sest usklik elab või jääb Temasse ja Tema jääb temasse. See, kes ei jää Issandasse, ei kanna vilja ja heidetakse seetõttu välja. Seejärel kirjeldab Jeesus usklikku, kui inimest, kelles püsib Tema Sõna. Seetõttu palub usklik Issanda Sõna alusel; ja järelikult saavad tema palved vastatud.

1. Peetruse 1: 23-25: “… olles sündinud mitte rikutud seemnest, vaid rikkumatu läbi Jumala Sõna, mis on elav ja igavesti jääv (μὲνω) . Sest “Kõik liha on nagu rohi ja kõik inimese au kui rohu lill; rohi närtsib ja selle õis kukub maha, aga Issanda Sõna jääb (μὲνω) igavesti. ” Ja see on see Sõna, mis on teile kuulutatud. ” Peetrus kasutab neis salmides μὲνω, et kirjeldada uskliku uussündi.

Johannes kasutab oma kirjades μὲνω, kui loetleb üles mõned asjad, mis jäävad uskliku ellu või on selles elus:

1. Johannese 2:27: “Ja võidmine, mille te Temalt saite, jääb (μὲνω) teisse ja teil pole vaja, et keegi teid õpetaks, aga nagu see sama võidmine õpetab teile kõiki asju ja on tõsi ega ole vale ja vastavalt sellele, nagu ta teile õpetab, jääge (μὲνω) Temasse. ” Johannes räägib siin võidmise püsimisest.

Johannese 3: 15-17: “Kõik, kes vihkavad oma venda, on mõrvarid ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis jääks(μὲνω) temasse. Sellest me oleme tundnud ära armastuse, et Ta andis oma elu meie eest ja me oleme võlgnikud Tema ees selleks, et anda ära oma elu vendade nimel. Kellel iganes on selle maise elu vahendid ja ta märkab oma venda, kes on vajaduses ja suleb oma põue tema eest, kuidas saaks siis Jumala armastus temasse jääda(μὲνω)?” Nendes salmides näeme Johannest väitmas, et usklikul on Jumala armastus, mis temas elab või temasse jääb.

2 Johannese 1-2: “Vanemalt valitud daamile ja tema lastele, keda ma tões armastan; ja mitte ainult mina, vaid ka kõik need, kes on tõde teada saanud, vastavalt tõele, mis jääb (μὲνω) meisse ja on meiega igavesti. ”

Siin kasutab Johannes μὲνω-d õpetades, et tõde elab või jääb usklikesse.

See praegune oli alles juhuslik valik sellest, kuidas sõna μὲνω Uues Testamendis kasutatakse. Avastasime, et see sõna tähistab, et miski või keegi jääb püsivalt kellessegi või kuhugi.

Järgmisel nädalal keskendume sellele, kuidas μὲνω kasutatakse väljendamaks seda, kuidas usklik jääb püsivalt Kristusesse ja Kristus temasse. See uurimus on ülimalt oluline tänapäeval ringlevate õpetuste tõttu, mille kohaselt peab usklik järgima teatud mentaalseid põhimõtteid selleks, et Kristuses “püsima jääda” või “Temas elada”.

(2)

Jätkame sõna μὲνω (meno) uurimist, mis tähendab jääma, paigale jääma või asuma. Selle sõna kasutamine kreekakeelses Uues Testamendis on oluline, et kirjeldada uskliku ja Kristuse suhet. Oma viimases uuringus avastasime selle sõna mitmeid kasutusvõimalusi Pühakirjas. Ehkki need salmid on vaid näide sellest, kuidas Uues Testamendis kasutatakse sõna μὲνω aitavad need meil näha, et see sõna tähistab millegi püsivust või kellegi jäämist või püsimist kuskil.

Luuka 1:56: Siin salmis kasutatakse μὲνω tavapäraselt. Seda kasutatakse selleks, et väljendada kedagi, kes viibib kellegi juures või jääb tema juurde elama.

Johannese 12:46: Siin õpime, et μὲνω kasutatakse inimeste vaimseseisundi kirjeldamiseks. Öeldakse, et need, kes ei usu, püsivad vaimses pimeduses.

Johannese 6:56; 15: 4-7: μὲνω kasutatakse siin kirjeldamaks Issanda suhet usklikega.

1. Peetruse 1: 23-25: μὲνω näitab siin, et Jumala Sõna “jääb igavesti”.

Lisaks kasutatakse mὲνω kõigis Johannese kirjades, kus see sõna kirjeldab mõnda asja, mis jääb uskliku ellu või milles usklik elab:

1. Johannese 2:27 – võidmine

1. Johannese 3: 15-17 – igavene elu

2. Johannese 1-2 – tõde

Sel nädalal on meie fookuses jätkuvalt μὲνω ning uskliku püsimine Kristuses ja Kristuse püsimine usklikus. See uurimus on ülimalt oluline, kuna tänapäeval levitatakse ekslikke õpetusi; õpetusi, mis kinnitavad, et usklik peab Kristuses „püsima jäämiseks” või „jätkuvaks Temas elamiseks” järgima teatud vaimseid põhimõtteid. Meie selle nädala tekstid on võetud Johannese evangeeliumist, peatükkidest 5,8, kus Jeesus rõhutab seda, kui oluline on uskliku venna või õe suhe Jumala Sõnaga.

Johannese 5: 36-38

36) Kuid mul on suurem tunnistus kui Johannesel nende tööde kohta, mis Isa mulle andis, et Ma neid lõpetaksin, ja need teod, mida Mina teen, tunnistavad Minu kohta, et Isa on Mu läkitanud.
37) Ja Isa, Tema, kes Minu on läkitanud, Tema Ise tunnistas Minust. Te pole kunagi Tema häält kuulnud ega näinud Tema kuju.
38) Ja Tema Sõna ei püsi (μὲνω) teis, sest te ei usu Teda, kes Tema saatis.

Selles tekstis kirjeldab Issand neid, kes Tema hülgavad. Kõigepealt väidab Ta, et Isa on tunnistanud oma Pojast nende tegude kaudu, mida Ta andis Pojale teha; tegelikult tunnistavad teod ise Poja kohta. Seejärel avaldab Jeesus, et neil pole Jumala Sõna, mis jääks või püsiks neis, sest nad ei usu Temasse, kelle Isa läkitas. Sõna tõlgituna “ei püsi” on me/nw osaline vorm, mis väljendab püsivat olukorda. Sellest tekstist selgub, et inimene, kes ei usu ega võta vastu Isa tunnistust Tema Poja kohta, on inimene, kellel pole Jumala Sõna, mis temas pidevalt püsiks.

Johannese 8:31

31) Seetõttu ütles Jeesus juutidele, kes olid Teda uskunud: “Kui te peaksite jääma (μὲνω) Minu Sõnasse, siis olete tõesti Minu jüngrid.”

Selles tekstis rääkis Jeesus juutidega, kes olid Teda uskunud. Mõiste “olid teda uskunud” on oleviku kesksõna. Olevik tähistab praegust seisundit, mis põhineb mineviku toimingul. Kesksõna vorm väljendab tingimust. Juudid uskusid selles näites Teda (pange tähele mitte “Temasse”), tuginedes sellele, mida Jeesus oli öelnud ja mida Ta oli enne seda õpetust teinud. Selles salmis osutas Issand vaieldamatule tõsiasjale, et kui nad jäävad Issanda Sõnasse, siis on see tõendiks sellest, et nad on Jeesuse tõelised ja ehtsad jüngrid.

Pühakiri õpetab, et inimene kas jääb Jumala Sõnasse ja püsib selles või mitte. See püsimise tingimus eristab tõelist usklikku sellest, kes võib uskuda teatud asju Issanda kohta, kuid kellel pole Jumala Sõna, mis temas pidevalt püsiks. Sõna μὲνω ei kirjelda usklikku, kellel on ühel hetkel Jumala Sõna tema sees ja siis järgmisel hetkel ei ole. Vastupidi, tõeline usklik jääb pidevalt Sõnasse, püsides pidevalt Jumala Sõnas. See ei ole kvalifikatsioon, vaid pigem tõendus selle kohta, et inimene kuulub tõeliselt Kristusesse. Teisisõnu, Jumala Sõnasse jäämine on positsiooniline, mitte sõltuv olukorrast. See Jumala Sõnasse jäämise positsioon ei tähenda pidevat mõtisklemist Jumala Sõna üle oma mõistuses. Tõeline usklik, ei libise sellisesse olukorda, et kui ta parajasti Jumala Sõna üle ei mõtiskle, siis ta langeb automaatselt osadusest Jumala Sõnaga välja ja seetõttu Jumala Sõna ei püsi temas.

Järgmisel nädalal uurime nende usklike tunnistusi, kes püsivad Issandas, samuti uurime Johannese 14,15 peatükkides seda, kuidas püsida Jumala Vaimus.

(3)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America.)teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Sel nädalal jätkame sõna μὲνω (meno) uurimist, mis tähendab jääma, paigale jääma või kuhugi elama asuma. Selle sõna kasutamine kreekakeelses Uues Testamendis on oluline iga uskliku ja Kristuse suhte kirjeldamisel; kuna uskliku jäämist Kristusesse ja Kristuse jäämist usklikku kirjeldatakse kõige paremini just sõna μὲνω abil.

Selle uurimuse eelmistes osades tuvastasime μὲνω tähenduse, uurides selle paljusid kasutusvõimalusi Pühakirjas, mis aitas meil mõista, et see sõna tähistab millegi või kellegi püsivust või kellegi püsimist mingis olukorras. See arusaam on ülitähtis, kuna kirikus levitatakse tänapäeval ekslikke õpetusi; õpetusi, mis kinnitavad, et usklik peab Kristuses püsimiseks või Temas elamiseks jätkuvalt järgima teatud vaimseid põhimõtteid.

Eelmisel nädalal keskendusime μὲνω-le, et näidata uskliku suhte püsivust suhtes Jumala Sõnaga. Vaatasime Pühakirja tekste Johannese evangeeliumist, peatükkidest 5,8, kus Jeesus ise rõhutab uskliku suhte olulisust Jumala Sõnaga. Johannese 8:31 väidab Ta, et tõeline usklik on see, kes jääb Tema Sõnasse; vastupidiselt, Johannese 5:38, kus Ta kirjeldab uskmatuid kui neid, kellel pole Jumala Sõna.

Sel nädalal suuname oma tähelepanu Johannese 14:15-17 ja Johannese 15: 4-8-le, kus μὲν abil antakse mõista, et Issandale kuuluval inimesel on Jumala Vaim, kes “jääb” temasse ja “püsib” Temas.

15) Kui te peaksite Mind armastama, pidage Mu käske! 

16) Ja Ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja selleks, et Tema oleks (μὲνω)teiega igavesti.

Issand ütleb siin neile, kes kuuluvad Temale, et Ta palub neile anda veel ühe Lohutaja; Tema, kes jääb nendega igavesti.  Sõna “jääma” on meie uurimissõna μὲνω. Sõna “teine” on kreekakeelne sõna ἄλλον (allon), mis tähendab “teist samalaadset”. Jeesus ütleb, et Isa annab neile veel ühe, Temaga samalaadse Lohutaja ja see Lohutaja jääb või elab igavesti koos nendega. Salmis 16 rõhutab μὲνω-le omast püsivust laiend “igavesti”.

17) Tõe Vaim, keda maailm ei suuda vastu võtta, sest ta ei näe Teda ega tunne Teda; aga teie tunnete Teda, sest Ta jääb (μ νω) teie kõrvale ja on teie sees.

Nüüd selgitab Jeesus, et saadetav lohutaja on “Tõe Vaim”, keda maailm ei tea ja seetõttu ei saa vastu võtta. Kuid see “Tõe Vaim” on praegu (Jeesuse rääkimise ajal) nende juures või on nende kõrval ning tulevikus jääb nende sisse. Ajal, mil Jeesus neid sõnu ütleb, on Ta Ise olnud nende Lohutaja, see, kes on olnud nende kõrval oma maapealse elu ajal; kuid siin annab Ta neile mõista, et kui Ta tõuseb üles Isa juurde, siis tuleb see samalaadne Lohutaja nendesse selleks, et jääda ja neis püsivalt elada. Taas on rõhk Tõe Vaimu jäämisel ja püsival elamisel usklikus.

Johannese 15:4-7

4) Jääge (μὲνω) Minusse ja Mina teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää (μὲνω)  viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te just ei  jää (μὲνω)  Minu külge.

Johannese 15. peatükis jätkab Jeesus püsimise tutvustamist. Selle lõigu mõistmine tuleneb fraasi “jääge Minusse” mõistmisest. Jeesus ütleb, et kuna viinapuu oksal pole võimet ainuüksi ise vilja toota, pole ka nemad (usklikud) võimelised ise vilja tootma, kui nad ei jää Issandasse ega püsi Temas. Viinapuus püsivat oksa on siin kirjeldatud kui näidet viinapuu elujõust, mis voolab selle oksa kaudu, tuues kaasa endaga vilja tekkimise; kuid viljatut oksa, mis võib viinapuu küljes olla, kirjeldatakse kui viinapuusse mitte “jäävat”.

15) Ma olen Viinapuu; teie olete oksad. See, kes jääb (μὲνω) Minusse ja Mina temasse, see toodab palju vilja, sest Minust eraldi ei ole te võimelised ühte asja ka tegema.

4. salmis esitatud tõele tuginedes ütleb Jeesus, et “see, kes jääb Minusse”, kannab palju vilja. Sõna “jääb” on μὲνω oleviku osalusvorm, mis väljendab pidevat seisundit. Väljend “kes jääb”, tähistab isikut, kes püsib pidevalt ja jääb püsivalt Issandasse. Seejärel teatab Issand tõsiasja: see inimene, kes püsib Issandas pidevalt, “toodab palju vilja”. Jeesus ei öelnud: “Peaks tootma palju vilja;” Ta ütles, et “toodab palju vilja.” Järgmisena toob Ta välja põhjused, miks see nii on: kuna Issandast lahus olles ei ole usklikule ükski asi võimalik. Vilja kannab uskliku sees püsiv Kristuse elu. See vastab Pauluse õpetusele vaimuviljadest Galaatlastele 5:22. Need tekstid teevad väga selgeks, et Vaimu vili tuleneb Jumala Vaimu, mitte inimeste pingutuste kaudu; ja seda vilja toodetakse iga uskliku elus, sest neis püsib Jumala Vaim. See vili, mida inimlikud jõupingutused ei suuda toota, on esitatud tõendina sellest, et inimene kuulub Kristusesse.

Seejärel kirjeldab Jeesus selle inimese loomulikku protsessi, kes temas “ei püsi”: seda inimest tabab sama saatus kui viljatut oksa, mis eemaldatakse, mis kuivab ära ja visatakse siis tulle ja põletatakse.

6) Kui keegi ei jää minusse (μὲνω) püsima, visatakse ta välja kui viljatu oks ja kuivatatakse ära; ja nad koguvad selle kokku ja viskavad selle tulle ja see põletatakse.

7) Kui te peaksite Minus püsima (μὲνω) ja Minu sõnad peaksid jääma (μὲνω) teisse, siis mida iganes te soovite, te küsite ja see juhtub teile.

Jeesus lõpetab kirjelduse enda ja oma tõeliste jüngrite (okste) suhetest öeldes, et kui Issand jääb inimesse ja Issanda sõnad jäävad temasse, siis ükskõik, mida see inimene palub, see juhtub temale. See garantii põhineb kahel asjal: inimeses püsib Kristuse Vaim ja temas on Kristuse Sõna. Kui inimene palub Isa palves Kristuse Vaimu mõjutusel ja palvetab Jumala Sõna järgi, siis Issand tagab, et see, mida inimene palub, juhtub.

Jumala Sõna õpetab, et Kristusele kuuluval inimesel on Lohutaja, Tõe Vaim, kes temas püsib ja Temasse jääb. Sõna μὲνω ei kirjelda usklikku, kellel on Jumala Vaim temas ühel hetkel ja siis järgmisel hetkel teda ei ole. Vastupidi, tõelisel usklikul on Tõe Vaim pidevalt temas ja Ta jääb temasse. See ei ole kvalifikatsioon, vaid pigem tõend selle kohta, et inimene kuulub tõeliselt Kristusele. See seisund ei sisalda endas vaimset praktikat ehk seda, kuidas usklik pidevalt Jumala Vaimu kohaloleku üle mediteerib selleks, et Jumala Vaim püsiks temas. Tõeline usklik ei koge kunagi olukorda, kus tal ei oleks temas püsivat Jumala Vaimu. Tõe Vaim pole ühel hetkel olemas ja järgmisel hetkel kadunud. Jumala püsiv Vaim on püsivas suhtes uskliku inimesega, nagu ka viinapuu oma okstega.

Järgmisel nädalal jätkame μὲνω uurimist, 1. Johannese 2. peatükist, keskendudes tõenditele nende kohta, kes jäävad Issanda juurde või püsivad Temas. Täpsemalt uurime esitlust, et need, kes kuuluvad Kristusele, ei lahku tõest ega jäta maha Kristuse Ihu.

MENO on kreekakeelse sõna μὲνω ingliskeelne kirjasõna.

(4)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles, kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Kiriku ajaloo jooksul on Kristuse Ihus ringelnud palju valeõpetusi. Need põhinevad isiklikul veendumusel ja ei ole Jumala Sõnal põhinevad faktid. Praegu õpetatakse näiteks seda, et usklikud peavad Kristuses püsimiseks või selleks, et Kristusesse jääda praktiseerima teatud vaimseid põhimõtteid. Lisaks kirikus esinevatele ekslikele õpetustele omab umbes 80% sektide liikmetest kristlikku tausta ja neil on teadmisi Piiblist. See olukord põhjustab palju küsimusi, millele käesolev uuring leiab vastused.

Selle uurimuse eelmistes osades tuvastasime μὲνω (meno – jääma, paigale jääma, elama asuma) tähenduse, uurides selle paljusid kasutusvõimalusi Pühakirjas. See aitas meil mõista, et see sõna tähistab millegi kestvust/ kellegi jäämist või elamist milleski/ kelleski. Täna me näeme, et μὲνω-ga tähistatud püsivus, nii nagu seda on kasutatud kreekakeelses Uues Testamendis, on oluline iga uskliku ja Kristuse suhte kirjeldamisel; ja et uskliku Kristuses püsimist ning Kristuse püsimist usklikus selgitatakse sõna μὲνω abil.

Selles uurimuses keskendusime kõigepealt uskliku püsivale suhtele Jumala Sõnaga, kui vaatlesime, kuidas μὲνω kasutatakse Johannese evangeeliumi peatükkides 5,8. Siis nihutasime oma tähelepanu Johannese 14:15-17 ja Johannese 15: 4-8, kus μὲνω kasutatakse selleks, et anda mõista, et Issandale kuuluval inimesel on Jumala Vaim, kes temas “elab” või “püsib”. Sel nädalal pöörame oma tähelepanu uskliku püsivale ja kestvale osadusele Kristuse Ihuga, kui vaatleme μὲνω kasutamist 1. Johannese 2: 18-19.

1. Johannese 2: 18-19

18) Noored lapsed, on käes viimane tund ja nagu kuulsite, et antikristus on tulemas, isegi praegu on tulnud palju antikristusi, sellest me teame, et käes on viimane tund.

19) Nad läksid meist välja, kuid nad polnud meie seast. Sest kui nad oleksid olnud meist pärit, siis oleksid nad jäänud (μὲνω) meiega; kuid see juhtus selleks, et saaks avalikuks, et nad kõik pole meie seast.

1. Johannese 2. peatükis on esitatud sel ajal usklike seas tuntud fakt: antikristus on tulemas. Johannes ütleb neile, et isegi nüüd (selle kirja kirjutamise ajal) on tulnud palju antikristusi, mis näitab, et nad elasid viimasel tunnil. Siis teeb Johannes tähendusrikka avalduse nende antikristuste kohta, kes on maailma välja läinud: nad olid pärit usklike osadusest. Johannes väidab: “Nad läksid meie seast välja.”

Pärast seda, kui ta oli väitnud, et need antikristused lahkusid usklike osadusest, ütleb Johannes, et kuigi nad läksid nende juurest välja, “ei olnud nad neist pärit”. Johannes õpetab, et nad lahkusid füüsiliselt usklike osadusest, kuid nad ei pärinenud samast vaimsest allikast. Johannes selgitab: “Sest kui nad oleksid olnud meist pärit, siis oleksid nad jäänud (μὲνω) meiega …” Johannes kasutab oma kirjades sõna μὲνω seitsekümmend korda, et kirjeldada millegi või kellegi püsivust või jäämist. Selles salmis väidab ta, et on üks asi, mis tõestab seda, et inimene kuulub Kristusele ja see on tema püsimine (μὲνω) usklike osaduses. Sõna μὲνω on selles tekstis täisminevikus, mis tähendab, et need, kes on kogenud vaimset sündi Kristuses, on jäänud Kristuse Ihu juurde vaimsesünni ajast kuni tänaseni. Seejärel nendib Johannes, et Jumal on loonud sellise tõenduse selleks, et eristada tõelisi usklikke nendest, kes seda pole: “Kuid selleks, et selguks, et nad kõik pole meist pärit.”

Selles tekstis tutvustab Johannes ühte olulisimat põhimõtet, mis puudutab usklike osadust: Jeesuse Kristuse õpetust omavate usklike püsimine osaduses on tõendiks selle kohta, et inimene kuulub Kristusele. Johannes ütleb 19. salmi lõpus, et see on Jumala plaan selleks, et paljastada need, kes kuuluvad usklike hulka, kuid kes tegelikult ei kuulu Kristusesse.

Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamisel ja õpetamisel toimub kaks jagunemist.

Esimene jaotus saabub siis, kui uskmatud inimesed kuulevad evangeeliumi sõnumit ja mõned kogevad vaimset sündi Kristuses. Seejärel saavad neist usklikud ja pärast seda on nad uskmatutest vaimselt eraldatud.

Teine jagunemine toimub Kristuse Ihu sees, Tema Sõna õpetamisel. Need, kes tõeliselt kuuluvad Kristusesse, eristatakse neist, kes on lihtsalt teesklejad – need, kes kuuluvad rühma või osadusse, räägivad ja käituvad nagu usklikud, kuid kes ei ole kunagi kogenud vaimset sündi, mis toimub Kristuse vastuvõtmisel. Seda teist jagunemist õpetatakse 1. Johannese 2: 18-19 ja Paulus samuti õpetab seda 1. Korintlastele 11: 17-19.

1. Korintlastele 11: 17-19

17) Nüüd seda käskides ei kiida ma teid, sest te tulete kokku mitte paremaks, vaid halvemaks.
18) Esiteks, tulles osadusse, kuulen ma, et teie vahel eksisteerivad lahkhelid. Ja mingis osas ma usun seda.
19) Sest on vajalik, et jagunemised leiaksid aset teie seas, et need, kes on saanud heakskiidu, saaksid teie seas avalikuks.

Selles Pühakirja osas õpetab Paulus teise jagunemise kohta. Öeldes, et kui kogudus tuleb kokku, siis ei kogune nad mitte heaks, vaid halvaks. See näitab, et usklikel on võimalik lahkuda koguduse koosolekult vaimselt nõrgenenult, kui seal esineb valeõpetust ja/või propageeritakse Püha Vaimu valet kogemust. Seejärel väidab Paulus, et on kuulnud, et Korintose kristlaste osaduses esineb lahkhelisid, mida ta osaliselt usub. 19. salmis põhjendab ta miks ta seda usub: kuna jagunemised on nende seas hädavajalikud, et saaksid avalikuks need, kelle Jumal on heaks kiitnud. Sõna “hädavajalik” on kreekakeelse sδεῖ (Day) sõnasõnaline tõlge, mis pärineb sõnast δὲω (Deo), mis tähendab “siduma”. Pauluse sõnul on hädavajalik, jumalikult määratud ja paratamatu, et kirikus leiavad aset jagunemised, osutades sellele, et see on osa Jumala plaanist paljastada need, kes käivad tões.

Kreekakeelne sõna tõlgituna “jagunemised” nimisõna on αἵρεσις (Hairesis), millest pärineb on ingliskeelne sõna “ketserlus”. Kreekakeelsest sõnast αἵρεσις õigesti tuletatud sõna ketserlus tähendab seega “valikut” ja tegusõna vorm αἱρὲομαι (Haireomai ), mis tähendab “valima, eelistama”. Seetõttu on ketserlus midagi, mida keegi valib ja peab usutavaks või tõeks, aga tuleb välja, et Jumala Sõna alusel on tegemist valega. Meie tekstis kasutatud sõna “jagunemised” tõlge viitab sellele, et inimesed, kellel on kirikus teatud küsimustes sarnased isiklikud veendumused või kes on teinud sarnaseid valikud, kogunesid kokku ja moodustasid gruppe. Selles tekstis väljendab Paulus, et jagunemist põhjustas rohkem kui üks Korintose kirikus moodustatud grupp või rühm. Selles samas salmis annab Paulus põhjuse, miks Jumal kavandas “ketserluse” usklike hulka: paljastamaks need, kelle Jumal on heaks kiitnud.

Nendest Pühakirja salmidest õpime kahte asja: esiteks, Johannes kasutab 1. Johannese 2:19 sõna μὲνω, et anda edasi tõendusmaterjal nende kohta, kes kuuluvad Kristusesse – tõelised usklikud jäävad Kristuse Ihu osadusse; ja teiseks, need, kes lahkuvad selleks, et järgida valeõpetust, teevad seda Jumala plaani alusel selleks, et selguks, et nad pole pärit Issandast.

Järgmisel nädalal jätkame 1. Johannese 2. peatükis μὲνω-uurimist, keskendudes taas tõenditele nende kohta, kes jäävad Issanda juurde või elavad Temas. Täpsemalt uurime Johannese ettekannet sellest, et need, kes kuuluvad Kristusesse, ei loobu tõe õpetamisest.

(5)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Selle uurimuse eelmistes osades tuvastasime μὲνω (meno – jääma, elama asuma, paigale jääma) tähenduse, uurides selle paljusid selle sõna kasutusvõimalusi Pühakirjas. See aitas meil mõista, et see sõna tähistab kellegi/millegi püsimist või elamist kelleski /milleski. Täna vaatame seda, kui oluline on kreekakeelses Uues Testamendis kasutatud sõna μὲνω usklike ja Kristuse vahelise suhte kirjeldamisel ja seda, kuidas Kristuse püsivust usklikus ja uskliku püsimist Kristuses selgitatakse μὲνω mõistmise kaudu.

Johannese 12:46: Μὲνω abil kirjeldatakse uskmatuid, kui pimeduses viibivaid.

Johannese 6:56; 15: 4-7: Μὲνω kasutatakse kirjeldamaks püsivaid suhteid Issanda ja usklike vahel.

1. Peetruse 1: 23-25: Μὲνω kasutatakse Jumala Sõna puhul kirjeldamaks seda, kui igavesti jäävat.

Johannese 5:38: Μὲνω kirjeldab uskmatuid, kui neid, kellel pole Jumala Sõna, mis neisse jääks.

Johannese 8:31: Μὲνω kirjeldab tõelist usklikku, kui kedagi, kes jääb Tema Sõnasse.

Johannese 14:16: Jeesus kasutab Μὲνω selleks, et kirjeldada, kuidas Lohutaja jääb igavesti oma jüngrite juurde.

Johannese 15: 4: Μὲνω kirjeldab püsivat Jumala Vaimu, mis usklike elus vilja toodab.

1. Johannese 2:19: Μὲνω kasutatakse selleks, et edastada arusaamist, et need, kes on antikristused, ei jää usklike ihusse püsima.

Viimases uuringus keskendusime Jumala kavandatud plaanile paljastada need, kes kuuluvad usklike osadusse, kuid on siiski antikristused. 1. Johannese 2:19-st saime teada, et need, kes pole jäänud (μὲνω) usklike ihusse, need ei kuulu Kristusesse. Selle nädala uuringus saame alates 1. Johannese 2-st teada, et tõelised Kristusesse usklikud ei saa lahkuda usklike ihust, sest nad ei saa jäädavalt Jumala tõde jätta.

1 Johannese 2:24-29

Tõe õpetus: 24-25

24) Seetõttu las see, mida te algusest peale kuulsite, jääda (μὲνω) teisse. Kui see, mida kuulsite algusest peale, peaks jääma (μὲνω) teisse, siis jääte ka (μὲνω) teie Pojasse ja Isasse.

Issanda avaliku teenistuse algusest peale avaldatud tõde on midagi, mis jääb (μὲνω) nendesse, kes jäävad (μὲνω) Pojasse ja Isasse.

25) Ja see on tõotus, mille Ta ise meile lubas: igavene elu.

See kirjakoht koos 1. Johannese 5:20 annab meile suurepärase arusaamise. 1. Johannese 5:20 ütleb, et igavene elu on Jeesuse Kristuse isikus. Ta Ise on igavene elu. 1. Johannese 2:25 ütleb meile, et Issand ise lubas igavest elu neile, kes jäävad Temasse (s 24). Temal, kes jääb Kristusesse (μὲνω) ja Kristus temasse, on igavene elu.

Tõe vaim: 26-27

26) Need asjad, mis ma teile kirjutasin, puudutavad neid, kes teid eksitavad.

27) Ja võidmine, mille te Temalt saite, jääb (μὲνω) teisse ja teil pole vajadust selleks, et keegi teid õpetaks; kuid sama võidmine õpetab teile kõike ja on tõene ega ole vale; ja vastavalt sellele, nagu see teile õpetab, jääte (μὲνω) teie Temasse.

Johannes väidab, et võidmine, mille usklikud saavad päästmise hetkel, jääb (μὲνω) nendesse. Ta jätkab, et neil pole vajadust kuulata ühtegi uut õpetajat, kes toob võõraid õpetusi. Ta julgustab neid jätkama õppimist nende sees oleva võidmise abil, nii nagu see neid varem on õpetanud.

Seda salmi on aastaid valesti tõlgendatud. Mõni ütleb, et see tähendab, et kristlased ei vaja õpetajaid, vaid ainult enda sees olevat võidmist. Selliseid usklikke eksitavad nende endi pettekujutelmad. Tekst ütleb, et neid õpetati kunagi minevikus ja neid õpetatakse ka tänapäeval. Seetõttu tõstab Issand Kristuse Ihus üles õpetajaid, kuid tõeline teenimine toimub Jumala Vaimu kaudu, kes elab iga uskliku elus ja teenib iga uskliku elu.

Tõe positsioon: 

28) Ja nüüd, väikesed lapsed, jääge (μὲνω) Temasse; selleks, et kui Ta ilmub, võiks meil olla kindlus ja me ei taganeks Temast Tema tuleku ajal.

Johannes lõpetab selle lõigu, käskides usklikel jääda (μὲνω) Issandasse, et siis, kui Ta ilmub, ei taganeks nad Temast.

Kiriku ajaloo jooksul on Kristuse Ihus ringelnud palju valeõpetusi. Need põhinevad isiklikul veendumusel, mitte ei ole Jumala Sõnal põhinevad faktid. Praegu näiteks õpetatakse, et usklikud peavad Kristuses püsimiseks või püsima jäämiseks praktiseerima teatud vaimseid põhimõtteid. Selles uurimuses kasutatud kirjakohtadest oleme õppinud kahte asja: esiteks, Johannes kasutab 1. Johannese 2:19 sõna μὲνω, mis näitab, et need, kes lahkuvad kirikust selleks, et järgida valeõpetust, teevad seda Jumala plaani kohaselt selleks, et paljastada, et nad pole Issanda omad; teiseks, μὲνω (1. Johannese 2:27) kasutatakse tõendina sellest, et inimesed kuuluvad Kristusesse – tõelised usklikud jäävad Kristuse Ihusse ja neisse jääv võidmine hoiab neid tões.

Järgmisel nädalal jätkame 1. Johannese 3. peatüki μὲνω uurimist, keskendudes taas tõenditele nende kohta, kes jäävad Issanda juurde või elavad Temas. Täpsemalt uurime Johannese ettekannet teemal, kuidas need, kes kuuluvad Kristusesse, ei tee tavapäraselt pattu.

(6)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Jätkame sõna μὲνω (meno — jääma, elama asuma, paigale jääma) uurimist, uurides selle paljusid kasutusvõimalusi Pühakirjas. See aitab meil mõista, et see sõna tähistab kellegi/millegi püsimist või elamist kelleski /milleski. Sel nädalal näeme, et μὲνω-ga tähistatud püsivus, nagu seda on kasutatud kreekakeelses Uues Testamendis, on oluline iga inimese ja patu vahelise suhte kirjeldamisel.

Siiani oleme μὲνω-uuringu käigus avastanud järgmised tõed:

Suhe Issandaga

Uskmatu jääb pimedusse samal ajal, kui Issand jääb uskliku juurde (Johannese 12:46; 6:56; 15: 4-7).

Suhe Jumala Vaimuga

Lohutaja peab jääma igavesti Issanda jüngrite juurde ja Jumala Vaimu püsivus neis toodab nende elus vilja (Johannese 14:16; Johannese 15: 4).

Suhe Jumala Sõnaga

Jumala Sõna jääb igavesti. Jumala Sõna ei jää uskmatutesse; kuid vastupidiselt, tõeline usklik jääb Jumala Sõnasse (1. Peetruse 1: 23-25; Johannese 5:38; 8:31).

Suhe Kristuse Ihuga

Need, kes on antikristused, ei jää Kristuse Ihusse, kuid need, kes kuuluvad Kristusesse, ei saa lahkuda neis viibiva võidmise tõttu (1Jh 2:19; 2:27).

Sel nädalal on meie tähelepanu keskmes suhe, mis igal inimesel on patuga, nii nagu see on selgitatud 1. Johannese 3: 4-9.

4) Kõik, kes praktiseerivad pattu, praktiseerivad ka seadusetust ja patt on seadusetus.
Johannes alustab seda lõiku sellega, et tutvustab patu praktiseerimise mõistet ja vastupidi, patu praktiseerimata jätmist. Ta väidab, et igaüks, kes praktiseerib pattu, praktiseerib ka seadusetut elu, mis mässab Issanda seaduste ja valitsemise vastu.

5) Ja te teate, et Tema ilmus selleks, et Ta eemaldaks meie patud ja Temas pole pattu.

Johannes õpetab selgelt, et Jeesus tuli inimest päästma pidevast patustamisest.

Kõik, kes Temas elavad (μὲνω), ei harrasta pattu. Kõik patustajad pole Teda näinud ega ka Teda tundnud.

6. salmis kasutab Johannes sõna μὲνω selgitamaks, et need, kes jäävad Issandasse või elavad Issandas, ei praktiseeri pattu. 1Jh 2: 1 annab ta sellest kontseptsioonist lähemalt ülevaate: “Mu väikesed lapsed, ma kirjutan teile seda, et te ei teeks pattu; ja kui keegi peaks pattu tegema, on meil Isa juures Advokaat Jeesus. Õige Kristus. ” Johannes räägib siin usklikega ja ütleb, et tema kirjutamise põhjus on see, et nad “ei teeks pattu”.

Fraas “ei pea pattu tegema” on kreekakeeles esitatud tekstina aktiivse alamvormina. See vorm tähistab ühekordset tegu; samas kui subjunktiivi meeleolu väljendab võimalust või tõenäosust. Johannes ütleb, et kui usklik peaks pattu tegema, võib ta selle patu üles tunnistada (1. Johannese 1: 9); ja Issand on tema Advokaat Isa ees ja palvetab tema eest. Johannes teeb selgeks, et kuigi usklikud võivad pattu teha, ei praktiseeri nad pattu.

7) Väikesed lapsed, ärgu keegi ajagu teid eksiteele; see, kes praktiseerib õigust, on õige, nagu Tema on õige.

Selles salmis esitab Johannes veel ühe tõendi inimese päästmise kohta. Ta kirjutab, et õiglust praktiseeriv inimene teeb seda ka seetõttu, et ta on õige, samamoodi nagu Issand on õige. Issanda õigus on aktiivne kõigi päästetud inimeste elus.

8) See, kes pattu praktiseerib, on pärit kuradist, sest kurat patustab algusest peale. Selleks ilmus Jumala Poeg, et Ta tühistaks kuradi teod.

Johannes tuvastab nüüd allika, mis paneb inimest patust eluviisi praktiseerima: “Sest kurat patustab algusest peale”. Kurat on patune ja Pauluse sõnul (Efeslastele 2: 2-3) annab kurat sõnakuulmatutele inimestele energiat liha ja vaimu soovide täitmiseks. Tema on see, kes annab inimestele energiat, et nad elaksid patuelu, seadusetuses ja mässus Issanda vastu.

9) Igaüks, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu, sest Tema seeme jääb (μὲνω) temasse ja ta ei ole võimeline pattu praktiseerima, sest ta on sündinud Jumalast.

Selles salmis selgitab Johannes, kuidas Issand tühistab inimese elus kuradi töö. Esmalt teeb ta faktilise avalduse: “Kõik, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu.” Siis toob ta välja selle põhjuse: kuna temas on Jumala elu seeme (μὲνω). Jumala elu, mis on igas usklikus, annab igaühele võimaluse pattu mitte praktiseerida, sest ta on “sündinud Jumalast”.

Paulus annab lisateavet Galaatlastele 5:17: “Sest liha soovid on Vaimu vastu ja Vaim on liha vastu; ja need on üksteisele vastandlikud; selleks, et mida iganes te soovite teha on just see, mida te ei peaks tegema. ” See salm näitab, et liha soov on vastu elavale Jumala Vaimule ja Jumala Vaim seisab liha vastu. Jumala Vaimu töö tulemus on see, et usklikel takistatakse tegemast asju, mida nende liha tahab teha.

Johannes ise väidab 1Jh 5:18: “Me teame, et kõik, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu, vaid see, kes on sündinud Jumalast, hoiab teda ja kuri ei puuduta teda. ” Jumala püsiv Vaim hoiab usklikku Kristuses ja ei lase kurjal viia usklikku Kristusest eemale liha kasutamise kaudu. Peetrus lisab oma mõtte sellele samale kontseptsioonile 1. Peetruse 1: 5-s, öeldes, et usklikud on “need, keda Jumala väes valvatakse päästeks …”

Uskliku suhe pattu põhineb Jumala Vaimu püsival ligiolul temas. Jumala tõeline laps – kes on kogenud Jumalast tulenevat vaimset sündi, kes on saanud endasse Jumala seemne – ei suuda patust eluviisi harrastada, sest Jumala Vaimu pidev püsimine Temas hoiab teda, tuues teda patutunnetusele ja pannes patte üles tunnistama. Inimest, kes harrastab pattu – tema, kes tegutseb pidevalt kuradilt saadud energia mõjul – ei ole päästetud, sest sellel inimesel pole Jumala Vaimu, kes teda hoiaks.

Järgmisel nädalal jätkame 1. Johannese peatüki 3. peatüki μνω uuringut, keskendudes Issanda osadusele, mis on ja jääb Tema rahvaga.

(7)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Sel nädalal oleme jõudnud sõna μὲνω (hääldatakse Meno – jääma, elama asuma, paigale jääma) uurimise seitsmendasse ossa. Me selgitame selle sõna tähendust, uurides selle paljusid kasutusvõimalusi Pühakirjas. Siiani on meie uurimus aidanud meil mõista, et see sõna tähistab millegi/kellegi püsivust kelleski/milleski. Selle uuringu eelmistes osades oleme tuvastanud järgmised tõed:

Suhted Issandaga

Uskmatu jääb pimedusse samal ajal, kui Issand jääb usklikusse (Johannese 12:46; 6:56; 15: 4-7).

Suhted Jumala Vaimuga

Lohutaja peab jääma igavesti Issanda jüngrite juurde ja neis püsiv Jumala Vaim toob nende elus esile vilja (Johannese 14:16; Johannese 15: 4).

Suhted Jumala Sõnaga

Jumala Sõna püsib igavesti. Jumala Sõna ei püsi uskmatutes; kuid seevastu tõeline usklik jääb püsima Jumala Sõnasse (1. Peetruse 1: 23-25; Johannese 5:38; 8:31).

Suhted Kristuse Ihuga

Need, kes on antikristused, ei jää Kristuse Ihu juurde, kuid need, kes kuuluvad Kristusele, ei saa lahkuda neis viibiva võidmise tõttu (1. Johannese 2:19; 2:27).

Iga inimese suhted patuga

See, kes pattu praktiseerib, on pärit kuradist. Igaüks, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu, sest Jumala seeme jääb temasse (1Jh 3: 8-9).

Eelmisel nädalal, alates 1. Johannese 3: 4-9, nägime, et kreekakeelses Uues Testamendis on μὲνω-ga tähistatud püsivus oluline iga inimese ja patu vahelise suhte kirjeldamisel. Sel nädalal keskendume μὲνω taga olevale põhiprintsiibile, mis määratleb inimese kas Kristuses püsima või mitte.

1. Johannese 3: 23-24
23) Ja see on Tema käsk selleks, et me usuksime Tema Poja Jeesuse Kristuse nime ja me peaksime armastama üksteist, vastavalt sellele, mis käsu Ta meile andis.

24) Ja see, kes peab Tema käske, jääb Temasse ja Tema jääb temasse (μὲνω); ja me teame, et Ta jääb meisse (μὲνω) Vaimust, kelle Ta meile andis.

Kristuses püsimise tulemus

23. salmis antakse käsud: uskuda Tema Poja Jeesuse Kristuse nime ja armastada üksteist. 24. salmi kohaselt peab neid käske see, kes jääb Issandasse ja kellesse jääb Issand.

Kreekakeelest tõlgitud “peab käske” on τηρὲω (hääldatakse Tayreo), mis tähendab “valvama, jälgima”. τηρὲωtähistab vaimset hoiakut kaitsta midagi välise rünnaku eest. Salmis 24 on τηρὲω oleviku aktiivses vormis. See vorm kirjeldab inimest, kes praegu ja pidevalt oma elustiilina peab Issanda käske (neid, mida mainitakse salmis 23). Ja vastavalt 24. salmile on Jumala Vaimu pideva usklikus viibimise tagajärjeks usklik, kes oma elustiilina peab Jumala käske.

Kristuses püsimise positsiooni allikas

Allikas, mis võimaldab usklikel Kristuses püsida, on paljastatud 24. salmi lõpus. Johannes ütleb: “Me teame, et Ta elab (μὲνω) meis Vaimust, kelle Ta meile andis.” Johannes selgitab seda veelgi lähemalt 1. Johannese 4:13: “Sellest me teame, et jääme Temasse (μὲνω) ja Tema meisse, sest Ta on andnud meile oma Vaimu.” Üheskoos räägivad need salmid meile, et kui Jumala Vaim elab usklikus, siis see inimene püsib Issandas ja Issand jääb püsima temasse. See usklikus viibimine kindlustab uskliku jääva positsiooni Kristusesse ja Kristuse jäämise usklikku. Jumala sisemine vaim loob iga uskliku sees elustiili, mis peab Issanda käske.

Kiriku ajaloo jooksul on Kristuse Ihus ringelnud palju valeõpetusi. Täna on ringluses valeõpetuse süsteem, mis põhineb mentaalsel treeningul. See süsteem väidab, et selleks, et Issandasse jääda ja Temas püsida, tuleb teha teatud mentaalseid harjutusi, et hoida oma mõtteid Issandas ja Tema Sõnas. Selle õpetuse alusel see, kes ei mõtle Issandale ja Tema Sõnale, enam ei püsi ega jää Issandasse. Piibel õpetab aga selgelt, et meie suhe Jeesuse Kristusega ei ole mentaalne, vaid vaimne. Põhimõte, mis reguleerib seda, kas inimene jääb Issandasse või mitte, on Jumala Vaimu ligiolu viibimine uskliku sisemuses. Kui inimene on Kristuse vastu võtnud vaimsesünni kaudu, siis see inimene jääb ja püsib Issandas. See positsioon või seisund ei muutu kunagi; sest Jumala Vaim elab igavesti Tema rahva vaimus. Nagu selle sarja varasemates osades nägime, siis inimese meel võib ekselda, kuid Jumala Vaimu vägi hoiab usklikku Kristuses.

(8)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid nii selles, kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Sel nädalal jätkame sõna μὲνω (hääldatakse meno – jääma, elama asuma, paigale jääma) uurimisega ning vaatame, kuidas seda sõna kasutatakse Pühakirjas. Siiani on meie uurimus aidanud meil mõista, et see sõna tähistab millegi/kellegi püsimist milleski/ kelleski. Vaadeldes μὲνω erinevaid kasutusvõimalusi, oleme tuvastanud järgmised tõed:

Suhted Issandaga

Uskmatu jääb pimedusse samal ajal, kui Issand jääb usklikusse (Johannese 12:46; 6:56; 15: 4-7).

Suhted Jumala Vaimuga

Lohutaja peab jääma igavesti Issanda jüngrite juurde ja neis püsiv Jumala Vaim toob nende elus esile vilja (Johannese 14:16; Johannese 15: 4).

Suhted Jumala Sõnaga

Jumala Sõna püsib igavesti. Jumala Sõna ei püsi uskmatutes; kuid seevastu tõeline usklik jääb püsima Jumala Sõnasse (1. Peetruse 1: 23-25; Johannese 5:38; 8:31).

Suhted Kristuse Ihuga

Need, kes on antikristused, ei jää Kristuse Ihu juurde, kuid need, kes kuuluvad Kristusele, ei saa lahkuda neis viibiva võidmise tõttu (1. Johannese 2:19; 2:27).

Iga inimese suhted patuga

See, kes pattu praktiseerib, on pärit kuradist. Igaüks, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu, sest Jumala seeme jääb temasse (1Jh 3: 8-9).

Suhe Kristuse endaga

Me teame, et jääme Temasse Vaimu kaudu, kelle Ta on meile andnud (1. Johannese 3:24; 1 Johannese 4:13).

Sel nädalal keskendume μὲνω-le, nagu seda kasutatakse 1. Johannese 3: 10-14, et esitada tõendusmaterjal armastuse kohta (μὲνω) tõeliste usklike elus.

1. Johannese 3: 10-14

10) Selles ilmnevad Jumala ja kuradi lapsed; kõik, kes ei praktiseeri õigust, pole Jumala seest; ega ka see, kes ei armasta oma venda. F1

Johannes hakkab tooma tõendeid selle kohta, et inimene ei kuulu Kristusesse, andes meile teada, kaks viisi, kuidas paljastada kuradi laps.

Esiteks nendib ta: “Kõik, kes ei praktiseeri õigust, pole Jumalast.” Ta on varasemalt, 7. salmis, kinnitanud, et see, kes teeb õigust, on õige, “… vastavalt Temale, Kes on õige”. Seetõttu inimene, kes praktiseerib õiglust, teeb seda seetõttu, et Õiglane, Jeesus Kristus, elab tema sees. Järelikult, nagu meie uurimise all olev salm selgitab, pole inimene, kes ei praktiseeri õigust, Jumalast, sest sellel inimesel ei ole tema sees elavat Õiglast.

Teine tõend inimese kohta, kes ei kuulu Kristusesse, on leitav  10. salmi viimases osas: “… ka see, kes ei armasta oma venda”. Sõna tõlgitud “armasta” on ἀγαπὰω (hääldatakse Agapao) oleviku vorm. See grammatiline vorm tähistab eluharjumust või elustiili. Seetõttu on venna armastamine, nagu ka õigluse praktiseerimine, uskliku jaoks pidev eluviis. Johannes õpetab, et inimene pole Jumalast, kui ta ei praktiseeri õigust ega armasta pidevalt oma venda. Kreekakeelsest sõnast tõlgitud sõna “seest” on eessõna ἐκ (hääldatakse Ek). ̓Εκ väljendab mingist allikast välja tulemist; nii et see salm ütleb meile, et inimene, kes ei pärine Jumalast, kui allikast ei praktiseeri õigust ega armasta püsivalt oma venda.

11) Kuna see on sõnum, mida kuulsite algusest peale, et me peaksime üksteist armastama,

11. salmis põhjendab Johannes oma 10. salmis toodud väiteid: armastuse käsust on kuuldud algusest peale. Järgmine punkt ei ole tegelik käsk, vaid see on käskluse eesmärk: “… selleks, et me üksteist armastaksime.” Paljud Piibli salmid, mis õpetavad armastusest, omavad eesmärki ja on sõnastatud just sel põhjusel. Et mõista, miks see eesmärgi klausel armastuse teemaga kaasneb, peame kõigepealt uurima Jeesuse antud käsku armastuse kohta, nagu on kirjas Matteuse 22: 34-40.

Matteuse 22: 34-40:

34) Aga kui variserid kuulsid, et ta oli saduserid vaigistanud, kogunesid nad kokku.
35) Ja üks neist, advokaat, küsitles teda, proovides teda ja öeldes:
36) “Õpetaja, mis on seaduses suur käsk?”
37) Ja Jeesus ütles talle: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südames, kogu oma hinges ja kogu oma mõistuses.”
38) “See on esimene ja suur käsk.
39) “Ja teine ​​on selle sarnane: ”Armasta oma ligimest nagu iseennast. “
40) “Kogu seadus ja prohvetid toetuvad neile käskudele.”

Esimese suure käsu esitamisel tsiteerib Jeesus 5. Moosese 6:5, kus Jumal lubab, et kui Ta oma rahva peale oma Vaimu saadab, siis nad armastavad Teda. Pange tähele, et Jeesus tsiteeris õigesti 5. Moosese raamatu teksti, andes selle käsu kui faktiväite, mitte väljakutse millele alluda. Käsk ütleb: “Sa armasta Issandat, oma Jumalat …” Teine käsk sarnaneb sellele: “Armasta oma ligimest …”, mis on tsiteeritud 3. Moosese 19:18.

Uus Testament annab armastuse kohta lisateavet, muutes selle mõistmise täielikumaks. 1. Johannese 4: 8-st loeme: “See, kes ei ole armastav, ei tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.” Sõna “armastav” väljendab jällegi eluharjumust või elustiili. See väidab, et see, kes ei ole elanud pidevalt armastavas elustiilis või harjumuses, ei ole tundnud Jumalat, “sest Jumal on armastus”. Piiblis öeldakse, et armastus ei ole inimese väljendus ega tegevus, vaid pigem Jumala enda olemus. Galaatlastele 5:22 ütleb meile, et Agape armastus on Jumala Vaimu poolt toodetud vili. Jumal on armastus ja see tuuakse usklikes esile Püha Vaimu abil. Sellepärast on Uue Testamendi armastuse õpetustel otstarbelause: sest kui Jumala Vaim elab uskliku sees, siis Tema Vaim toodab Jumala armastust; sest Jumal lubas, et kui Ta saadab oma Vaimu inimese sisse elama, siis see inimene “armastab Issandat, oma Jumalat” ja “armastab oma ligimest”. Otstarbelause paljastab põhjuse, miks Jumal andis käsu armastada Issandat, oma Jumalat ja armastada oma ligimest, “selleks, et me üksteist armastaksime”.

12) Mitte nii, nagu Kain, kes oli kurjast ja tappis oma venna. Ja mille pärast ta tappis? Sest tema teod olid kurjad, aga venna asjad olid õiged.

Selles värsis toob Johannes näite inimesest, kellel polnud temas elavat Jumala armastust. Kain tappis oma venna, sest ta oli kurjast ja tema teod olid kurjad. Tema venna teod olid seevastu õiged (tähendab õiged Jumala ees).

13) Ärge imestage, mu vennad, kui maailm teid vihkab.

Selles näites ütleb Johannes neile, kes kuuluvad Kristusesse, et nad ei peaks imestama selle üle, et maailm neid vihkab. Need, kes ei kuulu Kristusele, vihkavad neid, kes usuvad Kristusesse.

14) Me teame, et oleme surmast läinud ellu, sest armastame vendi. See, kes venda ei armasta, jääb (μὲνω) surma.

Pange tähele tõendusmaterjal selle kohta, et inimene on surmast ellu üle läinud kõlab nii: “… sest me armastame vendi.” Mõiste “me armastame” on faktiväide ja tõendusmaterjal selle kohta, et inimene on kogenud uussündi Kristuses, kandudes seeläbi surmast ellu. Inimene, kes ei armasta (jällegi ​​eluviisi või eluharjumust väljendav grammatiline vorm) oma venda jääb surma. Kreekakeelne sõna “jääb” on meie uuritud sõna μὲνω. Seda kasutatakse siin oleviku vormis, mis näitab pidevat olevikuvormis seisundit.

Johannese kirjutistes ei esitata armastust kui nõudmist, mida kristlastel tuleb täita, vaid pigem tõendina selle kohta, et inimene on kogenud vaimset sündi Jumala Vaimust. Kui Jumala Vaim elab uskliku sees, siis armastab usklik Jumalat ja oma ligimest. Tõendid selle armastuse kohta inimese elus näitavad, et ta on surmast läinud ellu. Seevastu inimene, kellel pole tema sees Jumala armastust, viibib praegu ja pidevalt surmas.

Järgmisel nädalal uurime uuesti 1. Johannese 3 peatükist μὲνω, keskendudes jätkuvalt Issanda armastusele, mis jääb Tema rahvasse või elab neis.

(9)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Sel nädalal jätkame μὲνω (hääldatakse “meno” – jääma, elama asuma, paigale jääma) uurimist, nagu see kehtib apostel Johannese kirjades esitatud armastuse mõiste puhul. Siiani on meie uurimus aidanud meil mõista, et see sõna tähistab millegi/kellegi püsimist milleski/ kelleski. Eelmisel nädalal alustasime μὲνω uurimist selleks(1. Johannese 3: 10-14), et paljastada Jumala ja kuradi laste omadusi: see, kes ei praktiseeri õiglust ega armasta oma venda pole Jumalast. Johannes väidab sõnaselgelt, et usklik, kes ei armasta oma venda, jääb või püsib surmas. Tema ettekanne on kokku võetud salmis 14:

Me teame, et oleme surmast läinud üle ellu sellest, et armastame vendi. See, kes venda ei armasta, jääb surma (μὲνω).

Piiblis õpetatakse armastust kui Jumala enda olemust, mitte kui inimväljendust või tegevust, mida meie tavaliselt armastusega seostame. Johannes kinnitas seda fakti meile 1. Johannese 4: 8, kus ta kirjutab: “Kes ei armasta, ei ole tundnud Jumalat; sest Jumal on armastus.” Lisaks ütleb Galaatlastele 5:22, et Agape armastus on Jumala Vaimu poolt toodetud vili. Seetõttu on Jumal armastus ja Tema armastus tuleb Püha Vaimu abil usklikes viljana esile. Järelikult armastavad vendi need, kellel on Jumala Vaim. Johannes õpetab selgelt, et aktiivne Jumala armastus uskliku elus näitab seda, et ta kuulub Issandasse.

Sel nädalal uurime sõna μὲνω kasutamist 1. Johannese 3-st peatükist, keskendudes salmidele 15-18.

15) Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar ja te teate, et igal mõrvaril pole temas püsivat (μὲνω) igavest elu.

Selles esimeses argumendis kasutab Johannes olevikuvormi μισὲω (hääldatakse “miseo” ), mis tõlgitakse “vihkamisena”. Kuna see grammatiline vorm väljendab elustiili või elukombeid, väidab Johannes, et inimene, kes pidevalt oma venda vihkab, on mõrvar ja tal pole igavest elu, mis temas püsiks. Siin kasutatav sõna “püsima jäämiseks” on μὲνω, meie uuritud sõna. Samuti on see olevikus; tähistades seeläbi pidevat olemas olekut ja näidates sellega, et pidevalt vihkaval inimesel ei ole tema sees igavest elu.

16) Selles oleme tundnud Jumala armastust, sest Tema andis oma elu meie eest; ja me oleme võlglased vendade ees pannes maha oma elu nende eest.

Selles salmis tutvustab Johannes usklike seas oleva armastuse alust: Jeesuse elu andmist meie eest ja see tõde on aluseks iga uskliku võlgnevusele. Jeesus andis oma elu meie eest ja meie omakorda peame andma oma elu vendade eest.

17) Kellel peaks olema selle maailma vahendeid ja ta jälgib oma venna vajadusi ning sulgeb oma põue tema ees, siis kuidas jääb (μὲνω) temasse Jumala armastus?

Johannes toob nüüd näite sellest, mida uskliku sees olev armastus korda saadab: kui usklik märkab oma venda abi vajamas, aga ei näita tema vastu üles kaastunnet, siis “kuidas jääb temasse Jumala armastus?” Johannes õpetab, et kui Jumala armastus püsib inimeses, kes tunnistab kuuluvust Kristusele, siis annab see inimene oma venna vajaduste rahuldamiseks.

18) Mu väikesed lapsed, me ei peaks armastama sõnaga ega keelega, vaid tegude ja tõega.

Johannes lõpetab oma ettekande faktiga, et Jumala armastusest annab tunnistuse midagi enamat kui lihtsalt rääkimine; sellest tunnistavad pigem teod ja tõde.

Nendes vähestes lühikestes salmides teeb Johannes selgeks, et armastus pole üksik tegu; see ei avaldu uskliku elus vaid hetkeks. Vastupidi, Jumala armastus püsib tõelise uskliku elus pidevalt ja viib selle uskliku pidevalt selleni, et ta annab oma elu Issanda perekonna eest.

Järgmisel nädalal jätkame I. Johannese 4. peatüki μὲνω-uurimist, keskendudes taas Issanda armastusele, mis jääb Tema rahvasse või püsib neis.

(10)

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Jätkame μὲνω (hääldatakse “meno” – jääma, elama asuma, paigale jääma) uurimist, kuna seda kasutatakse apostel Johannese kirjades esitatud armastuse mõistena. Siiani on meie uurimus aidanud meil mõista, et see sõna tähistab millegi/kellegi püsimist milleski/ kelleski. Viimase kahe tunni jooksul oleme uurinud μὲνω-d, nagu Johannes kasutab seda nende inimeste paljastamiseks, kes tõeliselt kuuluvad Kristusesse ja vastupidi, nende paljastamiseks, kes on kirikus ainult teesklejad. Ta teeb väga selgeks, et tõelistel usklikel on armastus ja (nagu 1. Johannese 3:14 on selgelt öeldud) need, kes pole tõelised usklikud, ei armasta oma vendi; mis tähendab, et sellised inimesed püsivad või jäävad jäädavalt surma.

Johannes jätkab seda teemat, kui ta 1. Johannese 3:15 õpetab, et inimesel, kes pidevalt oma venda vihkab, pole endas igavest elu. Ta kirjutab 1. Johannese 3: 17-18, et kui inimeses on Jumala armastus, siis tõestab seda armastust mitte lihtsalt kõne, aga seda tõestatakse tegevuse ja tõe kaudu.

Sel nädalal jätkame sama teemaga vaadates, kuidas Johannese jätkuvalt kasutab μὲνω kristliku armastuse kontseptsioonis. Meie tekst on võetud 1. Johannese 4: 12-16. Selles tekstiosas kasutab Johannes tingimuse-tulemuse-järelduse valemit, et anda tõelistele usklikele võimalus mõista neid, kes nende seas on tõelised ja neid, kes seda ei ole.

1 Johannese 12-16:

12) Keegi pole Jumalat kunagi näinud. Kui me üksteist armastame, jääb Jumal meisse (μὲνω) ja Tema armastus saab meis täielikuks.

Seejärel esitab Johannes tõendid selle kohta, et Jumal jääb meisse ja Tema armastus on saavutanud oma lõpliku eesmärgi. Esmalt tutvustab ta tingimust: “Kui me üksteist armastame …” See on tingivklausel, mis tõestab, et Jumal viibib tõelistes usklikes ja et Tema armastus on neis täiuslik. Johannese kirjutises on esitatud olukord, kus ainult Jumala kohalolek ja Tema armastus võivad põhjustada inimeses armastuse. Niisiis, kui inimene armastab venda Issandas, siis võib järeldada, et Jumal püsib (μὲνω) temas koos Jumala armastusega. Kuna “keegi pole kunagi Jumalat näinud”, siis ilmneb Tema ligiolu Tema armastuse kaudu, mis on tunnistuseks iga tõelise uskliku elus.

13) Sellest me teame, et püsime (μὲνω) Temas ja Tema meis, et Ta on meile andnud oma Vaimu.

Oma ettekande teises tõestuses toob Johannes välja seisundi, mille alusel Jumal on meile andnud oma Vaimu. Selle järeldus on, et kuna Jumala Vaim elab meie sees, siis me püsime (μὲνω) Jumalas ja Jumal püsib (μὲνω) meisse.

14) Ja me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on saatnud Poja maailma Päästjaks.
15) Kes peaks tunnistama, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ja tema jääb Jumalasse.

Johannes toob 15. salmis kolmanda tõendi selle kohta, et Jumal püsib (μὲνω) tõelistes usklikes ja Tema neis: tõend on inimese tunnistus, et Jeesus on Jumala Poeg. Johannes tunnistab, et “Isa on saatnud Poja maailma Päästjaks”. Oma apostelliku autoriteediga annab Johannes neile Pühakirja salmid, et lükata tagasi gnostikute õpetused, kes ei uskunud inkarnatsiooni või seda, et Jeesus oli Jumala Poeg.

16) Ja me oleme tundnud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie seas. Jumal on armastus ja see, kes jääb armastusse (μὲνω), jääb Jumalasse (μὲνω) ja Jumal jääb temasse.

Johannes täiendab seda Pühakirja osa, tunnistades tõsiasja, et kõik tõelised usklikud on kogenud ja uskunud armastust, mille Jumal nende sisse on andnud. Selle põhjus on uuesti välja toodud 8. salmis: “Jumal on armastus.” Armastus ei ole inimese tegu ega inimese väljendus, vaid pigem Jumala iseloom ja olemus. Seetõttu see, kes jääb armastusse püsima (μὲνω) jääb püsima (μὲνω) ka Jumalasse, sest Jumal on armastus. Neid Johannese õpetusi kinnitavad Pauluse kirjutised, kes väidab Galaatlastele 5:22, et AGAPE armastus on Jumala Vaimu vili.

Kokkuvõttes

Johannes õpetab, et Jumala Vaimu püsimine või olemasolu on tõestus sellest, et me jääme Temasse ja Tema jääb meisse. Armastus, mis meil on kristlastest vendade ja õdede vastu, on täiendav tõestus sellest, et Jumala Vaim püsib meis. Ja Jeesuse Kristuse õpetuse õige tunnistamine on samuti tõend sellest, et Jumala Vaim elab tõelistes usklikes. Johannes lõpetab väitega, et kuna Jumal on armastus, siis see, kes jääb armastusse püsima, Temas püsib ka Jumal.

Järgmisel nädalal lõpetame sõna μὲνω uurimise. Keskendume taas sellele, kuidas see “püsimine” on tõend selle kohta, et inimene elab tões. Meie tekst põhineb 2. Johannese kirjal.

(11)

 

Pange tähele, et kõik Piibli tsitaadid, nii selles kui ka kõigis muudes Kreeka mõtete kodulehele postitatud õppetundides, pärinevad BTE (The Bible Translation and Exegesis Institute of America) teenistuse poolt koostatud Piibli kirjalikust ingliskeelsest otsetõlkest.

Siiani on meie uurimus aidanud meil mõista, et see sõna tähistab millegi/kellegi püsimist milleski/kelleski. 

Oleme uurinud järgmisi kirjakohti:

Suhe Issandaga

Uskmatu jääb pimedusse samal ajal, kui Issand jääb usklikusse (Johannese 12:46; 6:56; 15: 4-7).

Suhe Jumala Vaimuga

Lohutaja peab jääma igavesti Issanda jüngrite juurde ja neis püsiv Jumala Vaim toob nende elus esile vilja (Johannese 14:16; Johannese 15: 4).

Suhe Jumala Sõnaga

Jumala Sõna püsib igavesti. Jumala Sõna ei püsi uskmatutes; kuid seevastu tõeline usklik jääb püsima Jumala Sõnasse (1. Peetruse 1: 23-25; Johannese 5:38; 8:31).

Suhe Kristuse Ihuga

Need, kes on antikristused, ei jää Kristuse Ihusse, kuid need, kes kuuluvad Kristusele, ei saa lahkuda neis viibiva võidmise tõttu (1. Johannese 2:19; 2:27).

Iga inimese suhted patuga

See, kes pattu praktiseerib, on pärit kuradist. Igaüks, kes on sündinud Jumalast, ei praktiseeri pattu, sest Jumala seeme jääb temasse (1Jh 3: 8-9).

Suhe Kristuse endaga

Me teame, et jääme Temasse Vaimu poolt, kelle Ta on meile andnud (1. Johannese 3:24; 1 Johannese 4:13).

Suhe Jumala armastusega

See, kes oma venda ei armasta, jääb surma. Jumal jääb temasse, kes armastab oma venda (1. Johannese 3:14; 1. Johannese 4:12).

Sel nädalal on meie tähelepanu keskmes μὲνω, kuna seda kasutatakse 2. Johannese kirjas, et näidata, kuidas see “püsimine” on tõend selle kohta, et inimene elab tões.

2. Johannese 1-2

1) Vanemalt valitud daamile ja tema lastele, keda ma armastan tões, mitte ainult mina, vaid ka kõik need, kes on tõde teadnud,
2) meis püsiva (μὲνω) tõe tõttu ja on meiega igavesti.

Johannes kirjutab nii teises kui ka kolmandas Johannese kirjas, et armastus ja tõde on lahutamatud. Ei saa teha tõega kompromisse ja olla samal ajal motiveeritud Jumala armastusest. 2. Johannese kiri kirjutati naisele ja tema lastele, kes elasid Väike-Aasia piirkonnas. Johannes kinnitab esimeses salmis, et tema armastus nende vastu on tõsi. Ta jätkab, et ta ei armasta neid mitte ainult tões, vaid ka kõiki usklikke, kes on tõde tundma õppinud.

Teises salmis esitab Johannes selle armastuse aluse: “meis püsiva tõe tõttu”. Selles lauses kasutatud sõna “püsiva” on meie uurimissõna. “Püsimine” on oleviku vormis ja väljendab pidevat püsimist. See sõna tähistab fakti, et meis püsiv tõde on pidev ja see ei tule ega lähe. Johannes mitte ainult ei ütle, et tõde jääb meisse, vaid et ta “jääb meiega igavesti”. Kogu see väljend õpetab tõde, mis jääb usklikes püsivalt püsima.

Pärast neid sissejuhatavaid märkusi õpetab Johannes 9. salmis Kristuse doktriini:

9) Kõigil, kes pöörduvad kõrvale ja ei jätka (μὲνω) Kristuse õpetuses, pole Jumalat. Sellel, kes jätkab (μὲνω) Kristuse õpetuses, temal on nii Isa kui ka Poeg.

Johannes esitab kaks väljendit, mis kirjeldavad inimest, kellel pole Jumalat. Esimene väljend pärineb kreekakeelsest sõnast, mis on tõlgitud kui “kõrvale pöördumine” παραβαὶνω (hääldatakse parabaino), mida tavaliselt tõlgitakse kui “üleastumine”. Mõni vanem kreekakeelne käsikiri kasutab sõna προὰγω (hääldatakse proago), mis tähendab minna edasi või kaugemale Kristuse õpetusest, kui Johannes seda õpetab. Johannes kirjeldab kedagi, kes „pöördub kõrvale“ või „ületab“ Kristuse tõelise õpetuse raja. Teine väljend kirjeldab inimest, kes “ei jätka Kristuse õpetuses”. Sõna “jätka” on meie uurimissõna μὲνω, mida jälle kasutatakse olevikuvormis ja mis väljendab pidevat ja katkematut käimist Kristuse õpetuse alusel, nagu Johannes seda on esitanud. Johannes väidab, et inimene, kellel pole Jumalat, ei püsi pidevalt Kristuse tõelises õpetuses, vaid pöördub sellelt teelt pigem valeõpetusse. See on veel üks tõend inimesest, kes ei kuulu Kristusesse.

Kiriku ajaloo vältel on Kristuse Ihus liikunud palju valeõpetusi. Tänapäeval ringleb valeõpetusesüsteem, mis põhineb mentaalsel treeningul. Selles süsteemis on öeldud, et Issandas püsimiseks tuleb teha teatud mentaalseid harjutusi, et hoida oma meelt Issandas ja Tema Sõnas. Selles õpetuses on ka öeldud, et see, kes ei mõtle Issandale ja Tema Sõnale, on inimene, kes ei püsi ega jää enam Issandasse. Piibel õpetab aga selgelt, et meie suhe Jeesuse Kristusega pole mentaalne, vaid vaimne. Põhimõte, mis määrab, kas inimene jääb Issandasse või mitte, on Jumala Vaimu sisemine kohalolek (vt 1. Johannese 3:24 ja 1. Johannese 4:13). Paulus rõhutas seda sama tõde Roomlastele 8: 9, kui ta kirjutas: “Kui kellelgi pole Kristuse Vaimu, siis pole ta Tema oma.” Ta kirjutab ka Roomlastele 8:14: “Sest kõik, keda Jumala Vaim juhib, on Jumala pojad.” Jällegi ütleb Roomlastele 8:16: “Vaim ise tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.” Pauluse väljendatud väljakutse Korintose kristlastele on toodud 2. Korintlastele 13: 5: “Uurige ennast, kui olete usus; tõestage, et olete või kas te ei tea, et Jeesus Kristus on teie sees. Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!?“

Nagu nägime selle sarja varasematest uuringutest, võib uskliku mõte ekselda; kuid tema vaim ei saa seda teha; kuna see on Jumala Vaimu vägi, mis hoiab uskliku Kristuses püsimas. Seda arusaama leidub paljudes Pühakirja salmides: 1. Peetruse 1: 5, usklikud on “need, keda usu kaudu hoitakse Jumala väes päästeks, mis on valmis ilmuma viimasel ajal”; Juudas, salm 24: “… sellele, kes suudab sind hoida komistamata ja seada sind ülistuses laitmatuna oma au ette”; Johannese 10: 27-29: “Minu lambad kuulevad Mu häält ja Ma tunnen neid, ja nad järgivad Mind. Ja Ma annan neile igavese elu; nad ei kao kunagi igaveseks ja keegi ei võta neid Minu käest. Minu Isa on nad Mulle andnud, Tema on suurem kui kõik teised ja keegi pole võimeline neid Minu Isa käest võtma. “

Kui inimene on Kristuse vastuvõtmise kaudu kogenud vaimset sündi, siis jääb see inimene Issandasse, temas püsiva Jumala Vaimu tõttu, püsima. See asend või seisund ei saa kunagi muutuda; sest Jumala Vaim elab igavesti oma rahva vaimus.

  • MENO on kreekakeelse sõna μὲνω ingliskeelne fondi kirjapilt

Autoriõiguse avaldus
Kreeka mõtted Autoriõigus 2021 © Bill Klein. Kreeka mõtteid käsitlevaid artikleid võib tervikuna reprodutseerida järgmiste sätete kohaselt: 1) Iga artikli lõpus tuleb autorile anda asjakohane au koos lingiga aadressile https://www.studylight.org/language- studies / kreeka-mõtted.html 2) Kreeka mõtete sisu ei tohi korraldada ega peegeldada konkurentsivõimelise veebiteenusena.

Bill Klein on olnud viimased 41 aastat pastor, nõustaja ja koolitaja. Tal on ulatuslikult piiblikeeltes koolitatud ja haritud ning ta on kirjutanud Piibli kreeka keele kursuse. Praegu teenib ta Piibli kreeka keele professorina Master’s Graduate School of Divinity, ja on BTE Ministries – The Bible Translation and Exegesis Institute of America – Californias asuva mittetulundusorganisatsiooni president, kes pakub piibliuurimislinte ja kreeka õppematerjale. Veebisait BTEM

Allikas: https://www.studylight.org/language-studies/greek-thoughts.html?article=145