Aastate jooksul olen märganud sama viga Iisraeli poliitika ja karismaatilise kiriku suurte juhtide puhul. Ma nimetan seda “Messia kompleksiks”. Mõnes mõttes pole see midagi muud kui vana hea mehe ego. Kuid nendel juhtudel on see ühendatud innukusega päästa maailm Iisraeli või Kiriku kaudu. Võtke üliandekas ja suure egoga inimene, lisage poliitiline võim, religioosne innukus, Iisrael, lõpuajad ja hädaolukord ning põmaki! – Teil on Messia kompleks.
Ješua ütles, et suurim inimolend, kes eales elanud, inimese loomulike annete ja võimete poolest oli Ristija Johannes. Aga Johannes ütles:
„Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu… Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.” (Johannese 3:28,30).
Johannes ei lasknud oma kutsumuse suurejoonelisusel endal “pead segi ajada”. Ta tuletas endale ja teistele kiiresti meelde, et ta ei ole Päästja. Ta ei ole Messias. Ka need, kes on kutsutud kõrgetele ametikohtadele Jumala riigis, peaksid seda lihtsat põhimõtet endale sageli meelde tuletama. Teie, mu sõber, ei ole Messias. Teie ei ole meie Päästja. See kehtib Ješua ja ainult Ješua kohta.
Ükskõik kui tähtis meie kutsumus ka poleks, ei tohiks meist kunagi saada pildi keskpunkt. Keskel on Ješua. Asi pole Teis ja minus. Asi on Temas.
Olen üllatunud, kui andekad ja võimekad on need inimesed, kes olid meie põlvkonna Iisraeli peaministrid. Nii vasakult kui ka paremalt tiivalt: Begin, Rabin, Shamir, Peres, Netanyahu, Barak. Netanyahu ja Barak, kes olid grupis teistest nooremad, kaldusid pigem arvama, et nad “päästavad” olukorra. Tegelikult nad aga tõid lõhesid valitsusse ja sattusid hätta.
Kui tunnistame, et Ješua on Päästja ja et meie oleme inimesed, kes täidavad Tema tahet maa peal, peab meie usuga kaasnema alandlikkus. Iga olukord ei ole ideaalne ja me peame tegema ruumi ajutisteks kompromissideks. Muidugi ei pea ma silmas moraalseid kompromisse. Moraalselt peaksime püüdlema kõigi aegade absoluutse standardi poole. Kui aga suhtleme teiste inimestega, kellega teeme koostööd ja töötame meeskonnana, ja kui heade kavatsustega inimesed ei nõustu lahenduste leidmisega, võib kompromiss olla hea lahendus.
Mõned meie põlvkonna suurimad usujuhid (apostlid, prohvetid ja evangelistid) on teinud suurt kahju ja kutsunud esile tülisid, kui nad pidasid oma rolli tähtsust Jumala Kuningriigi edu jaoks keskseks. Minu teenistus muutub keskseks. Minu kutsumus on kõige tähtsam. No mitte ilmtingimata. Kui Te oleksite Jeesus, siis võib see nii olla. Ja samas teadis Tema, kuidas anda oma elu teiste eest.
Oma teenimise edu ja kutsumuse olulisuse vaatamine muutub sisuliselt saatanlikuks uhkuse vormiks siis, kui see muutub olulisemaks kui oma elu andmine teiste eest.
„Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” (Matteuse 16:21-23).
Peetrus püüdis veenda Ješuat mõtlema oma teenistuse edule ja kutsumise tähtsusele, selle asemel et anda oma elu. Ješua noomis seda täiesti inimlikku lähenemist kui saatanlikku solvangut. Teie uhkusest vabanemine võib olla ümbritsevatele inimestele kasulikum kui Teie andide, kutsumuse ja teenimise täitumine.
Meil pole vaja, et Te oleksite Messias. Meil on juba üks.
Autor – Asher Intrayter / ritg.org