Michael Brown: 50 aastat Kristuse teenimist

17. detsembril 1971 andis narkojoobes rokenrolli trummar Michael Brown oma elu Issandale. Ja kui imeliselt on Issand teda sellest ajast peale juhtinud. Pole ime, et Michael Brown, kes on alati liikvel, tähistas oma 50. sünnipäeva kõneledes ja jutlustades messiaanlikul konverentsil Orlandos. Enne kui ta lõuna poole teele asus, oli meil võimalus dr Browniga rääkida sellest erilisest päevast 50 aastat tagasi ja sellest ajast saati kestnud teekonnast.

Narkomaan trummar

 Kes on Michael Brown 1971.a.?

Kuni novembrini olin hipi-roki trummar. Märtsis 1971.a. sain 16-aastaseks – süstisin heroiini ja võtsin LSD-d. Tänu sellele, et võtsin nii suure koguse narkootikume, sain hüüdnimedeks “Narkokaru” ja “Raudmees”. Ja ma nautisin seda elustiili, käisin päeval ja öösel rokikontsertidel ja mängisin oma bändiga.

Mis juhtus novembris?

“Selle aasta jooksul hakkasid kaks mu parimat sõpra ja bändikaaslast väikeses Itaalia nelipühikoguduses käima, sest neile meeldisid kaks tüdrukut, kes samuti seal käisid. Ja vähehaaval hakkas Jumal neis Enda vastu huvi tekitama. Nii nemad kui ka inimesed selles kirikus hakkasid minu eest palvetama. Sel viisil hakkasin mõistma oma pattu.

Ma olin väga uhke selle üle, mida ma tegin – ma isegi varastasin oma isalt raha. Ühel päeval tungisime mu parima sõbraga sisse arsti kabinetti, et lõbutseda ja narkootikume varastada. Olin oma patus häbematu ja selle üle uhke. Aga kui need inimesed koguduses minu eest palvetama hakkasid, siis hakkasin tundma rahulolematust oma elustiiliga. Ja ma ei teadnud, miks. Ma lihtsalt arvasin, et tunnen end süüdi, aga see oli Püha Vaimu kohus.

1971. aasta augustis käisin jumalateenistusel, et tõestada oma sõpradele, et see, millesse nad usuvad, on vale. Aga kõik need inimesed kirikus kohtlesid mind sellise armastuse ja halastusega… Mina olin pikajuukseline hipipoiss, aga neil olid pintsakud, lipsud ja kleidid. Ja ometi kohtlesid nad mind armastuse ja halastusega. Ma mõtlesin: “Noh, teil on oma religioon ja mul on oma…” ja kõik see.

Kuid veendumus hakkas kasvama.

Ühel novembrikuu päeval palus mu sõber, et ma temaga kirikusse läheksin. Ma ütlesin: “Ma tulen sinuga siis, kui sa end minuga koos “pilve” tõmbad.” Ta ütles: “Ma ei saa seda teha.” Panin toru ära. Ma tegin seda pidevalt, kuid tundsin end halvasti, helistasin talle tagasi ja ütlesin: “Ma tulen jumalateenistusele.” Ja nii ma läksin õhtul jumalateenistusele.

Üleskutse meeleparandusele

Õhtu lõpus kutsuti inimesi andma oma süda Issandale, kokku oli koosolekul 40-50 inimest. Ja ma mõtlesin: „Need inimesed palvetavad minu eest. Nad arvavad, et ma olen tõesti kohutav patune. Kui ma ette lähen, siis saavad nad sellest kaifi.” Nii et ma ei mõelnud üldse midagi. Tegin seda nalja pärast. Kõndisin koguduse ette ja ütlesin koos pastoriga sõnad: “Ma usun, et Jeesus suri minu pattude eest ja tõusis surnuist üles.” Ja järsku mõistsin omaenda üllatuseks: “Ma tõesti usun sellesse. Rääkides sellest oma sõpradega päeval ja öösel, oli see minusse imbunud. Ma usun sellesse.”

Ja siis käskis ta mul pühendada oma elu Issandale ja lubada, et elan Tema jaoks kogu ülejäänud elu. Ma ütlesin need sõnad, kuid ma ei olnud selles siiras.

Võitlus Jumalaga

Ja ma ütlesin: “Jumal, Sa tead, et kui ma koju tulen, siis ma tarvitan kokaiini.” See oli meie piirkonnas uus narkootikum. Ja olin ostnud seda piisavalt, et mõneks ajaks jätkuks. Ma ütlesin: “Tead, kui ma koju tulen, süstin ma kokaiini ja suitsetan “inglitolmu” (fentsüklidiini). Kui Sa ei taha, et ma seda teeksin, siis tee nii, et see ei avalda mulle mingit mõju.”

Ma tulin koju. Võtsin sisse suure koguse narkootikume, millest oleks piisanud mitme inimese uimastamiseks. Ja mina ei tundnud midagi. Sain aru, et siin on midagi toimumas. Järgmise viie nädala jooksul käis minus tõsine võitlus: ühel päeval kasutasin heroiini ja teisel päeval olin kirikus. Ja nii see jätkus kuni 17. detsembrini, mil kohtasin Issandat nii imelisel moel, et andsin alla ja ütlesin: „Aitab. Ma ei torka enam kunagi nõelu oma kätesse.” Ja Tema armust olen olnud vaba üle 50 aasta.

Rõõm Issandas: 17. detsember 1971

Rääkige mulle sellest päevast lähemalt.

– Nagu ma ütlesin, mängisin rokkbändis ja käisin pidevalt rokk-kontsertidel. Käisin Led Zeppelini kontserdil. Käisin Jimi Hendrixit kontserdil. The Who, the Grateful Dead, The Doors, Janis Joplin – mõnda neist nägin mitu korda. Olen harjunud nii valju muusikaga, et ei kuule omaenda karjumist.

Ja siin ma olen, selles väikeses kirikus, kus pastori naine mängib klaverit ja laulab vanu hümne. Ja kui me laulsime, siis kogesin ma rõõmu, mis oli erinev kõigest sellest, mida ma kunagi tundnud olen. Võrdlesin seda oma mõtetes narkootikumide, muusika, spordi, sõpruse ja mis tahes muu hea tundega, mida olen kunagi kogenud. Ja ma saan aru: “See rõõm on hoopis teistsugune. See peab olema see, mida nad nimetavad rõõmuks Issandas.”

Veres pestud

Ja sel hetkel nägin oma peas selget nägemust. Nägin end räpasena, pealaest jalatallani pori ja mustusega kaetuna. Nägin, kuidas Jeesuse veri mind täielikult pesi. Ja ma nägin, kuidas Ta riietas mind ilusatesse valgetesse rõivastesse. Ja ma kõndisin sealt välja ja läksin tagasi oma räpast mängu mängima. Ja siis, kui ma ütlesin: “Issand, ma ei topi enam kunagi nõela enda kätte”, saabus see hetk, mil rõõm Issandas tõi mulle ilmutuse Jumala armastusest, mis paljastas mu patu sügavuse. Ja Ta muutis mind hetkega.

Trummimängust raamatute lugemise ja vanemate austamiseni

Pärast oma elu Kristusele andmist loobus Michael Brown uimastitest ja sukeldus Issanda tundma õppimisse ning hakkas oma usku teistega jagama. Ta veetis tunde Pühakirja uurides ja aasta pärast jutlustas. Aga…

– Kuidas teie juudi päritolu vanemad teie elumuutusele reageerisid?

“Mu isa ütles: “Michael, see on imeline, et sa oled uimastitest loobunud. Aga me oleme juudid. Me ei usu sellesse. Pead kohtuma kohaliku rabiga.”

Nii hakkasin kohtuma kohaliku rabiga, kes hakkas mind proovile panema. „Kuidas sa saad meile öelda, mida uskuda? Sa ei oska heebrea keeltki!” Ma ei tahtnud kolledžisse minna – see oli ilmselt mu hipiliku mõtteviisi jäänuk, aga ka sellepärast, et tahtsin lihtsalt Jumalat teenida. Aga kui mu vanemad ütlesid, et nad tõesti tahavad, et ma ülikooli läheksin, siis teadsin, et pean nende palvet austama. Kolledžisse astudes hakkasin õppima heebrea keelt – tänapäevast heebrea keelt – ja samal ajal õppisin iseseisvalt Piibli heebrea keelt.

Kolledži lõpetamise ajaks olin ära õppinud kuus erinevat keelt: heebrea, araabia, ladina, kreeka, jidiši ja saksa keele. Mul oli uskumatu õppimishuvi. Olles visatud sügavasse vette, et õppida ujuma, pidin tegelema paljude õppinud rabidega, sest ma kohtusin üksteise järel rabidega – ja nad olid silmapaistvad inimesed ning panid mu usu päris tõsiselt proovile – see kõik viis mu aina sügavamale akadeemilisse maailma.

Sellega ma tegelen tänaseni. Suhtlen regulaarselt ortodokssete juudi rabiidega.

– Kuidas on teie hinnangul muutunud judaismi ja kristluse dialoog ja suhted teie viiekümne eluaasta jooksul?

“Näen väga-väga positiivseid muutusi. Kristlaste ja juudi kogukondade vahel on palju rohkem suhtlust. Rohkem mõistmist. Paljude juutide jaoks oli kristlus holokausti otsene põhjus. Lõppude lõpuks, kuigi nad teadsid, et natsid on antikristlased, sillutas Euroopa sajanditepikkune antisemitism sellele teed.

Kuid evangeelsete kristlaste armastus Iisraeli vastu on olnud väga tugev juba pikka aega. Kristlased on olnud Iisraeli parimad sõbrad palju aastaid ja sellel on olnud mõju. Lisaks on kaasaegses maailmas suhtlemine muutunud lihtsamaks. Ja tänapäeval on palju infot saadaval.

Kui ma usule tulin, siis ei olnud ühtegi tõsist ressurssi, mis aitaks juutidel rabide vastuväidetele vastata. Seetõttu Jumal andis mulle võimaluse neid luua. Nendest on saanud mudelid, mida kasutatakse kogu maailmas ja vundament, millele teised ehitavad.

Sõbralike suhete loomine

Kuigi paljud rabiinikogukonnas olid minu vastu väga vaenulikud ja aastaid tagasi tembeldati mind avalikult vaenlaseks number üks, tekkis mul samal ajal – kuna püüdsime töötada ausalt ja kohusetundlikult – üsna lähedased suhted mitme rabiga. Rabi Shmuel Boteachiga, kellega ma kõige rohkem vaidlesin ja keda kutsutakse “Ameerika kuulsaimaks rabiks”, oleme väga lähedased sõbrad. Nagu ka meie pered. Meil on tõesti väga lähedased suhted ja veedame koos avaliku arutelu ajal palju tunde. On imeline näha, et hoolimata kõigist erimeelsustest oleme juutide vendadena tõeliselt ühtsed.

Ehkki ma näen, kuidas mõnedes kristlikes ringkondades antisemitismi negatiivsed suundumused oma inetut pead tõstavad, näen ma ka palju positiivseid asju.

Tõusud ja mõõnad

– Mida nimetaksite enda 50 aastase teenistuse eredaimateks hetkedeks?

– Üks tipphetki oli võimalus teenida 4 aastat Brownsville’i ärkamise ühe juhina, millest võttis osa üle kolme miljoni inimese – nägin, kuidas meeleparanduse kutsele vastas üle 300 tuhande inimese. Paljud meie parimad misjonärid, kes teenivad kogu maailmas, on seal muutunud. Mõned tulid mässates ja pattudes hukkununa. Ja nüüd on nad ühed parimad kristlased planeedil. See oli uskumatu. Mul on olnud evangeelseid kogemusi välismaal ja mõnikord on mul olnud isegi eesõigus riskida oma eluga, jutlustades kangekaelses ja vaenulikus keskkonnas. Nii et mul on olnud kogemusi teiste usklikega mujal maailmas ja väga erilisi kogemusi juudi rahva poole pöördumisest, samuti kohtumisest mõne rabiga, kes on olnud oma tõekspidamistes üsna innukad.

Samuti on aastate jooksul olnud imelisi hetki just jumalateenimises ja palves, kohtudes Issandaga, mil mul ei jäänud muud üle kui näoli langeda. Ja Tema headuse tõttu naerate mõnikord lihtsalt rõõmust.

Aga kukkumised?

“Mul on elus olnud ka raskusi, millest olen pidanud läbi tulema. Oli valusaid aegu, mil palvetasin nende inimeste paranemise eest, keda armastasin, ja siis vaatasin, kuidas nad mu silme all surevad.

Olen teinud vigu, mis on mulle ja teistele haiget teinud ja on olnud olukordi, kus soovin, et mul oleks sel ajal olnud rohkem tarkust ja küpsust.

On olnud tõuse ja mõõnu. Aga kui aus olla, siis kui ma sellele viimasele 50 aastale tagasi vaatan, tundub see kõik unenäona. Sellele küsimusele vastates pean pisaraid tagasi hoidma, sest olen nii šokeeritud ja hämmastunud sellest, mida Jumal teeb ja millest Ta lubab mul osa saada. See on lihtsalt uskumatu. Olgu valu ja raskused millised tahes, see on vaid murdosa Tema halastusest ja headusest, mille Ta on välja valanud.

Kirik Ameerikas, 50 aastat hiljem

– Millised kirikut puudutanud muutused Teid enim üllatasid, kui minna pool sajandit tagasi?

„Olen ​​näinud, kuidas evangeelium Ameerikas muutub üha pealiskaudsemaks. Olen näinud, kuidas kirik kohanes üha enam ümbritseva kultuuriga. Näinud, kuidas me oleme muutunud üha rohkem maailma sarnaseks mitte maailma muutnud. Ja sellepärast ma usun, et Ameerika on praegu just nii halvas seisus, kuna enamik kirikust on halvas seisus.

Hea, et mõistame, et midagi peab muutuma. Hea, et tunnistame, et asjad on nii kohutavaks muutunud. Mõistame, kuivõrd on noored muutunud ükskõikseks religiooni suhtes, ilma usulise samastumiseta. See on väga negatiivne trend.

Aga ma usun, et oleme suure lõikuse lävel. Ja nii nagu me nägime kuuekümnendate aastate hullust, mis viis Jesus Movementini, usun, et paljud tänapäeval otsivad ja ihkavad enamat. Ja kui me tõesti usinalt otsime, siis võime näha suurt väljavalamist,  lõikust ja muutust ühiskonnas.

„Me vajame rohkem kirikuid, mis toimiksid nagu see väike Itaalia kirik, kes palvetas teie eest 1971. aastal.

– Jah. See kirik oli oma usus väga lihtne. Ma ei tea, kas selles oli kõrgharidusega inimesi. Kindlasti ei kuulunud nad nende hulka, kes kantslist jutlustasid. Seal oli väga lihtne arusaamine Jumala armastusest, kuid kõige tähtsam oli see, et see oli kõige keskmes. Ja ma arvan, et kui me tuleme tagasi põhitõdede juurde, siis loksuvad paljud muud asjad paika.

Millist nõu annaksite 2021. aasta detsembris 1971. aasta detsembrile tagasi vaadates sellele noorele rokkarile, kellest sai jutlustaja?

“Ma ütleksin talle kõige olulisemad asjad. Tee peamine asi peamiseks. Pole midagi tähtsamat kui Teie isiklik suhe Jumalaga. See on palju olulisem kui avalik teenistus. See on palju olulisem, kui mis tahes muu tegevus. Aja oma juured sügavale Jumalasse, lähedusse Temaga ja palveta, saa Sõna meheks.

Ja kui sa ei unusta ulatada kätt nende poole, kes Issandat ei tunne, käia puhtuses ja alandlikkuses Jumala ees, siis loksub kõik muu paika. Olgu selleks varustamine, teenistus, avatud uksed, meeskond, mida vajad. Olgu su avalik teenistus lihtsalt su eraelu pikendus. Kui teed seda – ajad sügavale oma vaimsed juured -, need kestavad palju aastaid ja sa kannad palju pikaajalisi vilju.

Kas Te arvate, et kuulaksite ennast?

– Esimestel päevadel? Ma arvan nii, sest see oli peaaegu kõik, mida ma alguses teadsin. Aja jooksul hakkasid mind köitma muud asjad ja mul oli vaja seada õiged prioriteedid. Elasin läbi nii vaimse jahenemise kui ka teoloogilise ja akadeemilise uhkuse perioodi, mil õpingud muutusid iidoliks ja tuli taastada õige prioriteetide järjekord. Kuid isegi sel ajal oli inimesi, kes minu eest palvetasid ja nende palved olid olulised.

Pöördumine tagasi oma esimese armastuse juurde

– Olen kuulnud teistelt avaliku teenistuse inimestelt sarnastest vaimse jahenemise perioodidest.

– Jah. Oma oktoobris ilmunud uues raamatus “Ärkamine või me sureme” kirjutasin terve peatüki palveid oma esimese armastuse taastamiseks. Olen kogu aeg olnud pühendunud usklik. Aeg-ajalt kuulutasin oma kodukirikus. Õpetasin täiskasvanute pühapäevakoolis. Mängisin kristlikus ülistusgrupis trumme ja teenisime paljudes kirikutes, julgustades inimesi abordi vastu rääkima ja pagulasi vastu võtma. Võtsime vastu põgenikke Vietnamist. Neist on saanud osa meie kiriku perest. Võtsime vastu teisi abivajajaid. Kõik kellega ma ülikoolis  suhtlesin, teadsid, et olen pühendunud usklik.

Ja ometi jätsin ma maha oma esimese armastuse.

Võite olla ustav kristlane, kes teenib aktiivselt. Kuid see, mis on Jumala jaoks kõige olulisem, esimene armastus, võib puududa. Ja nii see juhtuski. Ja see tähendab, et aastate jooksul lahkute järk-järgult Jumalast. Vanemaks saades lubate oma ellu üha rohkem asju, mis seal olema ei peaks. Ja see viib lõpuks teoloogilise või moraalse kompromissini.

Kes teab, mille see oleks võinud endaga kaasa tuua, kui Jumal poleks mu südant armulikult uuendanud? See juhtus 70ndate lõpus – 80ndate alguses. Ja siis, kui mu süda 1982. aastal ärkas, kogesin pool aastat tõelist meeleparandust ja sisemist uurimist. See oli esimene kord, kui kogesin Püha Vaimu väljavalamist, kui Jumal mind endasse haaras. Ja sellepärast on ärkamisest saanud mu kirg.

Sellest ajast peale on mu elus teatud katsumused – et mitte kunagi enam sellele teele tagasi pöörduda. Samuti on mu naine Nancy väga tundlik minu vaimsete tõusude ja mõõnade suhtes ning julgustab mind alati pidama kinni sellest, mis on kõige olulisem. Nii et tänaseni proovin seda teha.

Aktiivsuse vähenemine ja sukeldumine sügavamale

Tegin 2021. aastal isegi midagi – ja teen seda ka 2022. aastal –, mis lühendab minu reisi- ja kuulutusgraafikut. Ma eraldan ühe nädala kuus ainult selleks, et olla üksi, teha sellist palveretriiti, otsida palves Issandat, sukelduda Pühakirja – kõike seda selleks, et põleda veelgi heledamalt ja näha, kuidas järgmised aastad on veelgi tõhusamad. kui varasemad.

– Alustasin küsimusega “1971.a., kes on Michael Brown?” Lubage mul lõpetada sama küsimusega: “Niisiis, detsember 2021. Kes on Michael Brown?

– Keegi, kes armastab Jeesust rohkem kui kunagi varem. See, kes tahab, et kogu maailm teaks, kui hea on Issand. See, kes on otsustanud nägema, kui ta veel hingab,  Jumala tahte sündimist. See tähendab  ärkamist kirikus. Vaatama, kuidas rahvas muutub. Et näha, kuidas evangeelium maailma rahvaid puudutab. Ja nägema juudi hingede tohutut lõikust, milles ma põlen rohkem kui kunagi varem. Ja ma olen rohkem kui kunagi varem alandlik ja tänulik selle hämmastava headuse eest, mida Ta on osutanud.

Ma ei tea, mitu aastat mul on jäänud. Kuid ma tahan, et igal minu järgmisel aastal oleks rohkem tähendust kui ühelgi eelneval. Ja ma usun suurtesse ja võimatutesse asjadesse. Ja tugevam kui kunagi varem, on minu usk, et me näeme oma unistusi Jeesuses täitumas, sest need on unistused, mille Tema on pannud meie südamesse.

Intervjueerija – Al Perrotta / stream.org (1. osa, 2. osa, 3. osa)

 

Allikas: https://ieshua.org/majkl-braun-50-let-sluzheniya-hristu.htm